Ilmar Vananurm raamatuesitlusel. Foto: Rannar Susi

Läinud nädala kolmapäeval oli Võrus leelokandle lipuehtes Kreutzwaldi nimelises keskraamatukogus petserimaalase, tuntud kirjaniku ja luuletaja Ilmar Vananurme järjekordse raamatu, sedakorda autobiograafilise armastusromaani „Muinasjutukuma“ esitlus.

See oli seotud Eesti raamatu 500. aastapäevale pühendatud 30 luulekogu tutvustamisele suunatud näituse avamisega. Esitlus polnud üksnes kohaliku, vaid lausa rahvusvahelise kandvusega kultuuriüritus, kuna kõne all olnud raamatu tegevuse keskmes oli kirjaniku Vilniuse ülikoolis möödunud õpi- ja tööaastad 1971-1978. Kuna selles loos etendas keskset osa aastaid tagasi Eestisse elama asunud leedulane Jonas Kaušpadas, siis oli ta kohal ja sulaselges eesti keele samuti oma mälestusi jagamas.

Romaani ilukirjanduslik arvustus ja tutvustus jäägu nende hoolde, kelle tiivad kannavad, aga Ilmari Tartu ülikoolikaaslasena jagan siin oma lugemiselamust. Pole kahtlust, et tegu on andeka kirjaniku loominguga, mis igal sammul kajastab haaravalt sündmusi kodukohas ja Leedus. Võru linnas 1965. aastal keskhariduse saanud kirjanik võttis suuna kõrghariduse saamisele. Põhjusel, et meie ebaõnnestunud riigiisad tegid 1940. aastal koostööd juunikommunistidega, kadus pooleks sajandiks Eesti sõjavägi ja seal oma sundaega teeninud sõdurpoisid. Petserimaa sõjaeelsed oma Lõuna- ja Põhjalaagrid asendas nürimeelne nõukogulik sõjaväekohustus, mis Ilmari puhul tähendas kolmeaastast teenistust impeeriumi kasarmutes Leedus ja Lätis.

Sõdurpoisina sooritas ta 1968. aastal edukalt sisseastumiseksamid Tartu ülikooli eesti keele ja kirjanduse osakonda. Õpingud toimusid käsikäes raadiolokatsiooniseadmete jälgimisega, aga said täishoo kroonuteenistusest vabanemisel sama aasta lõpus. Paljudel põhjustel võttis ta hiljem suuna kõrghariduse jätkamiseks 1579. aastal asutatud Vilniuse ülikoolis. Ilmar seadis lati kõrgele: õppida vene filoloogina selgeks ka leedu keel ja astuda tõlkijana leedu ning eesti kirjanduse vahendajaks.

Kõrghariduseni jõudmiseks tuli Ilmaril kodust kaugel elades trotsida majanduslikku kitsikust, kuid elada koos leedulastega intensiivset tudengielu, et olla valmis oma tulevaseks tööks. Kus iganes filoloogiks õppida, on koormus üsna ränk. Lugemist ja mõtestamist ootavad raamatuvirnad ja et ajaga sammu pidada, tuli sageli öötundidest lisa võtta.

Ilukirjanduse tõlkija tööks valmistudes osales Ilmar Leedu Kirjanike Liidu noortesektsiooni töös (1975-1979). Tema tõlgitud Leedu kirjanike loendis on Kazys Boruta, Petras Cvirka, Justinas Marcinkevičius, Jonas Mikelinskas, Aldona Rubinskytė-Kalm ja Juozas Tūmas-Vaižgantas. Koos leedulannast abikaasa Nijolega on ta tõlkinud eesti keelest leedu keelde Heljo Männi lasteraamatu „Toomas Linnupoeg” (Vilnius, 1980).

Sarnaselt sellele, et Leedu sai 1939. aastal tagasi Vilniuse, kuigi Venemaa kommunistliku impeeriumi „Jaga ja valitse” põhimõtte järgi, ootavad petserimaalased samuti oma poolitatud kodumaa ühendamist ja Venemaa poolt ajutiselt okupeeritud ning annekteeritud Petseri linna tagasisaamist. Kirjaniku seisukoht on, et leelotamisest, tantsimisest ja pillimängust selleks aga ei piisa. Olen kuulnud öeldavat, et Petserimaa taasühendamise peamine pidurdaja on suure ja väikese kaaluga ametnike tagasihoidlikud ajaloo- ja geograafiaalased teadmised ning ilmselt sellest tulenev poliitiline küündimatus ning vähene isamaalisus. Sageli kummardatakse Kuldvasikat ja ollakse valmis juudaseeklite eest maha salgama oma Jeruusalemma. Õnneks on Eesti siiski koos oma Petseri maakonnaga de iure terviklik 1920. aastal sõlmitud Tartu rahulepingu piirides! Selle eest ei väsi me kiitmast tarku poliitikuid ja poliitikateadlasi ning rahvuslikult mõtlevaid kodanikke, kelle hulgas ka Ilmar.

Leedu ajalugu, eriti keskajal, on suursugune ja nad ka ise on hingeliselt suursugused! Koos leedulastega ei toimu midagi lihtsalt, vaid alati suurejooneliselt! Neid ümbritseb särav ajaloo aura. Leedulaste erakordne külalislahkus eestlaste suhtes on imetlusväärt, mida olen kogenud ise ja Ilmar ka.

Oma hiiglasliku ilukirjandusliku lugemuse tõttu oli kirjanik igakülgselt küps abielumees, aga tõsielu ja unelmad ei kattu igakord ja õnneliku sisuga muinasjutu asemel peab mõnikord leppima selle kumaga.

 

Autor: ALDO KALS, Leedu ja Petserimaa sõber
Viimati muudetud: 18/12/2025 08:58:22