Valik aprilli teise poole sündmusi ajaloost, kogujaks küberneetik ja ajaloouurija Valdo Praust.

Kennedy tunnistas Kuuba kaotamist
65 aastat tagasi, 17. aprillil 1961, oli USA president John Kennedy sunnitud tunnistama, et kaks päeva varem, 15. aprillil kommunistliku Kuuba alistamiseks alustatud Sigade lahe invasioon on läbi kukkunud ning kommunistlik režiim jääb USA „tagahoovis” asuval Kuubal (mille muide USA oli aastail 1899-1902 Hispaania ülemvõimust vabastanud ja iseseisvuda lasknud) püsima.

Kommunistlike plaanidega vasaksisside võimuhaaramise võimaldamine Kuubal koos käpardliku Sigade lahe invasiooniga oli Külma sõja perioodil USA üks olulisemaid kaotusi, mis langetas USA rahvusvahelist prestiiži ja tõstis N. Liidu oma (iseäranis maailma vaid teatud sügavuseni jälgivate vasakpoolsete seltskondade jaoks) ikka väga palju. Lisaks sai N. Liit endale vabad käed oma sõjaväebaaside (sh tuumaraketibaaside) loomiseks Kuubal, mis järgmise, 1962. aasta sügisel oleks peaaegu viinud globaalse tuumasõjani. Õnneks need pinged lahenesid üliriikide vahelise kompromissiga, kuigi me ei tea senini, mida John Kennedy tuumarakettide äraviimise eest Hruštšovile tegelikult lubas (peale Kuuba sõjalise puutumatajätmise ja oma rakettide äraviimise Türgist).

Iseseisva Süüria riigi sünd
80 aastat tagasi, 17. aprillil 1946, kuulutati Süürias välja Süüria Araabia Vabariik. Sellele eelnenud 28 aasta vältel oli Süüria olnud Prantsusmaa mandaat-territoorium – alates sellest, kui Türgi Esimese maailmasõja kaotas ning sealse kandi valdused läksid Antanti kätte. Teatud põhjustel ei kuulutatud Süüria riiki välja varem, kuid Teise maailmasõja järel polnud prantslastel enam huvi oma ekspeditsioonivägesid Süüria aladel hoida – need lahkusid Süüriast kolm päeva enne Süüria Araabia Vabariigi väljakuulutamist 14. aprillil 1946. On vägagi kaheldav, kas läänelikke väärtusi eviv Prantsusmaa oleks Süüria alasid niiviisi käest ära andnud, kui oleks teadnud, mis seal edaspidistel kümnenditel juhtuma hakkab.

Nimelt toimus Süürias alates 1949. aastast riburadapidi mitmeid sõjaväelisi riigipöördeid üksteise järel ning 1956. aastal Suessi kriisi ajal langes Süüria lõplikult N. Liidu „kiiluvette”. Ehk sõlmiti sõprusleping N. Liiduga ja isegi ajutine liitriik Egiptusega, mis kestis kolm aastat, 1958-61. On vägagi tõenäoline, et noor Süüria sai lihtsalt paigaks, kus N. Liidu eriteenistused USA ja Lääne eriteenistused lihtsalt „üle mängisid” toona kogu planeeti hõlmanud „suures mängus”. Kuigi 1970.-80. aastatel Süüria sidemed N. Liiduga veidi nõrgenesid, jäi see siiski ka toona üsna kindlaks N. Liidu poliitika toetajaks. Eks ka 1963. aasta märtsi sotsialistliku Baathi partei riigipööret Süürias ning sellele järgnenud 1970. aasta „paleepööret”, mis tõi Baathi partei sees riigipeaks Hafez al-Assadi, võib vast pidada N. Liidu eriteenistuste võitudeks, et hoida kontroll selle maailmanurga üle jätkuvalt enda kindlates kätes. Ja nii läks kuni 2024. aasta detsembrini, mil lõpuks al-Assadite võim (täpsemalt Hafez al-Assadi poja Bashar al-Assadi võim) kukutati ning Süüria hakkas tasapisi (vahepeal sõdadest väga nõrgestununa) liikuma normaalse riigi suunas.

Maavärin hävitas San Francisco
120 aastat tagasi, 18. aprillil 1906, toimus USA San Franciscos 7,9-magnituudiline maavärin. Maavärin purustas 80% linna hoonetest ja jättis peavarjuta ligi 300 000 inimest. Hukkunuid oli vähemalt 3000. Sama palju või isegi enam, kui hävitas hooneid maavärin, hävis neid sellest puhkenud tulekahjudes, mis üsna pea liitusid mitmeteks hiigeltulekahjudeks, mida polnud tollasele algsele tuletõrjele kustutada jõukohane. Linn ehitati muidugi pärast seda hävingut uuesti üles – ja nagu arenenud tööstusriigile kohane, senisest võimsama ja uhkemana. Muuseas oli tegu USA ajaloo karmima looduskatastroofiga läbi aegade.

