Valik aprilli lõpupoole sündmusi ajaloost, enamuse kogujaks küberneetik ja ajaloouurija Valdo Praust. Esimese meenutuse autor on ajaloolane Fred Puss.

Lõunaeestlaste esivanemad said priiks
23. aprillil möödus 200 aastat päevast, mil Liivimaa kubermangus ehk Lõuna-Eestis ja Põhja-Lätis vabastati viimane osa talupoegadest pärisorjusest. Vabastamine käis neljas järgus alates 1823. aastast, viimasena vabastati teine osa sulastest ja vabadikest. Vabastatavad määrati kindlaks eelneva aasta mihklipäeval ehk 29. septembril. Siis määrati neile ka perekonnanimed, kuigi mitmel pool anti nimed kõikidele juba vabastamise esimesel aastal.

Saaremaa Kärla vallakohtu protokollid on ühed vähesed, kus selline sündmus on fikseeritud. Nii loeme 29. septembri 1825. aasta protokollist: „Mihklipäeval oli kohus koos ja sai armulise Keisrihärra käsu järele Kärla kirikuvallas nendele, kes veel ei ole priiks saanud, kuulutatud, et nemad tulevast jüripäevast 1826 kõik priid on. Ka said nendele, kellel liig- ehk sugunime ei olnud, nimed kirjutatud, ning seaduseraamatust paragrahvid selgesti ette loetud.”

Sageli pandi sulastele ja vabadikele „kehvemad” nimed kui pererahvale, näiteks Jutumulk, Kaabakas, Mudaauk, Mullakannikas ja Seajalg.

23. aprill 1826 on uue kalendri järgi 5. mai 1826, seega kes läinud nädalal ei jõudnud tähistada, saab seda teha hiljem.

40 aastat Tšernobõli tuumakatastroofist
40 aastat tagasi, 26. aprillil 1986 toimus Tšernobõli (ka Tšornobõli – toim) tuumajaamas hiigelkatastoof, kus läbiviidud käpardliku ja võhikliku tehnilise autonoomsuskatse tulemusena katkes neljanda energiaploki reaktori jahutussüsteemi töö ning tugevalt ülekuumenenud reaktor lendas suure surve tõttu pauguga laiali, levitades tugevalt radioaktiivset saastet nii lähemale kui kaugemalegi. Kuna pärast reaktorihoone algset pauku ja katuse minemalendamist süttis reaktoris olnud grafiit, levis purunenud reaktorist radioaktiivsust välja allatuult veel enam kui nädala jooksul.

Tegu on maailma ajaloo konkurentsitult kõige rängema tuumaõnnetusega. Katastroofi tulemusena saastus umbes 10 000 ruutkilomeetrit ala (veerandi Eesti jagu) sellisel tasemel, mis sundis need maha jätma ning need alad on tänini suuresti inimasustuseta ja jätkuvalt saastatud. Muuhulgas jäeti maha elektrijaama töötajate jaoks ehitatud Pripjati linn, mis on tänaseks muutunud inimtühjaks kummitustelinnaks, kuhu tehakse huvilistele lühiekskursioone.

Otseseid katastroofis hukkunuid oli 50 ringis, kuid neid, kes said hiljem ülemääraselt kiiritada ning kellel on kiiritushaigus lõppkokkuvõttes surma põhjustanud, on tõenäoliselt viie kuni kümne tuhande kandis või veelgi enam. Vähemal või rohkemal määral sai Tšernobõli katastroofis viga aga ligi pool miljonit inimest. Muuseas paljud vigasaanud olid avarii tagajärgede likvideerijad, kes sundviidi sinna N. Liidu sõjaväes moes olnud kordusõppuste käigus, kasutamata tihti adekvaatseid radioaktiivse kiirguse vastaseid vahendeid. Eestist saadeti Tšernobõli kordusõppuste raames taastamistöödele näiteks ligi 5000 inimest.

