Vilistlane pajatab kooli saja aasta juubeli puhul oma kursusest Võru Kohaliku Tööstuse Tehnikumi tisleri- ja mööblitöö erialal aastatel 1951–1955.

Meie kümne koolipoisi viimane, 1955. ehk lõpetamise aasta algas kolmekuuse diplomipraktikaga Tallinna Vineeri- ja Mööblivabrikus. Tutvusime mööbli tootmisega. Alustasime saekaatritest ja vineeri valmistamisest kuni mööbli lattu jõudmiseni. Sealt pidime koguma ka teadmisi kooli diplomitöö koostamiseks. Minu diplomitöö teema: Tallinna Vineeri- ja Mööblivabriku uue vineeritsehhi tehnoloogia – vineeri tootmine alates leotatud kasepropside koorimisest ja spoonide lõikamisest kuni vineeritahvlite sorteerimise ja üleandmiseni järgmisse tsehhi. Tehase käest sain ainult uue tsehhi põhiplaani. Algas tundide viisi Toompea raamatukogus vene keeles erialase kirjanduse lugemine ja konspekteerimine. Masinate valimine kataloogidest. Diplomitöö kodus: arvutamine, joonestamine ja kirjutamine. Kuna enne diplomipraktikat olid juba kõikide ainete hinded ja arvestused käes, jäi ainult kaitsmine. Komisjon Tallinnast. Jutustasin, kuidas mina selle tsehhi masinad valiks, paigutaks, tootmisprotsessi ühendaks. Kaitsmine korras: hinne viis. Ja kõik.

Kool läbi. Seadus nägi ette tööle suunamise. See määras meie saatuse. Esiteks valiti 5% lõpetajatest, kes said õiguse ilma eksamiteta kõrgkooli astuda. Meie kursusel moodustas 5% ainult pool meest. Kool ja komisjon otsustasid anda siiski ühele õiguse edasi õppida. Selle õiguse sai Olev Müürsepp, kellel olid kogu kooli ajal eksamid ja arvestused kõik viied. Olev astus Tallinna Polütehnilise Instituudi tööstus- ja tsiviilehituse erialale. Lõpetas edukalt, töötas projekteerimise instituudis, ehitusettevõtetes ja peagi oli tagasi TPI-s, nüüd juba õppejõuna, kaitses kraade ja oli dotsent.

Minu pinginaabri Andres Lutsari sünniaasta oli 1937 ja sõjavägi veel ei hirmutanud. Tema suunati Viljandisse ja kokkuleppel sealse direktoriga läks ta aasta pärast õppima Tartu Riikliku Ülikooli kehakultuuriosakonda maadluse erialale. Ülikoolis spetsialiseerus sumomaadlusele. Oli kaheksakordne Eesti meister sumos. Siis leidis uue eesmärgi – judo. Moskvas ja ka pisut mujal NSVL-is seda juba harrastati. Järsku avanes Andresel võimalus sõita Jaapanisse judo kooli. Tagasi Tartusse jõudes alustas uuel tasemel treenerina. Peagi leidis võimaluse kolida Tallinna, seal lõi oma judokooli. Olime ikka sõbrad edasi, kui Tartusse või Tallinna sain ja aeg lubas, siis otsisin Andrese üles. Rääkis võistlustest, õpilastest. Korra ütles: „Pane tähele, Ilmar. Varsti on minul 100 õpilast“. Mõne aasta pärast saatis postkaardi, kus Andres on judoriietes koos samas riietuses eri vanuses poistega. Kaardi taga paar kirjarida: näed, mul ongi 100. Andrese kuulsamad õpilased, kes jõudsid olümpiamängudele, olid Indrek Pertelson (2000 ja 2004) ning Martin Padar (2008 ja 2018).

Mind ja Taevo Koha suunati Võru teeninduskombinaadi mööblitsehhi meistriteks. Tsehhis töötasid pajud eestiaegsed tislerid, valmistati tellimistööna mööblit. Mõned kuud saime tööl olla, kui tuli kutse asuda sõjaväeteenistusse. Kui aeg käes, olime Võru raudteejaamas ja sõit hommikuks Tallinna. Seal saime teada, et meid määrati Eesti rahvuskorpuse veel viimasesse diviisi, mida juhtis kindral Karl Allikas.