Sündis euroliidu eelkäija
Äsja oli praktilisel eurointregratsioonil auväärne 75 aasta juubel. Nimelt sõlmisid 18. aprillil 1951 kuus riiki Pariisi lepingu, millega asutati Euroopa Terase- ja Söeühendus, praeguse Euroopa liidu kaugeim eelkäija. Lepingu allkirjutanuid oli kuus riiki: Prantsusmaa, Lääne-Saksamaa, Holland, Belgia, Luksemburg ja Itaalia. Sõlmitud lepinguga kehtestati söele ja terasele tollivaba käitlus alates 1953. aastast, mis ühtlustas taastatava Euroopa rasketööstust. Vastava ettepaneku tegi aasta varem, 1950. aastal Jean Monnet, rahvusvahelisel tasemel öeldi see välja aga tollase Prantsusmaa välisministri Robert Schumanni poolt. Kuus aastat pärast Euroopa Terase- ja Söeühenduse asutamist, 1957. aastal sõlmiti seda laiendav Rooma leping, mis asutas Euroopa Majandusühenduse, 1992. aastal sõlmitud Maastrichti leping lõi selle põhjal aga senises laiemat poliitilist koostööd omava Euroopa liidu, mis kestab umbes sarnastes tingimustes tänaseni.

Eestist sai Euroopa liidu täisliige 2004. aastal, ligi 13 aastat pärast bolševistlikust okupatsioonist vabanemist ja oma rahvusriigi taastamist. Muuseas üks Saksamaa poolne Euroopa Söe- ja Teraseühenduse liikmelisuse ettevalmistaja, vastavate liitumisdokumentide koostaja ja Lääne-Saksamaa delegatsiooni liige Pariisi lepingu sõlmimisel oli 1951. aastal baltisakslane (eestimaalane) Berndt von Staden, kelle lapsepõlvekodu oli Kammeri mõisas Tartumaal. Ta lõpetas selsamal 1951. aastal 31-aastasena Lääne-Saksamaal juuraõpingud ja sai välisministeeriumis kohe kõrge koha põhjusel, et oli nn „uus tegija”, kes polnud hämara natsiajastuga mitte kuidagi seotud.

Fidel Castro andis võimu vennale üle
15 aastat tagasi, 19. aprillil 2011, andis tervisehädadega kimpus olev Fidel Castro 84-aastasena võimu riigis üle oma vennale, viia aastat nooremale Raul Castrole. Pärast seda elas Kuuba marksismi kurikurikuulus liider ja eestvedaja Fidel Castro veel viis aastat. Viimased aastad on Kuubat juhtinud Miguel Díaz-Canel – eks aeg näitab, millisesse suunda Kuuba Castrote ajastu järel pikas perspektiivis pöördub. Igatahes N. Liidu „mängukanniks olemine” 1960. aastate alguse Hruštšovi maailmapoliitilistes mängudes sai kuubalastele ja Kuuba riigile ja selle majandusele vägagi saatuslikuks.

Ja eks aeg näitab ka seda, mis ajani, mis vormis ja kui rangelt kehtib 1962. aasta sügisel karismaatilise USA presidendi John Kennedy ja N. Liidu liidri Nikita Hruštšovi poolt omavahelises vestluses kokkulepitu, et USA jõuga Kuuba siseasjadesse enam sekkuma ei hakka (st sealset kommunistlikku korda kukutama ei hakka), kui N. Liit oma tuumaraketid sealt ära viib. Igatahes see suuline kokkulepe (mille täpset sisu pole kunagi avaldatud) pidas ja kehtis edukalt kuni N. Liidu viimase hingetõmbeni 1991. aastal ning ka edasi järgmised 30 aastat, kuigi üks lepingu osapooli maailmakaardilt kadus. Praegu, mil maailmakord muutub, võib ka Kuubal juhtuda kõike.

Sündis kinnine Sillamäe uraanilinn
80 aastat tagasi, 19. aprillil 1946, andis N. Liidu siseasjade rahvakomissariaat välja salajase määruse Sillamäe linna, uraanikaevanduse ning uraani rikastusvabriku ehitamiseks Kirde-Eestisse, milleks kasutati vangide tööjõudu. Sillamäe kaevanduse ja rikastusvabriku loomisotsus oli loogiline jätk kümme päeva varem (9. aprillil) tehtud salajasele otsusele rajada endise Sarovi mungakloostri asemele Mordvamaa ja Gorki (Nižni Novgorodi) oblasti piiril salajane tuumapommilabor Arzamass-16. Tolleks ajaks olid USA tuumaprogrammis osalejad (Klaus Fuschsi, Harry Goldi ja Rosenbergide abiga) arvatavasti juba suutnud N. Liidu jaoks ära varastada piisavalt tuumapommi tehnilist dokumentatsiooni, mille põhjal leiti N. Liidus, et on võimalik hakata reaalset pommi ehitama.

