Keskerakonna juhtkond ja sõbrad Võnnu kalmistul aastal 2025. Tähistati suure eestlase Edgar Savisaare 75. sünniaastapäeva. Foto: erakogu

1992. aasta 23. jaanuari hommikul kell 11.15 läks valitsusjuht Edgar Savisaar ülemnõukogu kõnepulti ja alustas oma valitsuse lahkumiskõnet: „Me tegime tänase otsuse väga raske südamega. Me näeme, et vastuolud Eestimaal üha teravnevad, ühiskond polariseerub. Jaotamiskeskne ja tagastamiskeskne omandireform võib meid pikaks ajaks viia arengumaade kilda ning tekitada olukorra, kus ühiskond jaotub väikeseks grupiks ülirikasteks ja suureks hulgaks vaesteks, kusjuures jõukal keskkihil pole selles ühiskonnas kohta.

Kodakondsusküsimustes kavandatavad otsused aga võivad ühiskonna lõhestada rahvusprintsiibil ning blokeerida igasugused võimalused edasi liikumiseks demokraatia ja õigusriigi suunas. Mulle on tõsiseks mureks, et demokraatiat hakkab asendama ühe tõe monopol ning lõpuks võib kõik taas suubuda totalitarismi. Ma arvan, et need ohud, millest ma teile rääkisin, ei ole välja mõeldud ega üle paisutatud. See on lähiaja reaalsus, millega peab arvestama, ja ma poleks aus, kui ma täna siin nende eest ei hoiataks. Lõhkirebitud ühiskonnas demokraatiat ja turumajandust enam üles ei ehita, ning tagantjäreletarkus siin ei aita. Kord tehtud samme enam tagasi ei saa.”

Nii rääkis suur eestlane 34 aastat tagasi.

Nüüd, 2026. aasta kevadel pojengide puhkemise aegu tuleb tunnistada, et ammu räägitu osutus sulatõeks. Ebaõiglase omandireformi verised haavad pole kinni kasvanud ja mürgitavad ühiskonda edasi. 70 000 kodudest välja tõstetud eestlast ei suuda neile omaenda riigi poolt tehtud ülekohut andestada. Muulaste kodakondsus- ja valimisõigus rebib ühiskonda kaheks: eestikeelseks ja vene keelt rääkivaks ning omavahel vähe suhtlevaks. Loodetud jõukat keskklassi pole välja kujunenud ja esimest vabariiki kopeerides jaguneb elanikkond väikeseks rikaste ning suureks vaeste või väga vaeste seltskonnaks. Tõelisest demokraatiast pole e-valimiste valguses mõtet rääkida. Viimased skandaalsed kohtulahendid, kus uurijate ja ajakirjanduse poolt süüdlasteks tembeldatud kohtualused õigeks mõisteti ning prokuratuuri ja kaitsepolitsei küsitavad töömeetodid päevavalgele toodi, ei luba ausatel inimestel õigusriigi nime laiemalt kasutada.

„Kord tehtud samme enam tagasi ei saa,” ütles peaminister valitsuse lahkumiskõnes. Olin tol ajal noor Eesti Televisiooni ajakirjanik ja käisin Savisaare kabinetis üsna tihti. Mõni päev enne tagasiastumist sain talle esitada küsimuse, miks ta sellist sammu kavandab. Kas opositsiooni surve siis nii suur? „Surve pole maksimumi saavutanud ja me võiks ka veel jätkata, kuid pole mõtet. Eestile surutakse peale teistsugust ühiskonda, kui meie valitsus ehitada tahaks. Otsus sai tehtud,” ütles Edgar ja lisas, et see on kogu tema meeskonna üksmeelne otsus.

Siia tuleb lisada, et taasiseseisvunud Eesti esimene valitsus ja tema ümber koondunud nõuandjad moodustasid ülimalt intelligentse meeskonna, millist pole hiljem enam Toompeal nähtud. Ministriteks kõrgelt haritud ja teaduskraadiga oma ala asjatundjad. Nõuandjaiks tuntuimad eksperdid akadeemilisest seltskonnast, kel jätkus võimekust käituda eesmärgipäraselt, mõelda ratsionaalselt ning mõista iseseisva ühiskonna arendamise protsesse. Kõik need mehed ja naised olid kindlate veendumustega kodanikud. Kahjuks jah, mitte veel küpsed poliitikud. „Me alles õppisime poliitikuks olemist,” on Edgar oma paksus raamatus „Peaminister” meenutanud.

