Kui Eesti rahvuskangelase Julius Kuperjanovi elutöö austajad Raadile jõudsid, olid kuperjanovlased oma nimelise lindiga mälestuspärja tasahilju ära toonud. Mõni arvas, et sõdurpoisid võinuks pisut loodusliku kultuurkihiga kaetud hauaplatsi korrastada, aga teadagi on sõjamehel kiire – võõrad droonid hõljuvad meie taevas ja julgeolekuolukord on pinev. Mäletan kunagise Tartu ratsarügemendi ülema major Johannes Aia sõbralt kuuldud Taara kasarmu ohvitseri lugu, kes leidis põrandalt tikuotsa ja kamandas kahte sõdurit tooma kanderaami ja seda ennekuulmatut risu ära viima, sest kord meie sõjaväes oli tasemel! Nüüd aga asja juurde.

Üleminekul uuele kalendrile nihutas Eesti Vabadussõja partisanide väejuhi Julius Kuperjanovi sünnipäeva mihklipäevalt, 29. septembrilt Aldo nimepäevale, 11. oktoobrile. Teatmeteosed seovad selle päeva kangelaste ja tarkade inimestega, mis sobib igati Julius Kuperjanoviga. Eesti taasiseseisvumise järel käivad aastaid tema kalmul Tartu Raadi kalmistul J. Kuperjanovi seltsi, Tartumaa Vabadusvõitlejate Liidu, Petserimaa Suveülikooli jt ühenduste liikmed ning rahvuslikult mõtlevad inimesed. Nii oli ka länud laupäeval, 11. oktoobril.

Lähiminevikus toimus Raadil aastaid igal aldopäeval harras vaimulik teenistus Kuperjanovi jalaväepataljoni kaplani ja ajateenijate osavõtul. Rahvas nägi sõjameeste mundreid, käsklusi ja rivistust. Punavõim korraldas asja nii, et Eesti sõjaväest ei jäänud pooleks sajandiks midagi järele ja seda kõike oli siis uhke jälgida. See on aga juba aastaid unustusse vajunud komme – ajad on keerulised ja kuperjanovlastel pole aega teenistusväliseid ülesandeid täita – ajutine kontrolljoon vajab tähelepanu ja Nursipalu harjutusväli kasutamist.

Julius Kuperjanov (1894–1919) on Eesti sõjaajaloo suurkuju, kes on meie ühiskonda mõjutanud nii väejuhina relv käes kui manalamehena. Paistab nii, et teda kartis punavõim eriliselt – pea kõigist Vabadussõja mälestusmärkidest said Eestimaa Kommunistliku Partei vandaalid jagu, aga mitte Jaan Koorti meistriteosest Kuperjanovi haual!

On lähenemas koolivaheaeg ja äkki mõni ajaloohuviline õpilane küsib, mida lugeda, et teada saada, kuidas me sadakond aastat tagasi võitsime kätte vabaduse ja võõrvallutajad oma maalt välja kihutasime? Ajalooraamatud on paksud ja neid on väsitav lugeda, aga ilukirjandus on pisut kergem. Kui te juba lugenud pole, võtke või tellige suuremast raamatukogust Albert Kivikase väärtteos „Nimed marmortahvlil“. See on karm romaan sellest, kuidas Eesti Vabadussõjas võitles üks Tartu gümnaasiumi poisteklass, kuna oldi arvamusel, et teisiti neil ja Eestil tulevikku pole. See raamat on ühtlasi ajalooõpik, mis kirjelda sõjategevust moel, mida teadusraamatud ei tee (äkki õnnestub mõnel usinamal leida koguni järelvaatamiseks Elmo Nüganeni film).

Tänusõnad kõigile, kes Kuperjanovi isikut kalliks peavad ja austavad oma osavõtuga tema mälestusüritusi!

Huvilistele vaatamiseks ja tuvastamiseks üks ajalooline foto kuperjanovlastest. J. Kuperjanovi Seltsi esimehe Olev Tedre hinnangul on tegemist kevad-suvega 1919, sest piltidel on kasutusel sõjaväelised tunnused (kraetärnid), mis tulid kasutusele kõnealuse aasta aprillis. Seega võib foto sõjasündmustiku taust olla Petserimaal või Lätis. Kuivõrd fotod pärinevad Muhumaalt, võivad asjaosalised selle kandiga seotud olla. Kes neid mehi ära tunneb, palun märku anda minu meiliaadressil Aldokals2@gmail.com, vajadusel võib ka helistada telefonil 56 908 945.

 

Autor: ALDO KALS
Viimati muudetud: 16/10/2025 09:07:32