Valik jaanuari keskpaiga sündmusi ajaloost, kogujaks küberneetik ja ajaloouurija Valdo Praust.

Impeeriumimeelsed nõusid ENSV taastamist
35 aastat tagasi, 15. jaanuaril 1991, toimusid Tallinnas Toompeal ja ka mitmel pool mujal Eestis Interliikumise ja Töökollektiivide Ühendnõukogu korraldatud miitingud, kus nõuti Eesti vabariigi ülemnõukogu laialisaatmist ning Eesti NSV taastamist – st Eesti Vabariigi taastamist taotleva üleminekuperioodi lõpetamist. See oli punaimpeeriumi meelsete vastus Venemaa presidendi Boriss Jeltsini kahe päeva tagusele visiidile Tallinna ning samuti reageering kolm päeva tagasi Jeltsiniga allakirjutatud lepingule, kus Vene Föderatsioon ja Eesti Vabariik tunnustasid juriidiliselt teineteist.

Mingit olulist rolli need miitingud Eesti edasises saatuses ei mänginud. Kuna maailm oli päev varem toimunud Vilniuse veresaunale reageerinud väga valulikult ning ühtlasi hakkas päev hiljem alanud Lahesõja teises vaatuses (operatsioonis „Kõrbetorm”) edu saatma USAd ning N Liidu moraalsele toele ning relvastusele toetunud Iraak sai kaotuste osaliseks, pidasid punaimpeeriumi meelsed olevat targema Eesti vähemalt hetkel rahule jätta. Nii jäi kuni augustini, mil punaimpeerium ebaõnnestunud putšikatse tulemusena ise põrnu varises.

Veerand sajandit Wikipediat
25 aastat tagasi, 15. jaanuaril 2001, alustas praktilist tegevust kõikidele kättesaadava avaliku veebilehena Wikipedia kui internetipõhine tasuta entsüklopeedia. Wikipedia tekkis pooljuhuslikult alates 1999. aastast arendatava ekspertide-põhise võrguentsüklopeedia Nupedia ootamatu „tütrena“. Nimelt ei edenenud eriti Nupedia jaoks artiklite tellimine oma ala professionaalidelt ning seetõttu tegi 2001. aasta algul üks Nupedia eestvedajaid Larry Sanger teisele eestvedajale Jimmy Walesile ettepaneku, et oma ala professionaalide asemel võiksid entsüklopeediasse kirjutada artikleid kõik soovijad ilma igasuguste piiranguteta. Nii otsustatigi 10. jaanuaril 2001 teha Nupedia kõrvale veel Wikipedia, kus artikleid võib lisada või muuta iga vabatahtlikust huviline.

See idee arenes teostuseks ülikiiresti, sest juba viis päeva hiljem – 15. jaanuaril 2001 – käivitus Wikipedia praktikas. Ning erinevalt Nupediast hakkas Wikipedial minema kohe esimestest päevadest peale erakordselt hästi, Nupedia projekt aga lõpetati kaks aastat hiljem aga sootuks kui nurjunu. Wikipedia on praeguseks kasvanud maailma üheks suuremaks teadmistevaramuks, kus on hetkeseisuga kokku üle 66 miljoni artikli 342 erinevas keeles.

USA alustas operatsiooni „Kõrbetorm”
35 aastat tagasi, 16. jaanuaril 1991, alustas USA Lahesõja teist faasi ehk operatsiooni „Kõrbetorm” – sõjalist rünnakut Iraagile eesmärgiga vabastada Kuveit Iraagi okupatsiooni alt. Operatsioon algas massiliste õhurünnakutega Iraagi positsioonide pihta, kus kasutati esmakordselt ka täpselt sihtmärki tabavat GPS-tehnikat. Kokku kestsid õhurünnakud Iraagi vastu ligi kuus nädalat ja selles heideti enam kui saja tuhande väljalennu käigus Iraagi pihta 88 tonni pomme – ehk üle seitsme korra enam, kui oli Hiroshimale 1945. aasta augustis heidetud tuumapommi võimsus. Iraak vastas raketirünnakuga Iisraelile, kuid USA poolt Iisraelile tarnitud uue põlvkonna Patriot õhutõrjeraketid hävitasid enamiku rakette enne sihtmärgini jõudmist.