Mina jäin Tallinna Juhkentali õppima radistiks, Taevo viidi Jõhvi spordiroodu. Aasta hiljem rahvusväeosad likvideeriti. Mind saadeti edasi radistiks Saaremaale juba vene väeossa ja Taevo viidi teenistust jätkama Riiga. Seal leiti talle sõjaväeline teenistuskoht kusagil väeosas, kuid igapäevategevus oli Riia ASK-s (sõjaväe spordiklubi). Kohe määrati Taevole uus spordiala – käsipall. Sõjaväes jõudis käsipallis ringkonna meistriks. Kui koju tagasi jõudis, oli eesmärk selge. Tallinnasse, et asuda tööle Tallinna vineeri- ja mööblivabrikus. Pandi ametisse kirja, kuhu ja kellena, seda ei mäleta enam. Peamine töö oli tehase käsipallimeeskond: mängija, kapten, treener. Niisiis treeningud, treeninglaagrid, võistlused, puhkamine. Jõudis olla 14-kordne Eesti väravpalli kuldmedalimees, ja muidugi aastaid Eesti koondislane. Pärast profispordi karjääri läks tööle Kirovi nimelise kalurikolhoosi mööblitsehhi. Veel pensionieas käis Taevo Eesti spordiveteranide käsipallikoondisega mitmes välisriigis.

Kolm meie lõpetajat – Vladimir Feldmann, Endel Saia ja Ilmar Leis – suunati riikliku tähtsuga objektile – uude Narva Pehmemööblivabrikusse. Kõik juhtideks. Töölised olid mitme rahvuse esindajad, kutsutud tööle NSVL-ist. Pärast sõjaväge läksin poisse Narva vaatama. Palk rahuldav, elamispind ka, kuid tööl ja tänaval vene keel. Ainuke koht, kus noored käisid, oli tantsupõrand suveaias, muusika heliplaatidelt. Mõne aasta pärast lahkus Vladimir töölt ja hakkas linnas bussijuhiks. Teenistus olla parem. Endel aga alustas hoopis poliitilist karjääri – tehase palgaline komsomoli sekretär, siis parteitöötaja. Viidi üle Eestimaa komsomoli keskkomiteesse Tallinnas. Mõne aasta pärast oli partei keskkomitees. Siia vahele õppimine kõrgemates parteikoolides.

Kooliajal käisin vahel Endelil külas. Ajasime ikka koolipoiste jutte. Kuhugi ei ole tantsima minna, koolis ainult poisid, keskkooli pidudele ei lasta, kultuurimajast peab kaugele hoidma – õpetajad vahel kontrollivad ja kui leiab sind seal tantsimas, siis kohe käskkiri. Ükskord võttis Endel uuel teema. Näitas mulle paksu raamatut – see oli Marxi „Kapital“. See raamat avab silmad, saad teada, kuidas ühiskond toimib. Loe kunagi. Minul jäi siiski lugemata. Endel aga jätkas koolis külge hakanud kompartei toel tõusu karjääriredelil. Korraks oli ka Võrus (1974-1980) EKP Võru rajoonikomitee esimene sekretär. Hiljem jälle Tallinnas tähtsatel ametikohtadel, isegi ENSV sotsiaalhoolduse minister.

Kolmas Narva musketär Ilmar rügas Narvas ligi kümme aastat. Siis oli aeg tulla tagasi Tilleorgu kodutalu taastama. Töökoht siiski Tartus, ETKVLi tootmiskoondises „Kooperaator“.

Rein Haugas, Einu Tann ja Boris Saulski leidsid ise koha, kuhu elus edasi minna. Rein alustas õpinguid Tallinna Polütehnilises Instituudis. Kuid peagi jättis kooli ja hakkas mitmes Tallinna orkestris saksofoni mängima. Aasta pärast tuli Võrru tagasi. Töökoht Võru Gaasianalüsaatorite Tehases, kus vajati noori haritud mehi. Võru aga sai väga hea pillimehe puhkpilli- ja sümfooniaorkestritesse, bigbändi. Asutas tehases oma ansambli.

Einu kes oli meist kuus aastat vanem, käinud sõjaväes, tuli Tallinna oma endisesse kombinaati. Boris, kes tehnikumi ajal laulis Võru meeskoori tenori häälerühmas ja esines ka solistina, oli peagi kutseline laulja Eesti Raadio segakooris.

Neli aastat, nooruse aastad (kui kooli läksin, siis olin 15, lõpetades 19). Aastad täis õppimist, otsimist, tööd. Ütlen kindlalt, et 100 aastat tagasi asutatud Võru Tööstustehnikum, minu õppimise ajal Võru Kohaliku Tööstuse Tehnikum, oli ja on Võru uhkus. Aitäh õpetajatele, meistritele ja koolivendadele, kellega me koos kasvasime ja saime meheks!

Lõpp.

 

 

 

Autor: ILMAR KUDU
Viimati muudetud: 18/09/2025 07:44:02