Maire Nirk on metsaomanik Haanja piirkonnast Rõuge vallast. Ta oli üks ülesastujatest Paides toimunud avamusfestivalil teemarühmas „Kas tulevikumetsad vajavad rangemat kaitset või paindlikumat majandamist”. Siiani on osal metsaomanikel jäänud mulje, et looduskaitsega seotud ametnikud lasevad üraskitel võimutseda, kuid keelavad hoolsatel omanikel metsas toimetada.

„Mul on kogu metsamaa suurus neli hektarit, kuid see koosneb eri tükkidest. Vanimat osa, kus puude vanus on 70–80 aastat, on üle hektari, teistel tükkidel on puud nooremad. Kolm aastat tagasi soovisin vanemas osas raiuda, sest puud on seal raieküpsed, kuid keskkonnaamet luba ei andnud, kuna seal elavat kakk. Kahjuks ei ole keegi mulle kaku elupaika siiani näidanud, võib-olla on see kakk sealt juba ammu läinud. Küll on aga vanades puudes ürask sees ja kolmandik selle ala puudest on juba üraskist kahjustatud ehk osa minu varast on hävinud. Riik nii-öelda kaitseb minu vara minu eest, nagu oleksin oma varale ohuks,” rääkis Maire Nirk peale festivali LõunaLehele. Ta on MTÜ Võrumaa Metsaühistu liige.

Nirgi sõnul kuulajad talle küsimusi ei esitanud, kuid peale esinemist tuli tema juurde metsaomanik Läänemaalt. „Mees rääkis, et tal on samasugune probleem ning ta on sellega juba kohtusse jõudnud,” märkis ta.

Nirk teab, et tema metsa vana osa raievabaks hetkel ei lubata, kui see üldse millalgi tulevikus juhtub. Seni võimutsevad seal üraskid. Ainus kompensatsioon, mida ta saab selle eest, et oma metsa kasutada ei saa, on Natura ala toetus, aastas 160 eurot. Sedagi peab ta igal aastal uuesti taotlema.

Tekkinud olukord hämmastab ka metsaomanikust metsaühistu tegevjuhti.

Metsaühistu tegevjuht: vaja on omaniku ja looduskaitsjate dialoogi
MTÜ Võrumaa Metsaühistu tegevjuht Erki Sok lausus, et ühistu liige Maire Nirk läks oma lugu rääkima eesmärgiga, et ükskord ometi peab midagi looduskaitses hakkama muutuma. „Looduskaitse ei tohi metsaomanikust üle astuda ja viimasel oma maal tegemisi takistada. Praegu puudub looduskaitsjatel igasugune koostöö metsaomanikuga ja omanik seatakse tagaselja fakti ette, kuid see ei ole mõistlik lähenemine ja selliselt ei ole loodusväärtused tegelikult kaitstud,” rääkis ta.

Suuremad kannatajad ongi maal elavad omanikud, sest nad on kasutanud oma metsa tagasihoidlikult ja vajaduspõhiselt. „Mairega juhtunu näitab, et temalt võetakse osa metsa lihtsalt käest ära ja pakutavad kompensatsioonid on olematud. Neid peab ka veel igal aastal uuesti taotlema, sest summa ei tule arvele automaatselt,” kõneles Sok.

Ta märkis, et maaomanikele on vaja kiiresti lahendused leida, et looduskaitsest tulenevate piirangute tõttu ei tunneks ükski neist sellist pinget, mida on tunda saanud Võrumaa metsaühistu liige Maire Nirk.

Soku sõnul on esmaseks lahenduseks dialoogi tekkimine metsaomaniku ja looduskaitsjate vahel. „Viimased peavad metsaomanikku teavitama tema metsas asuvatest vääriselupaikadest, mitte seadma omanikku tagaselja fakti ette, et sinu maadelt on leitud vääriselupaik, aga milline, kelle ja kus see asub, peab omanik ise internetist otsima, sest ametnikud seda looduses ei näita.”

Keeldumise põhjuseks on toodud ressursipuudust omanikule konkreetse teabe jagamisel. „Ilmselt kardetakse omanikuga suhelda, kuna neil ei ole kindlat kinnitust, et konkreetse elupaiga määratlus on põhjendatud,” oletas Sok.

Ta lisas, et vajalik on ka arusaadav põhjendus, miks see või teine paik kaitse alla võeti. Samuti on vaja, et metsaomanik saab kaitse alla võetud metsa eest õiglast hüvitist.

Maire Nirk ise pakkus lahendusena, et riik ostaks tema vanade puudega metsamaa raieõiguse ära, kuid sellega ei tohi venitada, sest üraskite ala aina laieneb, mis tähendab, et metsa turuväärtus aina kahaneb.

Nii Nirk kui ka Sok peavad teemast rääkimist vajalikuks. Soku sõnul on häda ka selles, et looduskaitse ei vaata tervikpilti.

„Mets on üks ruum, kus elavad näiteks ilvesed ja metsised. Kui ruumis on hulgaliselt ilveseid ja probleemiks metsiste arvu langus, siis metsiste kaitseks ainsa lahendusena pakutud raiete keelamine ei kannata kriitikat,” tõi Sok näiteks. Ta lisas, et põhjusi looduse kaitsmiseks leitakse seinast seina: küll on metsast tiigikonn leitud või et põlisel põllumaal peaks hakkama pärandniitu taastama.

See puudutab kõikide kaitsealade metsaomanikke. Üraskid on ju kogu aeg metsas olnud, aga tänapäeval looduskaitsjad ei mõista, et enam pole tegu normaalsuse, vaid katastroofiga.

Sok lisas, et endiselt eksitatakse avalikkust, seda ka äsja lõppenud festivalil, kus kõlas väide, et eramaadelt loodusväärtusi enam juurde ei otsita. „See hõigati välja juba varem, aga miks siis ikkagi maaomanikud saavad keskkonnaametilt alates läinud detsembri lõpust pidevalt teateid uute loodusväärtuste leidude kohta,” ei mõista ühistu tegevjuht riigi käitumist.

Metsaühistust saavad omanikud mitmekülgset nõu
MTÜ Võrumaa Metsaühistusse kuulub üle 1500 metsaomaniku. Ülekaalukalt kõige rohkem on neid liikmeid, kellel on kuni 10 hektarit metsamaad. Peamised küsimused, millega omanikud ühistusse pöörduvad, on nõu saamine metsade majandamise kohta, abi metsatööde korraldamisel ja teavet hindade kohta.

Metsaomanikud peavad kevadel linnurahu ja puhkavad ka metsamaterjali kokkuostjad. Suvel, puhkuste ajal teevad juba plaane sügishooajaks, kuna metsades tegutsemine algab augustis. Hooldatakse noort metsa ja hakatakse ette valmistama sügisperioodi metsauuendustöid.

Talvine raiehooaeg ja praegune aeg on olnud metsatööde korraldamiseks päris keeruline. „Nagu sel suvel on põllumehed suures hädas ilma tõttu saagi kasvatamise ja kättesaamisega, nii sõltuvad ka metsaomanikud olulisel määral ilmastikust,” rääkis Sok. „Üldiselt kevadsuvel suuri raieid ju ei tehta, kuid probleeme tekitab tormikahjude likvideerimine. Tugevaid tuuli on sel suvel palju olnud ja kahjud on ikka suuremad pehme pinnasega aladel, kus tuulel on lihtsam puid juurtega maa seest välja kangutada.” Tuul on tekitanud kahju maakonna eri paigus.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 14/08/2025 10:14:38