Voodihaige mees, pilt on illustreeriv. Pilt: AI

„Aga puuet pole ju!” hüüatas kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja. Tema vastas istuv naisterahvas jahmus: kuidas ei ole!? Alles hiljuti sai tema vähi viimases staadiumis olev abikaasa teate, et tal puudub töövõime. Ja nüüd tuleb välja, et puuet ei ole. Ilma selleta ei saa ka näiteks invaparkimist lubavat kaarti jne.

Sotsiaaltöötaja selgitas, et töövõime hindamisega tegeleb töötukassa, puude ja selle raskusastme määramiseks tuleb aga eraldi pöörduda sotsiaalkindlustusameti (SKA) poole. Vot sulle säh!

Naine mäletas aga päris kindlasti, et töötukassa koduleheküljel töövõime taotluse vormistamisel sai tehtud „linnuke” ka SKA vastavasse lahtrisse. Kuhu see kadus, mine võta nüüd tagantjärele kinni. Igatahes sai selgeks, et nüüd tuleb sama taotlemine uuesti läbi teha, olenemata sellest, et mehel selleks vaevu jaksu jätkus.

Ja seda invaparkimist polnud ju vaja selleks, et kusagil kaupluse juures mugavalt parkida. See oli vajalik, et vältida järjekordset ratastoolirallit Tartu ülikooli kliinikumi Lunini tänava poolsest parklast haigla peaukse juurde. Ka perearst oli andnud oma tõendi, et mees vajab seda, aga see ei lugenud suurt midagi.

Sotsiaaltöötaja möönis, et tema saab vastu tulla niipalju, et anda see kaart välja kuueks kuuks, noh, tiba bürokraatiat oleks käinud asja juurde, aga siiski. Kuueks kuuks?! Arstid olid Jaagule, nii oli mehe nimi, lubanud parimal juhul kuus nädalat, halvimal kuus päeva. Ja ega seda invaparkimist enam vaja läinudki, enne jõudis appi kiirabi ja mees viidi haiglasse. See uks sulgus tema jaoks jäädavalt. Lahkus inimene, kes oleks saanud ja tahtnud ühiskonnale veel mõndagi anda.

Aga läheks nüüd ajas mõni aasta tagasi, sest kogu saaga sai alguse palju varem. Mees oli aastaid vaevelnud tugevate seljavalude käes, ka oli tal diagnoositud krooniline obstruktiivne kopsuhaigus (KOK). Kunagi, vahetult enne koroonapaanikat, oli ta taotlenud ka töövõime hindamist, toona tuvastati tal osaline töövõime. Sellega kaasnes ka ravikindlustus.

Seejärel, just koroona tippajal leidis aga töötukassa ekspertarst, et on toimunud imeline tervenemine ja töövõime ei ole vähenenud. No kui nii, siis nii. Õnneks perearstiga suhtlemist see ei takistanud ning vajalikud retseptiravimid, sealhulgas tugevad valuvaigistid (nii süstid kui tabletid), sai ikka kätte. Kui hommikul selg ei lubanud voodist tõusta, aitas diklofenakisüst või mõni tablett paratsetamooli – ja elu läks tasapisi edasi. Aga sümptomite leevendamine pole ju veel ravi. Perearst tegi kõik, mis tema võimuses, aga tõsisemate uuringute tegemiseks jäid tema käed lühikeseks. Ravikindlustust ju polnud.

Jaak ei kavatsenud aga alla anda ning pöördus ikka ja uuesti töötukassa poole, et ehk ikka kuidagi õnnestub ravikindlustus saada. Ja iga kord saabus sama vastus: töövõime ei ole vähenenud ... Uuris siis mees ka tervisekassast, millised võimalused nende poolt on. Sealt suunati tagasi töötukassasse, kes omakorda suunas jälle tervisekassasse. Ja nii korduvalt, toimus nagu pingpong, ainult, et palli asemel oli seekord elav inimene. Jaak ise viskas vahel nalja: „Ma olen selline hädapätakas, et isegi sandiks ei kõlba.” Muidugi püüdis ta ka „päris” tööle saada, saatis avaldusi ja CV-sid mitmele poole, kuid sai heal juhul vaid äraütlevaid vastuseid, enamasti ei vastatud üldse.

Mees proovis end ka töötuks vormistada, aga jälle edutult. Seekord põhjuseks asjaolu, et ta oli ühes mikroettevõttes täisosanik. Ehkki tulud eriti kulusid ei ületanud, vahel lausa vastupidi, oli see töötu staatuse saamiseks ületamatu takistus. Teenitud rahast ei oleks aga piisanud vabatahtlikuks ravikindlustuseks, pealegi olid ka seal teatud bürokraatlikud takistused.