Lisaks inimeludele ja suure hulga väärtusliku põllumaa kaotamisele kulutas tollal juba üsna kriitilises majanduslikus seisus olnud N. Liit tohutuid ressursse avarii tagajärgede likvideerimiseks. Need kiirendasid N. Liidu surma-agoonia lõppu, mis oli alanud juba pärast sissetungi Afganistani 1979, kui lääneriigid kehtestasid tugeva majandusembargo, hoidsid nafta hinnad maas ja samal ajal hakkasid hoogsalt arendama nn „tähesõdade programmi“, millega N. Liidus oli võimatu relvastusvõidujooksu kaasa teha.

Algas merekonteinerite ajastu
26. aprilli võib maailma merekaubanduses lugeda standardiseeritud konteinerveo auväärseks 70 aasta juubeliks. 26. aprillil 1956 asus USAs New Jersey osariigis asuvast Port Newarkist teele uhiuus konteinerlaev Ideal X, et viia oma 56 standardiseeritud konteinerist koosnev laadung Texase osariigis asuvasse Houstonisse. Standardse merekonteineri töötas välja USA kaubalogistikafirma omanik Malcolm McLean, et lihtsustada kaupade laadimist-lossimist laevadele/laevadelt ning nende hoidmist sadamas ja ladudes. Kindlate mõõtmete ja nurgakinnitustega konteinereid sai laevadele ja laoplatsidele laduda tihedalt üksteise otsa, samuti sai kasutusele võtta standardiseeritud tõstetehnikat, mille kohandamine eri liikide ja mõõtmetega kaupade jaoks oli sadamates varem paras peavalu.

USAs levis konteinertehnika merenduses 1960. aastatel seetõttu meeletu tempoga ja levima hakkas ka konteinevedu raudteedel ja veoautodel, kus kaubavedu andis samamoodi standardida, võttes kasutusele erilised konteinerite veoks mõeldud vagunid ja poolhaagisega veoautod. Euroopasse jõudis sama tava 1960.-70. aastatel, mil standardne merekonteiner oli standarditud ka ISO 668 standardiga. 1980.-90 aastateks oli konteinerveo tava muutnud juba üle kogu maailma ülimassiliseks ja vaid suurte erimõõtmeliste esemete vedu toimus teisel viisil. Nii näevad kaasaja kaubasadamad reeglina välja suurte konteinerite virnadena, kui need just pole masskasutuses mingi puistematerjali (väetised, vili, puiduhake), kütuste/nafta või kivisöe transpordil.

Arvutihiire sünd
27. aprilli võib mõningate hinnangute kohaselt lugeda arvutihiire murrangulise leviku auväärseks 45. juubeliks. Nimelt tuli 27. aprillil 1981 turule personaalarvuti XEROX Star 8010, tuntud ka XEROX PARC nime all. Tegu oli tolle aja kohta tõsiselt võimsa ning takkapihta veel graafilise täisliidesega personaalarvutiga, millel oli 10-40 MB suurune kõvaketas, 380 KB mälu, laiendatav 1,5 MBni) ja suur, 17-tolline kuvar. Kuna graafiline täisliides vajas kindlasti oma kasutamisel arvutihiirt, oli see – laua peal liigutatav karp selle peal oleva kahe vajutatava nupuga, nagu ta on jäänud tänaseni – maailmas esimesena personaalarvuti standardses tüüpvarustuses.

XEROX Star 8010 levikut pärssis küll väga tugevalt ülikallis hind – 16 500 dollarit, mis teeb kaasajal inflatsiooni arvestades ligi 50 000 eurot. Kuna kõigest viis kuud hiljem, septembris 1981 debüteerinud IBM PC maksis kümmekond korda vähem ehk 1565 dollarit, valmistati-müüdi XEROX Star 8010 kokku kõigest 3000 tükki. Aga see oli piisav, et hoogustada nendega kaasas olnud hiirte levikut ja anda tõuge, et hiiri hakati selle eeskujul üsna pea valmistama ka IBM PC platvormi ja ka teistele arvutitele. Ning näiteks 1984 tootma hakatud Apple MacIntoshidel oli hiir juba ka standardvarustuses nagu XEROX PARCilgi.

