Ajastu sünnitab igal ajal oma liikumised ja eestvedajad, ka kaduva keerises tuleb hoida elu ja väärtusi, revolutsioonide käigus (taas)sünnivad rahvad.

Aastal 2023 oli Lõuna-Eesti ajalooline põliskultuur ja rahvas jõudnud regionaalpoliitika puudumise ning valitseva Reformierakonna arrogantsi tõttu lõunaeestlaste suhtes hävingukuristiku servale. Rahvaloendustel ei saanud end oma põlisidentiteedile vastavalt kirja panna. Lõuna-Eesti keeli nimetati haridusministeeriumi tasemel järjekindlalt murreteks ning selle edasikandmiseks koolides ei leitud piisavalt vahendeid 30 aastat, kogu uue vabariigi aja. Venekeelset haridust rahastas ja rahastab meie riik samas seniajani meie kõigi taskust.

Võrokeste lõunaeestlaslikku ajaloolist elulaadi ohustasid metsade üleraie ja loodusesse kui ressurssi suhtumine. Viimase piiri peale jõudis asi suursõjabaasi läbisurumisega Võrumaale Nursipallu. ÜRO põlisrahvaste hartas on kirjas, et põlisrahva maadele ei tohi rajada militaarbaase ilma põlisrahva nõusolekuta. Paraku käivitas kaitseministeerium protsessid, mis kubisesid varjamisest, valetamisest (tuleb ainult kaitseväe ja kaitseliidu harjutusväljak, baasi sõna ei kasutatud), tühistamistest ja sildistamisest (oma kodude eest seisvaid inimesi sildistati Kremli agentideks). Järgnes kõigi aegade suurim ja korduvalt seadustevastane üle-lage-raie. Sõjaväljak rajati kiirkorras ilma analüüsideta – valitsus taotles erandi. Tuhandete allkirjadega petitsioonid jäeti arvestamata.

Võrokesed haarasid õlekõrrest
Kongressi kokkukutsumiseks sai ligi 30st erineval elualal tegutsevast vabatahtlikust loodud võro keelest ja loodusest hooliv algatuskogu ning 22. aprillil 2023 tulid Võru kultuurimajja Kannel kokku 139 saadikut koos paari tuhande inimese volitusega, nad esindasid kümneid organisatsioone, külasid või seltsinguid.

Kandlesse kogunenud delegaadid kuulasid ära ettekanded võrokeste keelest ja looduse olukorrast ning tuletasid ajalooteadlaste abiga meelde võrokeste kujunemisloo ja päritolu. Võeti vastu kolm ajaloolist otsust:

1. Me võrokestena oleme Vana-Võromaa ja seeläbi Eesti põlisrahvas. Võrokestena me tahame jääda iseendaks, anda tulevastele põlvedele elavana edasi võru keele ja kombed ning hoida oma maa puhta ja elamisväärsena.

2. Võru keel on Vana-Võromaa põliskeel, võrokeste põline emakeel ja identiteedi peamine alus. Võrokestena kutsume Eesti riiki ja Vana-Võromaa omavalitsusi üles ametlikult tunnustama võru keelt Eesti piirkondliku põliskeelena ja kaasama võru keele selgelt ja jõuliselt Eesti riigi ja omavalitsuste keele-, haridus-, kultuuri- ja meediapoliitikasse.

3. Võrokese jaoks on oma maa kui jumalaist ja esivanemate käest saadud ja tööga hoitud looduse osa, mis tuleb puhtalt ja tervelt üle anda tulevastele põlvedele. Loodus ei ole ressursside kogu, vaid on oma hinge ja väärtusega ning seepärast ka iseseisev õiguste kandja.

Kongress valis 11-liikmelise vanemate kogu. Esimesena oli allakirjutanul au kanda kaks aastat peavanema tähte ja järgmised kaks aastat, uue kongressini on Võrokeste Kongressi vanemate kogu peavanem Rainer Kuuba. VKVK töötab ilma palgata, oma pere ja töö kõrvalt võetud ajast. Iga vanemate kogu liige maksab võrokeste kongressi esindajaks olemisele oma tavategevuste arvelt peale.

Vanematekokku valitute seas oli erinevate ja isegi vastandlike vaadetega parteide liikmeid, samuti parteituid. Siiski leppisime kohe alguses kokku, et VKVK-s istume koos ühise laua taga ja tegeleme ühiselt kongressil vastu võetud kolme otsuse elluviimisega, meid valinud võrokeste huvides.

Kolm põlisrahva jaoks keerulist aastat
Tegime ettepaneku Võrumaa arenduskeskusele ja kaitseministeeriumile luua ühine komisjon, et arutada kogu Võrumaad puudutavaid Nursipalu sõjaväljakuga seotud küsimusi koos arenduskeskuse, valdade esindajate, aga ka Võru instituudi ja vanemate kogu ning MTÜ Meie Nursipalu esindajatega. See ühiskomisjon on seniajani kokku tulnud vähemalt kord kvartalis ning sõlmimisel on sellist formaati kinnitav koostöölepe.