Sillamäele rajati uraanikaevandus ja rikastusvabrik põhjusel, et Eestimaa põlevkivi liik graptoliit-argilliit (varem tuntud ka diktüoneema nime all) oli tollal üks väheseid N. Liidus teadaolevaid uraanimaagi varusid, millest oli võimalik pommi luua. Sillamäel juba aga 1938. aastast tegutsev põlevkiviõlitehas oli heaks kattevarjuks, mille taha sai peita uraani rikastustehase ja näidata kogu tegevust väljapoole põlevkiviõli tootmise rekonstrueerimisena. Loetud aastatega loodi Sillamäel üsnagi tühjale kohale, tehase kõrvale arvestatav linn, mis oli kuni nõukogude aja lõpuni kinnine linn, kuhu pääses vaid erilubadega. Sillamäele õlitehase asemele rajatud uraani rikastuskombinaat hakkas üsna pea aga toorainena kasutama kohaliku üsnagi vaese maagi (graptoliit-argilliidi) asemel mujalt N. Liidust sisseveetud toorainet, mis osutus palju efektiivsemaks.

On raske hinnata, kui palju oli N. Liidu esimeses katse-tuumapommis (mis plahvatas 29. augustil 1949) Sillamäelt kaevandatud uraani, aga midagi kindlasti oli. Sillamäe metallurgiakombinaat töötab aga tänaseni, tegeledes küll varasema radioaktiivse uraani väljaeraldamisega muude haruldaste muldmetallide eraldamisega üksteisest – kasutatav tehnoloogia on nende korral ju paljus sarnane radioaktiivse uraani (U-235) väljaeraldamisega „tavalisest” uraanist (U-238).

Esimene orbitaaljaam siirdus kosmosesse
55 aastat tagasi, 19. aprillil 1971, lennutas N. Liit Bainonuri (Tjuratami) komsodroomilt Maa-lähedasele orbiidile maailma esimese orbitaaljaama Saljut-1. Võrreldes varasemate ülikitsaste kosmoselaevadega oli Saljut mõeldud kosmonautide pikemaaegseks viibimiseks maailmaruumis. Seal oli piisavalt avarust ning loodud ka sisekliima, mistõttu kosmonaudid ei pidanud olema seal skafandris; ka oli kavandatud mitmete meeskondade toomine ja viimine Saljudile, milleks olid loodud põkkumisseadmed ja spetsiaalsed, nime Sojuz kandvad kosmoselaevad (pildil põkkununa Saljudiga vasakul).

Saljut-1 missioon algas küll tõsiste tagasilöökidega. Esimene sellele mõeldud meeskond jõudis küll Sojuz-10ga Saljudini ja põkkus sellega, kuid luukide avamisel tekkisid tehnilised probleemid ning meeskond orbitaaljaama ei läinudki ja naasis Maale – vastasel korral oleks orbitaaljaam kaotatud.

Juunis 1971 startinud Sojuz-11 meeskond küll jõudis Saljudile ja viibis seal, kuid maadles seal mitmete probleemide, sh tulekahjude ja õhu puhtusega, mida korda ei saadudki. Meeskonna „allatoomisel” Saljudilt kolm ja pool nädalat hiljem juhtus aga rida õnnetusi ning meeskond hukkus. Nii oli esimese Saljudi tööiga Maa orbiidil 123 päeva, siis kukutatati selle jäänused (enamik põles õhus ära) Vaiksesse ookeani. Järgmiste Saljutidega saadi esimese orbitaaljaama vigadest aga siiski üle ning hiljem üleslennutatud Saljudid 3-7 (aastail 1974-82) olid õnnestunud missioonid, kus viibisid mitmed vahelduvad meeskonnad. Saljut-8 sai 1986. aastal aga suurema orbitaaljaama MIR baasmooduliks, mis tegutses rekordilised 15 aastat, kuni 2001. aastani. Ning põhimõtteliselt oli ka praegune rahvusvaheline orbitaaljaam ISS (baasmoodul lennutati maailmaruumi 1998. aasta novembris) üles ehitatud Saljutidest saadud kogemuste põhjal, selle vigu ja ebaõnnestumisi arvestades ja häid külgi kopeerides.

 

Autor: VALDO PRAUST
Viimati muudetud: 23/04/2026 08:18:22