Lõpuks, kui ülivaldav enamik Iraagi sõjalisest taristust ja üksustest oli purustatud, sisenes Iraaki 24. veebruaril maavägi ning nelja päevaga ehk 28. veebruariks oli sõda lõppenud USA ülekaaluka võiduga ja loomulikult Kuveidi vabastamisega. USA poolel oli hukkunuid 146, Iraagi poolel hinnanguliselt 30-80 000. Iisraelis tapsid Iraagi raketid kaks inimest. Toimunu näitas selgelt USA sõjatehnika ja taktika üleolekut N Liidu omast. Kaudselt mõjutas toimunu ka Eestit ja teisi Baltimaid. Ehk kui 13. jaanuaril Vilniuse veresauna korraldades lootis Moskva keskvõim näha Iraagis pikka ja venivat sõda, lootsid nad selle foonil tõenäoliselt korraldada Baltikumis uusi aktsioone. Kuna aga USA üleolek ning N Liidu relvastuse ja sõjalise taktika allajäämine oli Lahesõja teises faasis sedavõrd masendav, siis jäeti Moskva poolt Balti riigid paljus rahule.

205 aastat eestikeelset perioodikat
205 aastat tagasi, 17. jaanuaril 1821 (juuliuse lalendri järgi 5. jaanuaril 1821) hakka Otto Wilhelm Masing välja andma Marahwa Näddala-Leht'e. Leht ilmus neli aastat ja oli üks esimesi eestikeelseid perioodilisi väljaandeid. Päris esimene eestikeelne ajaleht oli 1806 ilmunud Tarto maa rahva Näddali-Leht, mis ilmus aga lühiajaliselt, 39 numbrit.

Õnnetus vesinikpommidega rikkus põllumaad
60 aastat tagasi, 17. jaanuaril 1966, toimus Hispaania kohal nn Palomarese intsident, kus alla kukkus kolme vesinikupommi kandnud USA pommituslennuk B-52. Õnnetus juhtus lennuki õhus tankimise nurjumise tulemusena, kus tankurvoolik purunes ning põlema lahvatasid nii tankurlennuk kui ka pommituslennuk, millest mõlemad kukkusid lõppkokkuvõttes alla. Kaks vesinikupommi kukkusid alla Hispaania kohal ja purunesid, tekitades kohaliku radioaktiivse saastatuse. Kolmas vesinikupomm kukkus ranniku lähedasse merre ja leiti sealt 900 meetri sügavuselt alles kaks kuud hiljem. Hukkus seitse inimest (kogu tankurlennuki neljaliikmeline meeskond ning kolm pommituslennuki meeskonnaliiget), neli pommituslennuki meeskonnaliiget katapulteerus.

Kahe maismaale kukkunud pommi purunemisest tekkinud radioaktiivse saastatuse valdava enamiku koristasid ameeriklased muidugi ära, kuid 200 hektarit põllumajanduslikku maad jäeti selle õnnetuse tulemusena ohutuse mõttes siiski kasutusest välja ning see on kasutusest väljas tänaseni. Loomulikult olid (ja on) tuumapommid valmistatud konstruktiivselt niimoodi, et lennuki purunemise, lennukiga koos allakukkumise või muu sarnase intsidendi korral ei saa tuumapomm kunagi plahvatada, kuid tõsise paugu korral võib tuumapomm loomulikult puruneda ja selles paiknev radioaktiivne materjal sealt välja tulla (nagu Palomareses juhtuski).

Alustas ÜRO Julgeolekunõukogu
80 aastat tagasi, 17. jaanuaril 1946, pidas ÜRO Julgeolekunõukogu oma esimese istungi. Julgeolekunõukogu võtab vastu maailma julgeolekut puudutavaid resolutsioone, mis on (st peaks olema) riikidele kohustuslikuks täitmiseks, küll ilma sanktsioonimehhanismideta, sest ÜRO-l pole rolli maailmavalitsejana. Julgeolekunõukogul on kümme liiget, neist viis alalist (Venemaa, Hiina, USA, Inglismaa, Prantsusmaa) ja viis roteeruvat liiget. 2020. aastal oli roteeruvaks liikmeks ka Eesti. Julgeolekunõukogu otsuste vastuvõtmiseks on vaja kõikide alaliste liikmete poolehoidu, st ükskõik neist võib panna otsusele vetoõiguse. Seetõttu on paljudel teemadel julgeolekunõukogu otsust saada poolvõimatu, sest vetoõigusegsa riikidel on erinevad seisukohad. Siiski on kogu oma eksistentsi vältel vastu võetud üle 2800 resolutsiooni.

Kurioossel kombel pole Venemaad pärast otsest ja suuremahulist agressiooni Ukrainas veebruaris 2022 (mis on ÜRO aluspõhimõtete ülijäme jõhker rikkumine) ei ÜRO-st välja heidetud ega ka ÜRO Julgeolekunõukogust välja arvatud, vaid on selles vetoõigusega riigina edasi. See asjaolu on muuseas vähendanud ÜRO Julgeolekunõukogu ja üldse ÜRO prestiiži maailmas ja tekitanud mõningates seltskondades isegi arvamusi, et ÜRO roll maailmapoliitikas on ehk ammendunud ning seda organisatsiooni pole varasemal kujul üldse vaja. Meenutagem, et pärast N Liidu otsest agressiooni Soome vastu 30. novembril 1939 heideti N Liit kui agressor ÜRO eelkäijast Rahvasteliidust üsna kiirelt välja.