Paraku ei läinud läbi meie ettepanek kaasata Nursipalu küsimuste ja probleemide lahendamiseks komisjoni ka kliimaministeerium, haridusministeerium ja kultuuriministeerium. Nagu koosolekul nipsakalt kommenteeris tolleaegne PR-inimene: „Meie ministrile see ettepanek ei meeldinud.“

Nii olemegi olukorras, kus kliimaministeeriumi asemel tegeleb looduskaitset puudutavate seaduserikkumiste jälgimise ja takistamisega MTÜ Meie Nursipalu eesotsas ka meie vanemate kogu liikmeks valitud Maarika Niidumaaga. Palukarukellad ja kotkad on isegi kaitstumad kui põlisrahvas, kes sunnitakse ja meelitatakse oma kodusid või maid müüma. Mille nimel on lõunaeestlaste põline asuala muudetud pommitamisväljaks droonisõdade ajastul?

Kaitseministeerium korraldas mürauuringu, kuid selle käigus müra ei mõõdetud, vaid ainult modelleeriti arvutis. Tulemused ei olnud kooskõlas võrokeste igapäevaste üha intensiivsemaks muutunud mürakogemustega. VKVK nõudis tegelikku uuringut. Venitati, aga tehti. Kui müra päriselt mõõdeti, sai selgeks, et tegelik müra oli inimese tervisele ohutust kordi suurem. Kuid militaarmüra tugevuse normid oli kaitseministeerium ise kehtestanud ja uuringu korraldaja pidi mahutama olemasolevad andmed tellija antud piiridesse.

Kui uuringut Võrus esitleti, selgus kõigile üllatuseks, et Võru maakond on sõjapiirkond. Sest normid, mida võrokestel taluda tuleb, pidavat vastama militaaralade müra normidele (mille kehtestas kaitseministeerium ise). Ometi ei ole valitsus ega riigikogu otsustanud, et Võrumaa oleks tervikuna militaaralaks kuulutatud. Müra aga on sellise tugevusega, et otseselt ohustab põliselanike tervist. Kui mürauuringu jaoks tehti laskekatseid ka Nursipalu laienduse laskealalt, siis Udsali küla elanik kommenteeris seda hiljem ERR-i ajakirjanikule sõnadega: „Müra oli kohutav.“ Kaitseministeerium aga probleeme ei näe ja jätkab tervistkahjustava müra tegemist.

Kuigi Ukraina sõda on juba aastaid näidanud, et tankide ja liikursuurtükkide asemel on kasutusele võetud moodsad sõjariistad, survestatakse jätkuvalt tervet Võru maakonda loobuma oma kodurahust. Kolme aasta jooksul pole keegi suutnud arusaadavalt seletada, kuidas Nursipalu laiendusel toimuv ja sinna plaanitud senisest intensiivsem tegevus tegelikult Eestit kaitseb.

Hiljuti toimunud Auvere drooniintsident oli selle kurioosumi kõige selgem näide. Jämedatest torudest paugutamine ning mürskude lõhkemine ja lõhkamine mitte ainult ei riku loodust ja põlisrahva tervist, vaid ohustab otseselt meie põhjavett. Löögi alla on seatud kogu Lõuna-Eesti puhta põhjavee varu. Saatsime vanemate kogu poolt kirja põhjavee ohus olemise ja kaitsmise vajaduse kohta. Vastust ei saanud.

Kas tõesti ka keeleline julgeolekuoht?
Riigikogus on arutlusel keeleseaduse muutmise eelnõu, millesse oleme teinud korduvalt ettepanekuid, et lisataks klausel, et Eestis on lisaks riigikeelele ja eesti viipekeelele veel meie oma põline piirkonnakeel. Lõuna-Eesti keelte (võro, seto, mulgi ja tartu) senisest suuremat väärtustamist ning neile rohkemate õiguste ja võimaluste andmist toetavad ka Eesti keelenõukogu ja paljud Eesti keeleteadlased, kuid ametnikud sellega ei arvesta ja räägivad pidevalt, et eesti keele murretega ongi kõik juba niigi piisavalt hästi.

Kui ametnike argumendid lõppema hakkavad, lüüakse järjekordselt letti Vene kaart: justnagu annaks võrokeste soov oma põlist keelt keelena seadustada kuidagi aluse sisserändajatelegi soovida oma keelt Eesti põliskeeleks. Sel viisil luuakse narratiivi võrokestest kui Eesti ühiskonna lõhestajatest. Kusjuures venelastel on tänini tasuta omakeelne kooliharidus ning rahvusringhäälingus maksumaksja rahastatud venekeelsed raadio- ja telekanalid. Kuid seda, et Vana-Võromaa kõikide koolide õpilastele oleks tagatud võro keele õppimise võimalus, Eesti riik tervikprogrammina ei toeta.

Võrokesed kui põlisrahvas on unikaalse kultuuri, keele, loodusnägemuse ja teiste elu edasikestmist võimaldavate väärtuste kandjad. Aga ei saa nii, et tants, laul ja rahvuslikud joogid saavad riigiametnikelt pidupäevadel laigi, aga põlisrahva elulaadi hävitamisele, keele kaotamisele antakse kiirendatud käik!

