Valik detsembrikuu keskpaiga sündmusi ajaloost, kogujaks küberneetik ja ajaloouurija Valdo Praust.

Lõppes Seitsmeaastane sõda
455 aastat tagasi, 13. detsembril 1570, sõlmiti Stettini rahuleping, mis lõpetas seitse aastat kestnud Taani ja Rootsi vahelise sõja, mis oli tuntud ka Seitsmeaastase sõjana. See sõda oli puhkenud Skandinaavia poolsaare lõunapoolsete alade – Skoone ja Blekinge, samuti Gotlandi saare – pärast, mis kuulusid Taanile, aga mida ihkas endale ka Rootsi, kes neid alasid kätte ei saanud, toona jäid nad veel kõik Taanile. Sõja lõpetamise diplomaatia ning ühtlasi ka Stettini rahu tegemise taga oli Püha Saksa Rooma Riigi tollane keiser Maximilian II. Lisaks eelmainitud lepetele lepiti Stettini rahulepingus aga ka kokku, et Saksa keiser võib Rootsilt siinsed Liivimaa valdused – st peamiselt end Rootsi kuningale allutanud Põhja-Eesti ja Tallinna linna – rahalise kompensatsiooni eest välja osta.

Kuna siinsetel aladel olnud Rootsi väed võitlesid aga Vene vägedega ja Saksa keiser ei tahtnud eriti astuda Venemaaga (Moskooviaga) sõtta, jättis ta selle võimaluse kasutamata – oleks ta seda kasutanud, oleks Eesti ajalugu võimud võtta hoopis teise pöörde. Teise pöörde võttis Eesti ajalugu aga Stettini rahulepingu järel nagunii. Kui varem võimutsesid Eesti aladel paljus Vene väed, sest Rootsi oli oma sõjaväega seotud võitluses Taani vastu, siis nüüd need väed vabanesid ja paljud neist toodi üle Läänemere siia, sest Rootsi polnud põrmugi huvitatud, et Tallinna kant langeks lõppkokkuvõttes venelaste (Moskoovia) kätte. Just 1570. aastatel hakkas siinses Liivi sõjas sõjaõnn pöörduma järjest enam Rootsi poolele ning lõpuks õnnestus Rootsi vägedel Pontus de la Gardie juhtimisel lüüa Vene väed Narva taha, st hõivata oma valdusse lõplikult kogu Põhja-Eesti. Karta on, et siinsest „heast rootsi ajast” poleks ilma Stettini rahuta mingit asja saanud ja pole üldse kindel, kas Venemaa poleks Eesti alasid või vähemalt teatavat osa Eestist suutnud ehk enda kätte jätta. Nii tuli Taani-Rootsi sõja lõpetamine 455 aastat tagasi Eestile ikka väga kasuks.

Stardipauk televisiooni arengule
95 aastat tagasi anti maailmas televisiooni arengule oluline stardipauk. Nimelt sai saksa leiutaja ja televisioonipioneer Manfred von Ardenne 14. detsembril 1930 oma Lichterfelde laboratooriumis tööle esimese täiselektriliste seadmetega tehtud televisiooniülekande. Sellele järgnes kasutatavate seadmete arendamine praktikas masskoguses valmistatavateks (st valdkonna viimine kommertsi). Selle tulemusena käivitas Saksamaa järgmisel, 1934. aastal maailmas esimese riigina avalikud telesaated, mis 22. märtsil 1935 muutusid regulaarsaadeteks. Muu arenenud tööstusmaailm käivitas regulaarsed telesaated – suuresti seda esimesena teinud Saksamaa eeskujul – alles 1935. aasta teisel poolel või veelgi hiljem.

Televisiooni alguseks ei saa seda 95 aasta tagust päeva aga lugeda kahel põhjusel. Esiteks oli see hetk, kui varem vaid laborilaual olnud kallid ja kohmakad katsetehnikad arendati praktikas piisavalt toimivaks. Esimeseks mehaaniliseks televisiooniks oli saksa leiduri Paul Nipkow poolt 1885 patenteeritud spiraalikujuliste aukudega Nipkow ketas, millel põhinevaid pildinäitamissüsteeme ehitati kogu maailmas vahelduva eduga 1880.-1920. aastatel. Päris esimese elektroonilise televiisori – ja esimese katoodkiiretoru – valmistas Hollandi päritolu vene leidur Boris Rosing Peterburis 1907. aastal (mõnede täiustustega 1911. aastal), kuid see jäi üksikuks kalliks katse-eksemplariks ning sellega ei edastanud Rosing pilti mitte eetrit mööda (raadioasjandus oli alles lapsekingades), vaid traati mööda. Ka tekkisid Rosingul raskused saateseadmega, mida ta enne Esimese maailmasõja eel Peterburis ära lahendada ei suutnudki. Need probleemid lahendas mingil tasemel ära Jaapani leidur Kenjiro Takayanagi 1927. aastal, kuid see jäi ka ainsa katse-eksemplari tasemele nagu ka järgmisel, 1928. aastal ungarlase Kalman Tihanyi valmistatud seade. Ehk just Manfred von Ardenne'i poolt valmis saadud töökindel seade oli see, millest arenes välja kogu hilisem ja tänaseni kestnud televisioon. Kommertsi ehk siis praktilisse igapäevakasutusse koos regulaarsete telesaadetega läks see tehnika aga neli ja pool aastat hiljem, märtsis 1935.