Arvutihiire enda oli Douglas Engelbart muuseas, konstrueerinud juba 23 aastat varem, 1964. aastal. Toona polnud muidugi veel olemas seadet, mille taha seda oleks saanud taha ühendada, sest toona kaugetel aegadel polnud veel kuvari-klaviatuuriga lõppkasutajaliideski veel levinud. Avalikkus sai arvutihiire olemasolust esmakordselt teada neli aastat hiljem, kui seesama Douglas Engelbart tegi 9. detsembril 1968 San Franciscos toimunud Fall Joint Computer Conference’il legendaarse nn „kõikide demode ema“ (Mother of All Demos). Selles tutvustas ta igaühe töölauale jõudvat oletatavat tulevikuarvutit, millel on kuvari, klaviatuuri ning hiirega lõppkasutajaliides ning kus toimib tekstiredaktor ja automaatne otsisüsteem. Loomulikult polnud sel kaugel 1968. aastal veel mingit võimalust selline seade reaalselt valmis ehitada, aga umbes tollal tutvustatud kontseptsiooni kohaselt ilmusid 10-15 aastat hiljem turule Apple II, IBM PC ja Apple Macintoshi personaalarvutid, mis jõudsid tõesti masskoguses inimeste töölaudadele.

Paus Lähis-ida konfliktile
30 aastat tagasi, 27. aprillil 1996 lõpetas Iisrael USA, Prantsusmaa ja Venemaa sobitatud rahu järel 16 päeva kestnud operatsiooni Grapes of Wrath (Nobeli preemia laureaadi John Steinbecki samanimeline romaan on eesti keelde tõlgitud kui „Vihakobarad” – toim), mille käigus nad tulistasid Liibanoni territooriumil baseerunud äärmusliku terrorirühmituse Hizbollah baaside pihta tuhandeid rakette ja korraldasid sinna hulgi pommirünnakuid. Kokku tegi Iisrael 16 päevaga üle 600 lennurünnaku ja lasi välja kokku üle 25 000 suurtükimürsu.

Iisraeli poolse sõjalise operatsiooni alustamise põhjuseks 11. aprillil 1996 olid Hizbollah poolsed arvukad raketirünnakud Iisraeli territooriumi pihta, mis sageli tõid endaga kaasa nii purustusi kui ka inimohvreid. Hizbollah lihtsalt püüdis aktiivselt ellu viia juba Iisraeli riigi loomisest 1948. aastast kehtivat otsust pühkida sinna piirkonda tekkinud sionistlik juudiriik sõjaliste vahenditega maa pealt – st lüüa juudid oma ajalooliselt kodumaalt välja.

Muuseas selleks korraks oli Hizbollah ja Iisraeli sõda küll lõppenud (õigemini küll vaibunud), aga hiljem, tulevastel aastatel, kordusid seesugused rünnakud Iisraeli pihta ikka ja jälle palju kordi. Nii otsustas Iisrael kümmekond aastat hiljem, uue aastatuhande alguses, hakata välja arendama maailma esimest lähimaarakettide tõrjesüsteemi. See Raudkupli nime kandev süsteem võeti Iisraelis kasutusse (relvastusse) 2011 ja praegu suudab see enne sihtmärkide tabamist tuua alla üheksa raketti kümnest – kui just ei saadeta teele väga palju rakette korraga, nagu tegi terroriorganisatsioon Hamas Gaza sektorist 7. oktoobril 2023. Ka Hamas (sarnaselt Hizbollah’ga) soovis siis ja soovib jätkuvalt ka nüüd pühkida Iisraeli kui sionistliku juudiriigi sõjaliste vahenditega maa pealt – st lüüa juudid oma ajalooliselt kodumaalt välja.

Iisraeli jaoks on (alates juudiriigi taastamisest ehk Iisraeli riigi loomisest 1948) seega eksistentsiaalne küsimus püüda Hamas, Hizbollah jt sarnase meelestatusega terrorirühmitused kas panna oma meelt muutma või need sõjaliselt maha suruda ja hävitada – muid võimalusi Iisraelil püsimajäämiseks paraku ei ole. Võrdluseks – Fatah (kel on mõjuvõim araablaste hallataval läänekaldal) on loobunud varasemast Iisraeli riigi vaenamise ja hävitamise eesmärgist ning juba aastakümneid tagasi aru saanud, et juudiriigiga tuleb siiski koos eksisteerida ja temaga läbi saada, nagu oli juba kokku lepitud jaanuaris 1919 sõlmitud Faisal-Weizmanni kokkuleppes, milles araablased ja juudid kohustusid sealsel maal (Palestiinas) elama sõbralikult üheskoos.

