Peaminister Konstantin Päts ja ülemjuhataja Johan Laidoner Inglise mereväe ohvitseridega Tallinnas 12. detsembril 1918.

Eesti, Läti ja Leedu rahva iseseisvuse väljakuulutamine toimus erinevate olude tõttu erineval ajal ning erinevad on ka nende vabadussõjad. Esimene maailmasõda (1914−1918) kahe suurriigi Saksa ja Venemaa vahel jõudis Läänemere randa juba teisel sõja-aastal, seades kolm naaberrahvast erineva reaalsuse ette.

Algul oli ühist veel niipalju, et need kolm rahvast pidid täiendama Vene armee ridu ühesugusel, tsaaririigi seaduste alusel. Ometi õpetas see võõras sõda Baltimaade pärisrahvaid lahinguväljal võitlema, sõjaliselt organiseeruma ja relvi käsitsema, milleta olnuks võimatu võita Vabadussõda suure ja kogenud vaenlasega. Saksa sõjaväe võiduka pealetungi ees taganesid Vene väed, viies kaasa pool miljonit Leedu sõjameest ja kõik kaheksa kuulsat Läti kütipolku (rügementi), aga ka sadu tuhandeid sakslaste eest põgenevaid Leedu ja Läti elanikke.

Eestis aga keelitasid rahvajuhid Päts ja Tõnisson ajalehtedes ja suusõnaliselt kodumaalt mitte lahkuma, sest mahajäetud talud jääksid võõraste kätte. Samasuguse üleskutsega esinesid nad ka Eesti rahvusväeosade ees. Selline julgus ja kohusetunne, mis iseloomustas tollal rahvajuhte, väärib meenutamist praegugi. Eestis kestis tollal sõjaseadus, mida ühesuguse rangusega jälgisid nii tsaar kui tema järglane, pea- ja sõjaminister Kerenski.

Eesti saartele jõudsid Saksa väed juba 1917. aasta septembris, laevadega Kuramaalt. Saared olid venelastel kindlustatud 1914. aastast järjest tugevdatud kindlustuste vööndiga, mis üle saarte ja väinade ulatus Soome rannikuni. See pidi sulgema Saksa laevastikule tee Riia ja Soome lahe päras asuva pealinna Peterburi juurde. Soome oli Vene võimu all ja seal asus sõja puhul 100 000-meheline Vene sõjavägi, kuna arvati, et soomlased ootavad ülestõusuks vaid parajat hetke. Ka Saaremaal asus 40 000 Vene sõdurit sakslaste rünnaku ootel.

Saksa laevad sisenesid öö varjus Tagalahte, märkamatult jõudsid paatidega randa ka sakslased. Venelased ei jõudnud püssi haarata ja andsid end vangi. Saartele saadeti appi Haapsalus paikneva 1. eesti rahvuspolgu kaks pataljoni. Need toodi laevadega Muhumaale, mil sakslased sinnagi jõudsid. Asuti kiriaia taha võitlema. Ühe vene eriüksuse ülem tuli ratsahobusel nende juurde: nemad andsid end juba vangi, ärgu eestlasedki mõttetult surgu.
Eesti pataljonid viidi vangidena üle „Sinovjevi silla“ Saaremaale. Nende hulgas mu isa, kel meenus, et sai sel päeval 22-aastaseks. Saksamaal vabanesid nad järgmisel sügisel, just Vabadussõjaks.

Eesti mandrile jõudsid esimesed Saksa väed 21. veebruari hommikul 1918. Nad olid tulnud öösel üle jää Hiiumaalt Haapsalu randa, jalavägi jalgratastel ja husaarid ratsa, major Steffensi eelsalgana. Neile tõttas vastu Eesti polgu ülem polkovnik (kolonel) Ernst Põdder kirjanik Hindreyga ning teatasid, et nood saabusid Eesti Vabariigi pinnale, mis on erapooletu Saksa-Vene sõjas. Major ütles, et teda pole informeeritud Eesti riigist, kuid usub enda ees seisvat vanemat ohvitseri, ja ulatas Põdderile käe. Põdder oli teadlikult kolm päeva ajaloost ette rutanud, sest Eesti iseseisvus polnud tõesti veel välja kuulutatud. Kuid ta jutustas julgelt edasi, et annab kirjaliku saksakeelse teate Eesti erapooletusest. See kirjutati Põdderi etteütlemisel hea keeletundja Hindrey käega. Major Steffensi tuju tõusis Haapsalus ärajäänud lahingu tõttu ja ta kutsus Põdderit oma polguga Tallinna retkele, kuid Põdder keeldus, viidates taas erapooletusele.

Päev hiljem sai ta kirja Saksa Põhjakorpuse ülemalt kindralleitnant von Seckendorfilt endalt: „Härra major Steffensi ettekandest olete Teie oma rügemendiga mitte enam vaenlased, vaid meie liitlased, ja Teile jäävad teie relvad ja Teil tuleb hoolitseda korra ja rahu eest Haapsalus ja Lääne maakonna mandriosas. Seejuures tuleb toimida Teil minu juhtmõtte järgi, et iga korralik elanik on minu kaitse all, halvad elanikud aga vangistatakse ja karistatakse sõjaseaduse järgi.“

Aastaid kestnud Vene korralagedus ja omavoli oli üleöö vahetunud Saksa korra ja range seaduslikkusega. See pani eestlase mõtlema, kuidas edaspidi toimida.

Eestis keskenduti nüüd kõikides ametiasutustes ja rahvusväe üksustes iseseisvuse väljakuulutamisele. Oodatud hetk oli tulnud – venelased olid lahkumas, sakslased saabumas, eestlastel tuli võim enda kätte võtta. Kerge see polnud, sest Vene sõjaväge oma kindralite, admiralide ja polkovnikutega oli Eestis 100 000 meest (nagu lahe teisel kaldal Soomeski).

Nad kõik said käsu Peterburist Trotskilt sakslased tagasi lüüa ja samasuguse käsu said punased Leninilt, kes kuskil redutses. Selles olukorras oli Saksa vägede tulek vajalik, kuid neile tuli näidata, et nad on saabunud Eesti Vabariiki, mitte Venemaale, kellega on sõjajalal.
Ometi oli rahvuslik vaimustus tõusnud Eestis kõrgemale kui kunagi varem. Tallinna kesklinn sadama ja Estonia vahel kihas üha saabuvatest Eesti rahvuspolkude meestest, püssidega koolipoistest ja relvastatud Omakaitsest. Eesti Maavalitsuse loodud Päästekomitee – Päts, Konik, Vilms – töötas iseseisvuse manifesti koostamisel salakorteris, mida teadsid vähesed. Trükitud manifest saadeti kolme ohvitseri sinelivoodrisse õmmelduna Eesti sisemaale, juhuks kui vaenlane oleks Tallinna enne hõivanud. Pärnus loeti manifest ette juba samal õhtul.

Tallinnas kuulutati Eesti iseseisvus välja 24. veebruari keskpäeval. Sadamast lahkusid Vene laevad linnas paiknenud vägedega. Punased olid peitu pugenud.

Järgneb.

 

Autor: VALDUR RAUDVASSAR
Viimati muudetud: 19/02/2026 08:53:18