Weberi Tobias. Päävapilt: Uguri Kadri

Kohtume Weberi Tobiasega õhtul enne Võro instituudi teaduskonverentsi, mil Tobias on just-just Georgi hotelli jõudnud. Homsel konverentsil peab ta ettekande kraasna keelest ja rahvast. Kui tõele au anda, siis on see Saksamaalt Mainzi linnast pärit ning täna Tšehhimaal Libereci ülikoolis töötav noormees meie kandi rahvale ikka üsna tundmatu. Mis siis muud, kui teeme tutvust. Meie jutt käib võro keeles, aga kui sõnavara või lauseehitus võro keelele pidurit paneb, siis kargame korraks ka inglise või soome või eesti keele peale. Tobias paneb südamele: „Kui saat, kiŕoda õks nii, nigu ma kõnõli.“

„Keele’ olli mu jaos kõgõ väegä põnõva. Mul oll väegä hää miil, ku sai määnestki võõrkiilt oppi. Ladina kiilt opse koolin kah. Tõisi kiili opse muidoki hää meelega, a ma tahtse midägi eksootilist,“ tege Tobias algust. Eksootiga perrä võinu jo Aafrikahe minnä?

„Ei, minu valik oll ungari kiil. Sis ma sai teedä, et ungari ja soomõ keel omma samast keelerühmäst. No ja sis oll mul tuu ... hüvi, hüve ... õks huvi muusiga vasta. Eesti bändest edimäne oll Metsatöll. Ma kuuli näid viiskümmend ... ei, viistõist aastakka tagasi ja sääl oll mändsidki sõnno, miä olliva häste lähkü säksa keele sõnnulõ, ja ma tahtse teedä, mille tuu nii om. Üts lugu oll Mõtsatöllul seto keelen kah ja tuu sünnüt huvvi.“

Saksamaal sai õppida küll ungari, soome ja eesti keelt, aga lõunaeesti keelt mitte. Wiedemanni sõnaraamat iseõppijale kah ei sobinud. Aga huvitav, kuidas üks keeleteadlane üldse uut keelt õpib? Kas kõigepealt teeb endale selgeks, mis „karu kõhus on“ ja siis hakkab rääkima? Ehk siis kõigepealt grammatika ja siis sõnavara?

„Jah,“ kinnitab Tobias. „A sis ma käve Rensburgin eesti kiilt opman ja mu oppaja Tiina Kälissaar oll peri Räpinäst. Timä oll väega hää oppaja ja tä näüt ... näüdäs ka üte lause võro keelen. Ja sis ma olli peris kimmäs, et ma taha tuud kiilt ka oppi.“

Erasmuse õpirändeprojekt tõi Tobiase 2014. aastal Tartu ülikooli Jüvä Sullõvi juurde, keda Tobias kiidab lausa taevani. Ja kes siis veel kui mitte Sullõv oskab lingvistile selgeks teha keele grammatika ja struktuuri. Aga mismoodi üks keeleteadlane sellele struktuurile siis liha luudele kasvatab ehk sõnavara omandab?

„Sõnastikust,“ ütleb Tobias. „Ma pruugi tuud synaq.org sõnastut. Ma ei opi ilmahki nii, et katskümmend sõnna egä päiv. Ku mul om määnestki sõnna vaia, sis ma otsi tuu vällä. Ja ku sõnna om joba kolm kõrda vaia lännü, sis om tä selge. Ma pruugi soomõ ja eesti kiilt kah, ja tuuperäst om mul lihtsa arvo saia, kuimuudu tuud sõnna muudõtas. Tuud eräle oppi olõ-õi vaia.“

Kuivõrd lisaks võru, soome ja eesti keele tegeleb Tobias veel ka seto ja kraasna keelega, siis tunnen siirast huvi, kuidas need tal peas segi ei lähe.