Toompeale püstitati barrikaadid
35 aastat tagasi, 18. jaanuaril 1991, hakati Toompeale püstitama graniitrahnudest ja suurtest betoonplokkidest barrikaade, et välistada tankide tungimine Toompea lossini juhtumil, kui Eestis peaksid korduma sarnased sündmused, mis leidsid aset Vilniuses 12.-13. jaanuaril. Ehitati kolm ringi tõkkeid: esimene Toompea jalamil, teine enne Lossi platsi ja kolmas vahetult enne lossi fassaadi olev pikk betoonplokkide rida. Välimise kaitseringi kitsast sissepääsu pandi ilustama liiklusmärk „Tankidele keelatud”.

Eks neil tõketel suuresti psühholoogiline efekt oli, sest õhudessantväelastest eriüksuslaste (spetsnazi) rünnaku vastu lahingukopterilt poleks need oluliselt aidanud. Iseasi oli muidugi, et pärast Vilniuse veresauna kaadrite jõudmist maailma ning USA edu Lahesõja teist vaatust alustanud „Kõrbetormis” tõmbusid punaimpeeriumi-meelsed Baltikumis veidi tagasi. Õnneks ei läinud meil neid barrikaade vaja ning üsna pea pärast Eesti taasiseseisvumist 1991. aasta augustis need demonteeriti. Mälestusena meie ärevast lähiajaloost säilitati vaid üks plokk Toompea sissesõidutee ääres. Barrikaade kaunistanud omapärane liiklusmärk „Tankidele keelatud“ jõudis minu (seni kokku kontrollimata) andmetel lõppkokkuvõttes aga okupatsioonimuuseumisse Vabamu, kus on kaasajal tema õige koht.

Lõppes kuninganna Victoria valitsemisaeg
125 aastat tagasi, 19. jaanuaril 1901, sai 81-aastane Briti kuninganna Victoria tõsise insuldi, millest ta enam ei paranenudki, vaid kolm päeva hiljem suri. Nende kurbade sündmustega lõppes Suurbritannias tema 63 ja pool aastat kestnud valitsemisaeg, mida on hiljem hakatud nimetama lausa viktoriaanlikuks ajastuks. Suurbritannias oli see tormiliselt arenenud tööstusrevolutsiooni ajastu, mil ehitati massiliselt tööstusettevõtteid, raudteid, aurulaevu ja palju muud. Nii oli viktoriaanliku ajastu lõpuks saanud Suurbritanniast maailma üks juhtivaid teadus- ja tööstusriike – USA, Saksamaa, Prantsusmaa, Šveitsi ja Belgia kõrval (need kuus riiki olid tollal selgelt maailma arenenuimad ja teistest märgatavalt ees).

Viktoriaanlikul ajastul algas Suurbritanniast auruveol toimivate üldkasutatavate raudteede masslevik maailmas, valmistati maalima esimene suurem raudkere ja sõukruviga aurulaev (SS Great Britain, 1843), masinatööstuses fikseeriti maailma esimene keermestandard (1841, Whitworth), toimus esimene maailmanäitus, mille tarbeks ehitati maailma esimene „õhuline“ malmkonstruktsiooniga hoone (1851, Londoni Kristallpalee), rajati maailma esimene metroo (1863, Londonis), pandi alus liikide evolutsiooniteooriale (Charles Darwin, 1859), pandi alus kaasaegsele elektromagnetismiteooriale (Maxwelli tööd 1865), leiutati ja evitati praktikasse terase valmistamistehnoloogia (Henry Bessemer, 1850-60ndad), töötati välja uuetüübiline Charles Parsonsi auruturbiin (1884, viis nii elektroenergeetika kui ka aurulaevade jõuseadmed täiesti uuele tasemele) ja palju-palju muud. Merede valitseja oli Suurbritannia juba varem ning nagu ka merepõhine Briti Impeerium oli juba enne viktoriaanlikku ajastut maailma suurim riik. Lihtsalt tööstus- ja teadusleiutised viisid kõigi selle haldamise just viktoriaanlikul ajastul varasemast hoopis uuele, palju efektiivsemale tasemele.

Pikka aega oli Victoria ka kõige kauem Suurbritanniat/Inglismaad valitsenud monarh – seda kindlasti alates 7.-9. sajandist, sest varasema aja Inglismaa valitsejate kohta korralikud usaldusväärsed andmed sageli puuduvad. Selle rekordi lõi Victorialt üle aga kuninganna Elisabeth II, kes valitses riiki temast neli aastat kauem ehk 70 ja pool aastat (1952-2022).

 

Autor: VALDO PRAUST
Viimati muudetud: 22/01/2026 09:07:28