Jana Huul. Foto: Andres Treial

Võrust pärit Jana Huul, kes naasis pärast Eesti kunstiakadeemia kunstipedagoogika eriala lõpetamist kodulinna tööle, on Võrumaal üks paremaid Eesti kunsti tundjaid. Tema eestvedamisel on Võrus alates 2008. aastast toimunud üle 300 kunstinäituse.

Aprilli kolmanda reede hommikul istusin Jana Huule imepisikeses kabinetis Võrumaa muuseumis. Tuba oli täis kunstiraamatuid, osa neist lausa põrandal virnas. Laua kõrval seisid värvipotid – neid läheb vaja näituseruumide kujundamisel. Õhtupoole ootas galerist külla kunstnik Urmas Lüüsi, et arutada kuu lõpus avatava näituse detaile.

„Käisin 2024. aastal Lüüsi isikunäitusel Kumus ja sealt tekkis mõte tuua tema looming siia. Kunstnik valib meie fondist museaalid ning loob neist koos oma teostega stseenid, mida vaatajad saalis näevad. Sel aastal saab Võrumaa muuseum 60-aastaseks, seega on tulemas mitu näitust, kus kaasame ka oma kogude objekte,” selgitas Huul.

Ta lisas, et ühe näituse lõppemise ja järgmise ülespaneku vahel on vaid neli-viis päeva. Selle lühikese, kuid tempoka perioodi jooksul on galerii appi kutsunud kohalikke ehitusmehi ning saanud tuge ettevõtjatelt. Pea igal näitusel on uus kujundus, mis sisaldab nii vaheseinu kui värve.

Viimaste aastate olulisemate näitustena nimetab galerist Marko Mäetamme ja Valdur Ohaka loomingu väljapanekuid, samuti lõunanaabrite tekstiilinäitust.

„Valdur Ohaka mälestusnäituse avasime mullu ja võtsime maha tänavu. Arvasime, et pea kolmest kuust piisab, kuid tagantjärele tundub, et see oleks võinud kauem kesta. Näitust külastas ligi 2500 huvilist, mis on muuseumi viimaste aastate rekord. Ligikaudu sada teost pärines viiest muuseumist ja pea 30 erakogust,” meenutas ta.

Marko Mäetamme juubelinäitusel käis veidi vähem külastajaid, kuid see-eest oli publikut üle Eesti – näitlejatest ja muusikutest kunstikogujateni, näiteks Viinistu kunstimuuseumi omanik Jaan Manitski. Näitus oli üleval mullu suvel.

„Mäetamme näitusel oli teadlikult vähe töid, kuid need hõlmasid kunstniku kogu loomeperioodi: teismeeas tehtud pastakajoonistustest tehisaru abil loodud videoteosteni,” ütles Huul.

Ta lisas, et koostöö kunstnikuga oli väga soe ning Mäetamme soov oli, et näituse tegemine oleks kerge, lihtne ja pakuks ka huumorit: „Nii see oligi – pole ammu näituse ülespaneku ajal nii palju naerda saanud.”

Lõunanaabrite tekstiilinäitus oli üleval kaks kuud tunamullu talvel ning tõi huvilisi üle Eesti, isegi saartelt. Lisaks Läti kunstnikele ja käsitöölistele on galeriis eksponeeritud Soome, Rootsi, Inglismaa, Mehhiko ja Ungari kunstnike töid.

„Meil on väga hea koostöö Ungari instituudiga Tallinnas, nendega planeerime hetkel uut näitust. Aastaid tagasi oli tänu instituudile Võrus ühe Budapestis elava skulptori näitus, meist said sõbrad ja minu suureks üllatuseks sain hiljem kutse tema pulma – sinna ma muidugi lendasin,” meenutas Huul, viidates, et töö on toonud talle häid tuttavaid ja sõpru ka väljastpoolt Eestit.