„Mõnikord õks läävä kah, sis om pään nigu Paabeli torn. A mitte ainult ... õnnõ njoo’ keele’. Läti ja sloveenia kiil omma kah kaunis lähkü ja tüküsse segi minemä. Sis tuleva reegli’ appi. Ma mõtlõ häste selgeste üte keele reeglide pääle ja sis läävä kõik jälki uma kotusse pääle tagasi.“

Võromaal on reeglitega teatavasti nagu on. Korraga joostakse kahes suunas: keele standardiseerimine ühes ja igameheõigus kasutada emakeelt omal kombel teises suunas. Mis Tobias sellest arvab?

Kõigepealt naerab magusasti. „Minu meelest om hää, et sjoo om elläv kiil, a kiŕäkiilt om kah väega vaia. Tuu om õkva nigu Šveitsin, koh om kokko säet üts kiräkiil, midä opatas ja opitas, a kõnõlda või egäüts õkva nii, nigu timä pere kõnõlõs. Mu meelest om tähtsä, et egäüts ... vähemalt ... vähämbäld taht kõnõlda umma kiilt. Um vaia kõnõlda.“

Tobiase doktoritöö teema oli kraasna keel. See oli tilluke rahvarühm Venemaal, Krasnogorodski lähistel, mis tänaseks on venestunud. Keel, mida nad kõnelesid, oli üsna seto keele moodi. Kui palju seda materjali üldse on, mida täna veel uurida? Polegi palju, nagu Tobiase jutust selgub. Oskar Kallase etnograafilised päevikud aastast 1901 (ilmunud 1903), aga nendega pole keeleteadlasel palju peale hakata. Heikki Ojansuu märkmed on foneetiliselt täpselt, ja Helsinkis säilitatakse ka vaharulle, millele on salvestatud umbes 20 minutit kõnet. Miks üks noor võimekas keeleteadlane sellise kribu-krabuga üldse tegeleb?

„Selle, et inemiisi kiil om näile olnu häste tähtsä. Tsillokõsõ enklaavikõsõ hoitva umma kiilt alale mitmit satu aastit, tuu oll ja om osa näide hindäsolõmisest ni uhkusõst,“ seletab Tobias. Tema tänane teadushuvi ei olegi niivõrd keeled ja nende grammatika, vaid teadusharu, mida nimetatakse keele sotsioloogiaks. Millega keele sotsioloogia tegeleb?

„Näütüses tollõga, kost tulõ keele prestiiž ja midä tuu tähendäs. Mille inemise opva tsillokõisi kiili, mitte niisändsit, minkä võit puul ilma läbi kävvü. Kuimuudu näid tsillokõisi salakiili pruugitas ja kuimuudu üte keele päält tõsõ pääle üle mintäs, ku inemistel om mito ütist kiilt pruuki. Vai kuimuudu ütiskundlidsõ protsessi kiilt muutva.“

Jõuame vahepeal kõnelda veidike ka mänguteooriatest, keelemängudest ja salakeeltest. Meenutame ka Marshall McLuhani mõtet, et meedium ongi sõnum – noh, meie puhul siis see, et mis keeles inimene räägib, see ongi tema suurim sõnum. Hüppame korraks ka sotsiolingvistika ja keelesotsioloogia erinevustesse ja Tobias saab kõvasti naerda, kui saab teada, mismoodi eelmine suur majanduskriis eesti sõnavara rikastas (mäletate küll: masu, täpe ja pupu). Et aga noor teadlane on reisipäeva alustanud kell neli hommikul ning peab järgmisel päeval olema oma parimas vormis, siis teeme kiire lõppmängu: mida ta ise tahab võrokestele öelda?

„Ma taha üteldä aiteh, et ti oleti olõman ja kõnõlõt umma kiilt. Mul olõ-õi kodomurrõt, om õnnõ üts suur säksa kiil. Teil om uma tsillokõnõ keelekõnõ ja olkõ tuu üle uhkõ. Ma tulõ viil kimmäle tagasi. Ma tennä kah, et maq saa/tohi tuu kiilt kah kõnõldaq ni uuriq, seo om nigu kingitüs.”

 

Autor: Õdagudse jutu pand kirja UGURI KADRI
Viimati muudetud: 06/11/2025 09:42:19