107 aastat Anton Irve surmast
107 aastat tagasi, 27. aprillil 1919 langes Valgast lõunas paikneva Strenči (saksapäraselt Stackelni) lähedal Vabadussõja üks legendaarsemaid ja suuremaid kangelasi Anton Irv. Alates 1918. aasta detsembrist oli ta olnud soomusrongi nr 1 komandör, juhtides edukalt nii vaenlase edasitungi takistavaid soomusrongi arvukaid väikerünnakuid 1918. aasta lõpul kui ka 4. jaanuaril 1919 eestlaste võiduga lõppenud Kehra lahingut – meie esimest olulisemat võitu Vabadussõjas ja tähtsaimat murdelahingut. Mõned nädalad hiljem, 1919. aasta jaanuari lõpul sai Anton Irvest Karl Partsi haavatasaamise tõttu kõikide soomusrongide üldjuht, mis hiljem sai ka ametlikuks üksuseks ja hakkas kandma soomusrongide divisjoni nime. Tema üldjuhtimise all tegutsesid soomusrongid jaanuari lõpul Valga vabastamisel ning veebruaris-märtsis Irboska-Petseri kandis.

Anton Irvele sai nagu Julius Kuperjanovilegi saatuslikuks liigne hulljulgus – Strenči all otsustas ta isiklikult luurele minna, kuigi sellise taseme komandör poleks heade tavade kohaselt tohtinud seda mingil juhul ise teha. Enamgi veel, ta ei soovinud loobuda talle Vabadussõja alguses kingitud valgest kootud mütsist, mis tegi ta vastase täpsusküttidele heaks sihtmärgiks. Strenči all tõenäoliselt juhtuski nii, et tema vastas polnud mitte bolševike poolt värvatud juhuslik seltskond, vaid pika maailmasõja kogemusega Läti punakütid, kes valdasid suurepäraselt Mossini vintpüssi, sh sihtimist ja pihtasaamist ka pikemate vahemaade korral.

Minu silmis on Anton Irv igatahes sama taseme Vabadussõja kangelane nagu näiteks Julius Kuperjanov – arvestades tema tohutuid teeneid soomusrongi (ja soomusrongide) juhina Vabadussõja esimese kriitilise viie kuu jooksul. Ma ei taha mõelda sellele, mis oleks juhtunud, kui bolševikud oleks 4. jaanuaril 1919 Kehra lahingu võitnud ja tunginud edasi Tallinna suunas – Anton Irv oli soomusrongi ülemana seal meie vägede juht. Samuti oleks meil läinud väga raskeks, kui alates 1919. aasta jaanuari keskpaigast poleks meie soomusrongid teinud võidukat kolmenädalast sõjakäiku Tapalt üle Tartu Valga suunas, mille võtmekoht oli muidugi Tartu ootamatu hõivamine bolševikelt. Kuigi Tartu hõivamisel mängis võtmerolli (väidetavalt) Karl Parts, mängis Anton Irv kogu selle retke vältel Partsi kõrval samuti üliolulist rolli. Pole välistatud, et nende sündmuste käigus määrati ära koguni meie riigi, rahva ja rahvuse säilimine. Nimelt, kui bolševikud oleksid meist toona, 107 aastat tagasi võitu saanud, siis vaevalt oleksime Stalini 1930. aastate repressioonide tulemusena rahvusena sellisel kujul alles jäänud, et meist oleks N. Liidu lagunemise järel olnud Euroopa liitu ja NATOsse astujaid olnud. Nii on Anton Irvel kolossaalsed teened noore Eesti Vabariigi püsimajäämisel riigi jaoks ülikriitilistel hetkedel.

 

 

 

 

 

 

 

 

Autor: VALDO PRAUST, FRED PUSS
Viimati muudetud: 30/04/2026 07:51:31