Mõlemad ametkonnad andsid hüva nõu: tuleb osalusest ettevõttes loobuda. Aga kuidas? Arved on ju vaja maksta, veel enam, need on vaja ka esitada, sest hõlma alt ümbrikuga sularaha ei saa tänapäeva digiühiskonna tingimustes enam keegi maksta. Eriti, kui suur osa klientidest on riigieelarvelised asutused, kes tunnistavad vaid e-arveid. Aga soovitusi tuli mõlemast kassast, küll mitte otsesõnu, aga anti mõista, et äkki siis vormistada ettevõte kellegi teise nimele. Seda aga Jaak ei tahtnud, sest kui ikka töö pole mitte mingi kulissidetagune nokitsemine, vaid täiesti avalik, kõigile nähtav-kuuldav, tundus selline sahkerdamine võimatu.

Selgituseks niipalju, et tema põhiline tegevusala oli reklaamklippide valmistamine ja muude tekstide salvestamine, sinna hulka ka õhtujuhtimist ja muud seesugust. No ei saa ju peitu pugeda, kui häälematerjal on eksimatult äratuntav ja ise pidevalt püüne peal. Kuidas teha selle juures nägu, et oh, mis mina, see ju AI loodud teisik, kes lihtsalt minu hääle, näo ja kuju on võtnud?

Nii see kõik läks, kauaoodatud ravikindlustus saabus alles pärast ränga diagnoosi saamist. Kurioosumina oli seekord ettevõtjana tegutsemine hoopis plussiks – see näitas, et inimene on aktiivne! Siis aga oli juba hilja, ei mõjunud enam keemia- ega kiiritusravi, mees lahkus, jõudmata ära oodata oma 60. sünnipäeva.

Aga ... Neid „agasid” jäi siiski õhku rippuma. Kui oleks õigel ajal tehtud vajalikud uuringud ja alustatud ravi, kas oleks miskit läinud teisiti? Kas poleks riigile ja tervishoiusüsteemile odavam õigeaegne diagnoosimine, mitte kallis keemia- ja kiiritusravi? Küsimusi on veelgi, aga paraku ei saa me neid vastuseid iial.

Vaataks nüüd aga asja pisut laiemalt. Ravikindlustuseta inimeste täpne arv Eestis ei ole teada. Rahvaarvu ja ravikindlustatud inimeste arvu järgi tuletades oli erinevatel andmetel 2026. aasta jaanuari alguse seisuga ravikindlustuseta ligikaudu 100 000 inimest ehk umbes 7% elanikkonnast, viimastel aastatel keskmiselt on olnud kindlustuseta umbes 6% elanikkonnast. Nende hulgas väga palju loomeinimesi, näiteks kirjanikud, kunstnikud, muusikud, tõlkijad, näitlejad, kokkuvõtvalt suur osa neid, kelle kohta võib öelda vabakutselised. Tekib küsimus, kas me oleme tõesti ühiskonnana nii rikkad, et võime jätta iseenda ja saatuse hoolde need inimesed, kes meie elu ja kultuuri rikastavad ja midagi loovad?

Möödunud aasta jaanuaris kirjutas kunstnik ja filmitegija Sandra Jõgeva Postimehes, et „väga paljudel toimetajatel, tõlkidel, giididel ja loomulikult kirjanikel puuduvad igasugused sotsiaalsed garantiid. See tähendab, et pole ei ravikindlustust ega kogune ka pensionistaaži. Põhjuseks ei miski muu kui töötasu väiksus”.

Jõgeva lisas, et sotsiaalsete garantiide jaoks ei saa piisavalt palka ka suurte muuseumide giidid ega näiteks Eesti kunstiakadeemia tunnitasulised lektorid. Ta tõi näitena inimese, kel lapsepõlvest saadik põetud raske kroonilise haiguse tagajärjel ütlesid üles elutähtsad organid. Samal ajal töötas ta giidi ja muuseumipedagoogina ühes suures ja kahtlemata üliolulises muuseumis – paraku sellise lepingu ja töötasuga, et ravikindlustust ei tekkinud.

Kogu selle loo võiks nüüd kuidagi kokku võtta. Kuna Jaak tegeles heliklippide ja -kujundustega, siis peaks siin ka mingi muusikaline taust olema. Kes seal tervisekassa suvepäevadel, vabandust, tänuüritusel, esineski? Smilers? Äkki siis sobiks: „Käime matuseid mööda ...”

Homme möödub neli kuud Jaagu surmast.

 

Autor: PILLE H. METSIS
Viimati muudetud: 26/03/2026 09:34:52