Tuntud kunstnikelt saadud julgustus

Peale kunstiakadeemia magistrantuuri lõpetamist leidis Huul töö pealinnas. Peagi helistati ja pakuti võimalust kandideerida Võru galeristi kohale. Ta otsustas kohe proovida. „Olin noor ja kogenematu, aga endalegi üllatuseks oli minus paras ports enesekindlust öelda, et olen parim valik. Esimesed viis aastat töötasin Kandles, seejärel sain parema pakkumise Võru instituudist ja alates 2013. aastast töötan siin,” rääkis ta.

Varasest tööajast meenus üle-eestilise näituse „Kiri” korraldamine, kus osales poolsada kunstnikku. „Jüri Arrak ja Andres Tolts suhtusid minusse kui ammusesse tuttavasse – see oli noorele inimesele väga suur toetus ja julgustus. Tolts mainis näitust isegi televiisoris ja olin ausalt öeldes kõrvust tõstetud,” meenutas galerist ja lisas, et hea koostöö on olnud klassikutega, näiteks Anu Raua, Ivo Lille, Ado Lille, Evi Tihemetsa ja Leo Rohliniga.

Kui ta külastab näitusi Tartus või Tallinnas ja leiab sealt töid, mis võiksid kõnetada ka Võru publikut, võtab ta kunstnikuga ühendust, sest hea asi tuleb koju tuua.

Küsimusele, kas mõni kunstnik on ka ära öelnud, vastas ta jaatavalt. Samas on selliseid juhuseid ajapikku vähemaks jäänud. Mõni eelistab näidata oma töid suurlinnades, nagu London või Brüssel, teisele ei sobi siinsed näituseruumid. On ka neid, kelle kalender on aastaid ette planeeritud või kes valmistuvad parasjagu suureks näituseks.

„Olen õppinud, et mõne kunstnikuga tuleb lihtsalt kannatlik olla. Kui mõne aja pärast uuesti küsida, võib vastus olla hoopis teistsugune,” sõnas ta.

Viimased neli aastat oli Huul üks seitsmest eksperdist Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitalis, kus ta hindas kunstnike rahataotlusi. See töö olnud paras maraton – tipphooajal tuli kahe nädalaga läbi töötada kuni 500 taotlust –, kuid samas ka väga hariv. Ta tutvus veelgi rohkemate kunstnikega ning õppis ka ise projekte paremini koostama ja esitama. Võru galerii tegevust toetab suuresti just Eesti Kultuurkapital.

Publik ja ootused
Näituste avamise eel valdab galeristi sageli kerge ärevus – kas publikut ikka tuleb. Õnneks on kodulinna ja ümbruskonna kunstihuvilised olnud üsna aktiivsed, kuigi kuraatorituuridel on osalus tagasihoidlikum.

„Näiteks Viljandi kultuuriakadeemia käsitöönäituse avamisel oli palju rahvast, kuid kuraatorituurile jõudsid vähesed. Olen tihti mõelnud, kuidas paremini kohalikeni jõuda – vahetu kontakt kunstnikuga aitab tema loomingut hoopis paremini mõista. See on ka hea võimalus korraks aeg maha võtta. Oleks ju tore, kui mõnelegi võrukale kujuneks sellest uus harjumus või lausa hobi,” kõneles ta ja lisas, et sarnane lugu on ka pühapäevani lahti oleva moenäitusega „Pinnamood. Kolm põlvkonda moemaastikul“, mis on positiivset tagasisidet saanud moekunstnike seast.

Samas on olnud ka väga häid näiteid: Valdur Ohaka näituse kuraatorituuridel osales poolsada inimest ja avamisel sada. Sarnane huvi oli ka Mäetamme näituse vastu.

„Ühest küljest soovime Võrru põnevaid ja uusi kultuuriüritusi ning võimalusi siinse kultuurielu laiendamiseks ka leidub, kuid kas neile üritustele jagub publikut? Näen, et meie näituste külastajatest on suur osa ühed ja samad inimesed. Sageli öeldakse, et ei käida näitustel, sest kunstist ei saada aru. Ega minagi saa. Tegelikult on kõige olulisem emotsioon – kui külastaja lahkub kasvõi vastuoluliste tunnetega, on näitus oma eesmärgi täitnud. Tasub tulla uudistama,” arutles galerist.

