Tehnoloogia on „inimeste uuendused (innovaatika) tegevustele, mis hõlmavad teadmiste ja protsesside loomist, koostamaks süsteeme, mis lahendavad probleeme ja suurendavad inimeste võimekust“ („Tehnoloogilise kirjaoskuse standardid“, Eesti Tehnoloogiakasvatuse Liit, 2007). Tehnoloogia arengut mõjutavad suurel määral kosmose vallutamine ja sõjapidamine (John Kenneth Galbraith „Külluseühiskond”, kirjastus Ilmamaa, 2024). Kogu maailm jälgib, milliste uute tehnoloogiliste lahenduste abil püütakse Ukrainas okupantidega võidelda ning samas ellu jääda. Uusi tehnilisi vahendeid katsetab aga ka Vene armee.

Juba neljandat aastat on arendatud võitlust mehitamata sõidukitega ja kolm aastat on selles olulist rolli mänginud väikesed nelja või enama propelleriga õhusõidukid. Enamus neist on nn FPV (First-Person View) ehk kaugjuhitavad piloodivaates (ekraani- või spetsiaalsete prillide abiga) liikuvad droonid.

Esialgu olid droonid tavalise, üldlevinud kaugjuhtimise raadiosagedusega. Siis aga võeti ulatuslikult kasutusele tehnoloogia, mis häiris droonide lendamist: need kas eksitati teelt, kadus kaamerapilt või kukkus droon alla. Järgnes hoogne tehnoloogiline võidujooks: parandati raadiosidet, aga võeti ka kasutusele uusi segamissüsteeme (nt on neid arendanud Ukraina raadioside segamise firma Bluebirddrone).

Poolteist aastat tagasi lisandus sõjapidamisse fiiberoptiline kaabel. See on 0,25-0,4 millimeetri jämedune, niiti või tamiili meenutav materjal, mille pealis on plastik (nt akrüül) ja südamik (ca 0,1 mm) väga kvaliteetne klaas (SiO2). Klaasi abil juhitavat drooni ei saa segada (nagu raadiosidet), ainus vastuabinõu on kaabel purustada. Fiiberoptilise kaabli eelised drooninduses võrreldes raadiosidega on peale segamiskindluse lennukaugus (kuni 60 km), lennukõrgus (saab lennata madalalt, kus raadiolevi puudub) ja väiksem energiakulu kommunikatsioonile.

Nagu loo alguses tsiteerisin, suurendab tehnoloogia inimeste võimekust, ka sõjapidamises. Fiiberoptiline kaabel on Ukraina lahinguväljadel väga levinud. Iga päev saadavad vastasväed teineteisele kümneid droone, mida juhitakse kiudoptika abil. Fiiberoptiliste droonide kasutamine on praegu paratamatu, sest sõjas kasutatakse ellujäämiseks kõike, mis on efektiivne.

Samas, kui vaadata kaadreid põldudest ja metsadest, mis on kaetud fiiberoptiliste kiudude „vaibaga“, tundub ebareaalne, et rahu saabudes saaks seda maad jälle kasutada rahvamajanduslikul eesmärgil, nagu vanasti. Nimelt on see maad kattev ja päikeses sillerdav „ämblikuvõrk” pikas plaanis väga ohtlik nii loodusele kui ka inimestele.

Nagu juba mainisin, moodustab poole droonide lennutamise kiudoptilise kiu läbimõõdust plastik. See on materjal, mis lisab klaaskiule tõmbetugevust ja elastsust. Kaabli südamikuks on aga klaas. Paraku jääb iga lennu järel umbes veerand millimeetri jämedune kaabel loodusesse, keegi seda kokku ei keri. On ju droonil enamasti „ühe otsa pilet“: see lendab, hävitab sihtmärgi ja koos sellega ka iseenda. Mõne aastaga saab loodusesse vedelema jäänud kaabli plastik päikesest „pihta” ja muutub pea sama hapraks kui kaabli sees olev klaas. Aja jooksul tallatakse, murtakse, küntakse jne materjal väiksemateks tükkideks.

Kuid tähelepanu! Seda materjali pole mõistlik mudida paljaste kätega, sest klaaskiud võivad tungida kehasse ja seal murduda! Naha alla või veresoonde jõudnud mikroklaaspulga mõju tervisele võib olla väga halb. Lisaks ei saa kehasse sattunud klaasist võõrkeha millegagi tuvastada. See võib endast ebamääraste vaevustega märku anda alles hulga aja pärast.

Põllul või metsas, mis on moodsa droonisõja tõttu klaaskiududega kaetud, ei saa tulevikus enam paljaste kätega töötada. Kujutage ette, kas julgeksite paarikümne aasta pärast sealset mulda palja käega pihku võtta? Või süüa selles mullas kasvanud juurvilja? Või kui seal on ringi tuhninud metssiga, kas julgete selle metssea liha suhu pista? Fiiberoptilise kiu jupid jäävad loodusesse paraku väga kauaks.

Fiiberoptiline kiud, laiali looduses, on uus nähtus. Täna puudub tehnoloogia, kuidas seda kokku koguda. Ka pole lahendust, kuidas materjali taaskasutada või ümbertöödelda. Lõkkesse panna ei tohi, sest salakavalad klaasitükid jäävad alles. Suurel kuumusel prügipõletustehases ehk sulab klaas ohutuks.