Huvitav on märkida, et „praktilise televisiooni looja ja esiisa” Manfred von Ardenne langes 1945. aastal nõukogude sõjavangi ning rakendati tuntud füüsikuna N. Liidu tuumarelva-programmi teenistuse selle ühe alussambana. Tõenäoliselt sai just von Ardenne selleks võtmeisikuks (nõukogude ametlikus propagandas liigselt üleshaibitud Igor Kurtšatovi asemel), kes suutis bolševike luure heaks töötanud Klaus Fuschi ja Harry Goldi kaudu USAst varastatud osalt fragmentaarse tehnilise dokumentatsiooni ja kaevandatud uraanimaagi vormida 1949. aastal N. Liidu esimeseks tuumapommiks. Ta ise sai selle „saavutuse” eest (ega talle vangina vast väga valida ei antud) 1953. aastal Stalini preemia suuruses 100 000 rubla ning sellega koos ... erakorralise õiguse vabaneda sõjavangi staatusest. Ehk siis õiguse naasta kodumaale oma pere juurde, kust ta oli kaheksa viimast aastat olnud sunnitud eemal olema.

Lõppes Bosnia sõda
30 aastat tagasi, 14. detsembril 1995 allkirjastati Pariisis Bosnia, Serbia-Hertsegoviina ja Horvaatia riigijuhtide poolt kolmepoolne Daytoni rahulepe, mis lõpetas kolm ja pool aastat kestnud verise Bosnia kodusõja, milles tapeti kokku hinnanguliselt saja tuhande inimese ümber. Nimetatud leppega kui kompromissiga olid riigijuhid põhimõtteliselt juba nõustunud kolm ja pool nädalat varem (21. novembril) USAs, Ohio osariigis Daytoni lähedal asuvas Wright-Pattersoni õhujõudude baasis, kuhu USA tollane president Bill Clinton oli nad rahuvahendajana kokku toonud. Kuna nimetatud õhujõudude baas oli avalikkuse eest suletud territoorium, ei tahetud seal näha ajakirjanikke, aga rahuleppele endale sooviti alla kirjutada siiski maailma paljud ajakirjanike juuresolekul.

Nii lepitigi Daytoni lähedal 21. novembril leppe detailides kokku, kuid pidulik allakirjutamine plaaniti korraldada Pariisis, kus see maailma avalikkuse pilkude all 30 aastat tagasi aset leidiski.

Allakirjutamiskohast hoolimata tunneb ajalugu seda lepet siiski Daytoni leppena. Kuigi toona oli kartus, et rahuleping ei pruugi jääda püsima, siis õnneks need kartused ei realiseerunud. Rahuvalvejõudude kohaletoomine koos järjest süveneva veendumisega, et vaid sõja lõpetamine loob piisavad eeldused majanduse ülesehitamiseks ning jõukuse kasvatamiseks, on jätnud selle leppe tulemused püsima tänaseni, st järgnevaks 30 aastaks – loodetavasti ka pikaks ajaks edaspidiseks. Tõsi küll, see pole olnud endise Jugoslaavia aladel viimane sõda (Serbia ja Kosovo vahel lahvatas sõda veel mõni aasta hiljem), kuid Bosnia oli siiski endises Jugoslaavias (kuhu oli kokku pandud mitme kultuuri ja usu taustaga rahvast) kõige „plahvatusohtlikum” piirkond, mille riski Daytoni lepe edukalt siiski maandas.

Poola rahutustes hukkus kümneid inimesi
55 aastat tagasi, 14. detsembril 1970, algasid Poola põhjaosas asuvates linnades Gdanskis, Gdynias, Elblagis, ja Szczecinis töötajate viis päeva kestnud ulatuslikud rahutused, mis olid tingitud toiduainete ja esmatarbekaupade ootamatust järsust hinnatõusust. Hinnatõus omakorda oli tingitud „sotsialistliku” majanduse heitlikkusest, kus plaanimajanduslik kord ei suutnud ette näha kõikvõimalikke tegureid, milledest üheks oli väga halb aasta põllumajanduses. Kuna kardeti rahutuste laienemist ja ülekasvamist poliitilisteks protestideks, mis oleksid võinud kõige halvemate stsenaariumite järgi lõppeda N. Liidu vägede sissetungiga (Tšehhoslovakkia näide oli kahe aasta tagant ju värskelt olemas), siis otsustati Poola juhtkonna tasemel rahutused miilitsa ja sõjaväe abil julmalt maha suruda.