Näituste külastajate seas on enim keskealisi naisi. Rohkem mehi käis näiteks puukäsitöömeistri Meelis Kihulase näitusel. Kihulane valmistab puidust tarbeesemeid, nagu õõnestatud nõud, sõelad, vakad ja muu, ning restaureerib vana mööblit. Ka Mäetamme näitusest huvitus tavalisest rohkem mehi.

Huul on veendunud, et väikelinnas peavad näitused olema kõrgel tasemel. „Rõhutan tihti kunstnikele ja kuraatoritele, et allahindlust äärealal ei tohi teha. Oluline, et muuseumitundides käivad lapsed saaksid eluks kaasa kunstinäitusel käimise harjumuse ja et neil tekiks uudishimu tulevikus külastada iseseisvalt kunstisaale ja seeläbi avardada oma maailmapilti.“ Galeristi rõõmustab, kui lapsed lahkuvad muuseumist elevil ja lubavad tagasi tulla – kuigi vanematega jõutakse tagasi harvem.

Nagu paljudes Eesti muuseumides, on ka Võrumaa muuseumis õpilasrühmade külastused vähenenud pärast seda, kui keelati vanematelt õppekäikude jaoks raha küsida.

Huul tunnustab muuseumipedagoog Lagle Lindenbergi, kes tutvustab lastele rahvakalendri tähtpäevi ja aitab seeläbi edasi kanda esivanemate kultuuri. Tunnid toimuvad üldjuhul kunstisaalis, kus tihti jääb aega ka näituse tutvustamiseks.

Töö kui hobi
Esimestel galeristiaastatel oli töö Jana Huulele eluviis. 365 päeva aastas, seitse päeva nädalas ja 24 tundi ööpäevas. Ta käis iga nädal pealinnas ja Tartus uusi näitusi vaatamas ning külastas tihti kunstnikke nende ateljeedes. Sõprusring koosnes peamiselt kunstnikest, kuraatoritest ja teiste galeriide kolleegidest – juttu jätkus alati ainult kunstist ja näitustest.

Vahel jõudis kunst temaga isegi unenägudesse, eriti siis, kui ta oli juba paar nädalat puhanud. Selline pühendumine on toonud tema töösse ka usalduse – nii kunstnike kui koostööpartnerite poolt. „Töö sai minu hobiks. Olen seda teinud suure pühendumusega, vahel lausa ennast unustades,” tunnistas ta.

Kuus aastat tagasi tuli tema ellu oluline muutus. Väikeses töötoas on nüüd sage külaline viieaastane poeg Kahrut, kelle joonistused kaunistavad seinu ja toovad ruumi omaette galerii hõngu.

„Tänaseks on minu elu palju tasakaalukam – kunsti kõrvale mahub ka muud,” sõnas usutletav ja lisas, et on taasavastanud tantsimise, ammuse kire lapsepõlvest.

Vabal ajal veedab ta palju aega pojaga: loetakse muinasjutte, tehakse koos muusikat ja sõidetakse tõukeratastega. „Jah, käime koos eri linnade skate-parkides sõitmas. Sel kevadel ostsin endalegi tõukeratta ja kiivri – inspiratsiooni sain ühelt Tartu isalt,” naeratas ta. Perega käiakse sageli ka kontsertidel, sest poeg unistab saada rokkmuusikuks. Ühiselt toimetatakse maakodus.

Keskpäeval oli galeriis vaikne – ilmselt on huvilised viimaseid päevi avatud moenäituse juba ära vaadanud. Aga vaikus ei kesta kaua: 30. mail kell 17 avatakse uus näitus, seekord Urmas Lüüsi loomingust.

 

 

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 24/04/2026 08:38:13