Selle hirmujutu lõpetuseks küsigem: kas selline tehnoloogia võib kanduda ka meile? Kas Eesti metsa või põllumaale võib samuti sellist sodi jõuda? Kas mäletate hiljutist plahvatust Poola raudteel? Seda ei liigitatud sõjategevuseks, pigem tõlgendati justkui kiusamisena. Pole ju välistatud, et Petseri metsast tõuseb droon koos 40-60 km fiiberoptilise kiuga, teeb kurja ja hävib (nn „ühe-otsa-pilet“), aga kaabel jääb loodusesse. Iga sellise kiusu-juhtumi järel (NB! NATO arvates pole see sõda!) on peale lõhutud alajaama vm sihtmärgi kaasuvaks tagajärjeks veel looduse reostus, mis pärandub järeltulevatele põlvedele sadadeks tuhandeteks aastateks. Loodan siiralt, et mingil põhjusel saab optilise kiuga sõdimine lõpu, näiteks leiutatakse veelgi efektiivsem tehnoloogia, mis kaotab sellisel kujul droonide lennutamise vajaduse.

Täna on Eestiski juba katsetatud fiiberoptiliste kaablitega lendamist ja me peamegi treenima, et olla sama head, õigemini veel paremad kui vaenlane Peipsi taga! Sõjapidamise uute tehnoloogiate õppimine, katsetamine ja arendamine on vajalik nii kaitseväes, kaitseliidus kui ka koolipingis.

Samas on siin väga oluline, et selliste treeninglendude jäägid 100% loodusest kokku kogutaks. „Metsikud“ fiiberoptilised lennud tuleks aga keelata, et välistada sodi loodusesse vedelema jäämine. Vajalik on avalikult läbi arutada olukord, kus metsas või põllul jalutaja/tööd tegev inimene leiab fiiberoptilise kiu. Võiksime Eestis olla teadlikud ja valmis, kui leitakse kasvõi üks „ämblikuniit”!

***
Sõda ja keskkond: koostame juhise looduses käitumiseks
Räägitakse sellest, kui räpane on sõjapidamine. Laskemoona kulu, hävitatud hooned ja loodus, rääkimata inimkaotustest ...

Ukrainas toimuv sõjategevus keerab iga paari kuu järel uue lehekülje, leiutatakse uusi viise kuidas vastasele halba teha.

2023. aastal algas optilise kiuga droonide lennutamise ajastu. Miks optilise kiuga? Sest raadioga juhitavad või satelliitside abil navigeeruvad lendavad objektid kaldusid segajate abil mujale. Segamine on mõistagi elektrooniline, mitte mingi kaikaga peletamine. Optiline kiud on kindel infokanal, seda mööda saab drooni kaabli operaatorini ja operaator saab teises suunas saata jutimisse signaale. Sellel on ainus oht, et kiud võib kas katkeda või keegi katkestab veel lendava drooni kiu, mis on „töös”.

Kui kaugele on ühe optilise kiuga drooniga võimali lennata? Ühel videol väidetavalt 60 km.
Ma olen enda käes hoidnud 10 km kassetti. Näidisena on mul kokku keritud 1 km.

Mis juhtub seal kus „lendavad ämblikud” on oma niidid maha jätnud? (On postitanud videolingi säravatest niitidest rikutud maast – toim).

Kas Eestis ka lennatakse niimoodi? Jah, tehakse testlende.

Kas lendamise järel koristatakse sodi? Jah, nii peaks see olema ...

Kuid kaugel pole aeg kui Eesti naaber mitte ei ründa, vaid on lihtsalt agressivne, saadab olusliste objektide rikkumiseks „meeneid”. Rahvusvaheline üldsus mõmiseb erinevatest NATO-artiklitest, patsutab õlale: „Ta ainult kiusab!”. Kuid sodi jääb Eesti metsa, tänavale, mänguväljakule.

Mis asi on optiline kiud? See on laias laastus klaasist „jõhv”, mille ümber on teist samapalju akrüüli. Klaasi ümber olev akrüül annab lisa paindumis- ja tõmbetugevusele. Kui sellist „jõhvi” murda, siis võib juhtuda, et klaas ei murdu kaheks, vaid mitmeks tükiks

Nüüd oleme olukorras, kus Ukrainas on põllud ja metsad sellist sodi täis ja on oht, et ka meie keskkonda need kunagi jõuavad. Kuid me peame teadma, teadvustama mis see on, milline see välja näeb, kuidas käituda, kuidas koguda, kuidas hävitada (NB! See ei põle lõkkes!).

Kirjutage mulle mõtteid ja paneme kokku juhise, kuidas tulevikus seenel käies, matkates, mänguväljakul jne tegutseda.

Allikas: Peep Tobrelutsu sotsiaalmeediapostitus

* Täienduseks loetletud tiitlitele: Põlvamaalt Süvahavvalt pärit Peep Tobreluts on lukksepa poeg ja eluaegne tehnoloogiahuviline, lisaks on ta TÜ Viljandi kultuuriakadeemia ringtehnoloogia lektor, läbinud Lennuakadeemia koolituse ja omab kaugpiloodi tunnistust.

 

Autor: PEEP TOBRELUTS, tehnoloogiakasvatuse õpetaja, säästva arengu hariduse spetsialist*
Viimati muudetud: 09/04/2026 08:42:35