Kuna rahva vastu saadeti nii tankid kui ka meeleavaldajaid tulistati, oli nii ohvreid kui ka haavatuid. Hukkus umbes 40 inimest ja tuhatkond sai vigastada, rahutuste kiireks vaigistamiseks arreteeriti paar tuhat aktivisti ja osalejat. Rahutused olid sellega küll maha surutud, kuid N. Liit ei jäänud olukorraga ikka rahule, sest teave toimunust oli läinud maailma laiali ning sellelaadsed sündmused olid N. Liidu „vasallriikides” ju lubamatud. Seetõttu oli Poola parteiliider (kommunistide asemel oli seal Ühtne Tööpartei, aga sisulist vahet ju polnud) Wladysław Gomulka sunnitud Moskva survel tagasi astuma ja ta tehti „patuoinaks”, et tegelikku patuoinast ehk heitlikku nõukogulikku majandus- ja poliitilist süsteemi varjata. Asemele pandi Edward Gierek, kes pööras (tõenäoliselt N. Liidu ponnistuste kiuste ja Lääne eriteenistuste varjatud tegevuse tulemusel) Läänelt võetud laenudega Poola majanduse taas tõusuteele. Poola rahva meelsus nõukoguliku süsteemi vastu polnud sellega aga lõppenud, vaid oli läinud ainult põranda alla, et kümmekond aastat hiljem 1980 taas Solidaarsuse näol lahvatada.

Napoleon sängitati Prantsusmaa mulda
185 aastat tagasi, 15. detsembril 1840, korraldati Prantsuse keisrile ja väejuhile Napoleon Bonaparte'ile riiklikud matused, kui tollane Prantsuse kuningas Louis Philippe I oli Inglismaalt Napoleoni maised säilmed välja palunud ja Inglismaa oli sellega ka nõustunud. Napoleon oli 19 ja pool aastat varem surnud Püha Helena saarel, kuhu ta 1815. aastal pärast Waterloo lahingu kaotust pagendusse küüditati. Kodumaale naasnuna leidis Napoleon endale viimase puhkepaiga Esplanaadil Invaliidide kiriku kupli all. Napoleoni pärand Prantsusmaale ja Euroopale on aga tänini üsna vastuoluline – palju peavad teda uuendusmeelseks geeniuseks, paljud aga lihtsalt aferistiks, kes keeras Westfaali-Münsteri kaksikrahu järgse Kesk-Euroopa elukorralduse üsnagi vussi.

„Nähtamatu” hävituslennuk võeti kasutusele
20 aastat tagasi, 15. detsembril 2005, võeti USA õhujõudude relvastusse uue põlvkonna hävituslennuk F-22A Raptor. Tegu oli esimene hävituslennukiga, kus oli kasutatud radarile nähtamatuks tegevat nn Stealth-tehnoloogiat. Oma esmalennu tegi see lennuk, õigemini katseeksemplar, mis kandis tähist YF-22, 1990. aastal, kuid siis täiustati lennukit veel pikka aega. Lennuki arendustööd algasid Külma sõja haripunktis 1981. aastal, mil leiti, et on vaja väärilist (st üle olevat) vastast N. Liidu uuematele hävituslennukitüüpidele Su-27 ja MiG-29. Kuna vahepeal Külm sõda koos otsese vajadusega seesuguse lennuki arendamiseks lõppes, siis läkski selle relvastusse võtmisega nii kaua aega. Tulemuseks oli väga hea, kuid samas ka ülikallis lennuk, mis maksis hävituslennuki kohta rekordilised ligi 200 miljonit USA dollarit – ehk siis paarikümne Raptori valmistamise hinna eest saaks valmis ehitada Balti riikidele strateegiliselt ja majanduspoliitiliselt üliolulise Rail Balticu. Kalli hinna tõttu ehitati aastail 1996-2011 ainult umbes kahesaja lennuki ümber ning hetkel ei ole USA-l plaanis neid juurde toota.

Veenusel maandus nõukogude automaatjaam
55 aastat tagasi, 15. detsembril 1970, maandus N. Liidu automaatjaam Venera-7 pehmelt Veenusele – ehk nn „veenustus“. See oli esimene kord maailmas, kus Maalt väljalennud inimtekkeline seade oli maandunud sujuvalt mingil teisel planeedil. Neli kuud varem ehk 17. augustil 1970 oli Venera startinud Baikonuri (Baikongõri) kosmodroomilt Kasahstanis. Selle sammuga pehmendas N. Liit veidi pooleteise aasta tagust Kuu-võidujooksu kaotamist, mil ameeriklased olid 20. juulil 1969 astunud esimesena Kuule. Veenusele laskunud Venera-7 saatis 23 minuti jooksul Maale andmeid planeedi olukorrast, misjärel ta läks rikki – tõenäoliselt tingituna Veenuse atmosfääri kõrgest rõhust ja temperatuurist ning seal prevaleerivast agressiivsetest gaasidest.

 

Autor: VALDO PRAUST
Viimati muudetud: 18/12/2025 08:42:33