ÜRO põlisrahvaid toetava organisatsiooni abiga saime endale lubada pädevat õigusnõu ning lugupeetud Soraineni õigusbüroo juristid kinnitasid, et võro keele tunnistamine Eesti põlise piirkondliku keelena ei vaja Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmist.

2025. aastal käis VKVK delegatsioon Hispaanias galeegi keele ja Portugalis miranda keele tunnustamise kogemust uurimas. Seal on need keeled saanud mõlema riigi poolt põliskeeltena tunnustatud. Eesti riik aga jätkab käitumist nagu Nõukogude Liit, kus tohtis olla vaid üks „suur“ keel.

Kahe aasta möödumist Võru kongressist tähistasime konverentsiga, kus jagasid oma kogemusi ka liivlased ja latgalid. Läti riik on tunnistanud liivlased Lätis põlisrahvaks ja liivi keele põliskeeleks ning ka latgali keel on Läti keeleseaduses kirjas keele ja mitte murdena. Kuid Eesti jätkab kantseliitlike põhjenduste otsimisega, et võrokeste põlist keelt jätkuvalt põhjaeesti keele murdeks alandada.

Keele tunnustamise ja edasiandmise osas on tekkinud tugev koostöö Seto Kongressi vanemate koguga. Koos setode ja mulkide esindajatega käisime riigikogus, kus andsime riigikogu esimehele üle petitsiooni Lõuna-Eesti keelte riikliku tunnustamise sooviga.

Kõik ühe – Võromaa eest!
Võrokeste Kongressi vanemate kogu ja osa selle liikmeid on püütud mustata, demoniseerida ning vene agentideks nimetada. Agendid on pigem need, kes 30 aastat on eesti hariduse arvelt Eestis tasuta vene keelt õpetanud. Need, kes metsade üleraiega meie looduse on vaesemaks muutnud. Need, kes oma kodu ja põlist kultuuri ei ole tähtsustanud ja käsivad anda koolides juurtetut haridust. Need, kes hävitavad loodust militaarlagastusega ja inimeste rahu sõjamüraga rahuajal.

Meie oleme oma maa, keele ja kultuuri hoidjad. Me oleme oma tarkused ja tunded pärinud oma esivanematelt ning tahame oma maa puhtana, keele kõlavana tulevikku viia. Kuidas?

VKVK noorim liige Hipp Saar koos Eliisabet Rajuga teeb taskuhäälingu saadet „Poodi man“, kus on võrokeelsed intervjuud võrokestega. See tegu tunnistati 2025. aasta keeleteo konkursil rahvahääletuse auhinna võitjaks.

Kodanikuaktivismi musternäidis Maarika Niidumaa peaks saama presidendilt (vähemalt) ordeni Võrumaa looduse ja inimese õiguste kaitsmise eest. Kunagi kirjutatakse temast nagu nõukaaja lõppedes kirjutati seni mustatud metsavendadest.

Metsamees Kuuba Rainer on looduse, metsade ja Võrumaa kui elusa keskkonna käekäigu eest pidevalt rindel. Tema erivõimeks on suutlikkus arukalt läbi rääkida nii ministeeriumiametnike kui militaaridega.

Akadeemilisim liige Jüvä Sullõv on väsimatu võro keele uurija ning kõnekeele hoidja ja elustaja.

Ettevõtlikem liige Mati Kuklane juhib oma terve talupojamõistusega tähelepanu riigi ja ka Võrumaa majanduse arendamisel tehtud vigadele.

Sõnakaim liige Inga Raitar, kirjanik ja kirjastaja, jälgib meedia ja poliitilisi arenguid ning kirjutab teravaid, kuid ausaid kommentaare kodukandi kaitseks.

Vastutustundeline Kertu Luisk on noor ema, kes aktiivselt üritab kaitsta elukeskkonda hoolimatuse ja poliitpimeduse kahjuliku mõju eest.

Võimulähedasim liige Anti Allas seisab lõunaeesti keele ja hariduse tähelepanus hoidmise eest riigikogus.

Omavalitsusjuhist Helen Rebane on Kanepi noor vallavanem, kes on ka kohaliku keele kaitsmisel aktiivne.

Külli Eichenbaum on võro kultuuri uurija ning edendaja, aga ka VKVK tehnilise toe korraldaja, kelle peale saavad kõik teised loota iga ilmaga.

Ise proovin oma panuse anda aktiivse omakeelse ilukirjanduse ja teatrietenduste loomisel, omakultuuri edendamisel, elushoidmisel ja arendamisel.

Põlisrahvad on oma maa eest parimad hoolitsejad. Võõras tuleb, võtab ja läheb. Võõras tuleb, teeb laskeharjutusi ja läheb. Rõõm on nende kolme aasta jooksul märgata, kuidas omad võtavad üha suuremas ulatuses kohalikud metsad ja maad oma kaitse alla ning on asunud põlisväärtusi kirglikumalt hoidma kui seni.

Aasta pärast kohtume Võrokeste II kongressil!

 

Autor: KAUKSI ÜLLE
Viimati muudetud: 23/04/2026 09:11:20