Poliitik ja tänapäevase ühistegevuse isa Jaan Leetsar kirjeldas neid uue Eesti algusaastaid kui aatemeeste ja kaukameeste jõukatsumist. Tasapisi hakkas selguma, ja selginemine jätkub tänaseni, et aatemeeste kui ausate maailmaparandajate jõud kipub rahameeste omale alla jääma. Rünnak Savisaare kavatsustele kujunes sedavõrd võimsaks, et mattis kõik senised väärtused enda alla. Alates talupojatarkusest kuni „Kalevipoja” õpetlike värssideni välja. Loo kooli direktor Ants Rebane kirjutas 1997. aastal Õhtulehes: „Põlvest põlve on eestlasele omaseks peetud ausust ja väärikust. Aga tänapäeva Eestis on au sees vaid raha. Osa inimesi tahab poolsajandi kuristikust üle hüpata euromiljonäride tasemele kas või kaaskodanikel trampides.”

Savisaar oli esimeste hulgas, kes nördimusega tõdes, et eestlane võttis rahakultuuri pealetungi liialt meelsasti vastu. Lootuses ka ise natukegi rikastuda. Edgarile see ei meeldinud ja rahamaailma vägevatega tal koosmeel puudus. Samas mõistis ta, et koostööst keeldumist talle andeks ei anta. Nii tuli aatemeeste valitsusel tagasi tõmmata tohutu buldooseri ees, mis Maarjamaa tulevikule laia ja uutmoodi rada rajas. Nagu kõik veel hästi mäletame, kujunes iseseisvuse rajaja ja esimese peaministri edasine elu üheks lõputuks võitluseks õigluse eest, kus võidetud lahinguid tuli kaotustest märksa vähem ette. Ehkki tema juhitud Keskerakond saavutas riigikogu valimistel edukaid tulemusi, valitsuserakonnaks sel tõusta ei lastud.

Küll õnnestus suuri tegusid teha Tallinna linnapeaks oleku ajal. Kiireid hinnatõuse püüti noortele peredele ja eakaile leevendada märkimisväärsete toetuste kaudu. Omandireformi ohvritele ja kodutuile ehitati 5000 munitsipaalkorterit. Linnas kehtestati tasuta transport, mida käisid uudistamas maailma pealinnade juhid, et rakendada eestlaste algatust ka kodus. Pealinn sai oma ajalehed ja Tallinna Televisiooni, mida vaadati meeleldi ka mujal Eestis. Tallinna ajakirjandus pakkus peavoolumeedia omast erinevat vaadet nii koduvabariigi kui maailma sündmustele. Kümmekond aastat nautis Eesti ajakirjandusvabadust, kus Toompea ametlikule seisukohale pakkus konkurentsi ka all-linna alternatiivne vaade. Tallinn õitses ja keskerakondlik linnavalitsus nautis elanike ülikõrgeid toetusprotsente. Kuid peagi tõmbasid õiguskaitse organid neile arenguile piiri ette.

Algas Savisaare tühistamise ajastu. Linnapead ja ligi 15 000 liikmega erakonna esimeest kahtlustati küll altkäemaksu andmises, küll võtmises. Edgar on ise kinnitanud, et tegelikult algasid esimesed süüdistused ja jätkus tema jälitamine juba alates 1995. aasta nn lindiskandaalist, mis lõppes, nagu kõik hilisemadki, mitte millegagi. 22. septembril 2015 korraldas kaitsepolitsei Lääne-Virumaal Hundisilma talus hommikust hilisõhtuni kestnud läbiotsimise ja prokuratuur esitas talu peremehele kuriteokahtlustuse. Midagi tõestada ei õnnestunud ja 2018. aasta lõpus tegi riigikohus otsuse, millega selleks ajaks juba kunagine linnapea ja endine Keskerakonna esimees pääses kohtupidamisest oma kehva tervise tõttu.

Edgar tunnistas kohe avalikult, et kohtuotsus talle ei meeldinud ja tema oleks jätkanud protsessi kuni õigeksmõistmiseni. Kuid isegi selle tagasihoidliku soovi täitumist talle ei lubatud. Tema vandeadvokaat Oliver Nääs ütles ühes oma kommentaaris: „Täna võib Savisaar korrata, et ta on puhas nagu prillikivi, sest süüdimõistvat kohtuotsust ei tulnud.”

Seega saame rääkida kohtulikult karistamata võimekast poliitikust, keda Vabariigi Valitsuse kodulehel nimetatakse järelehüüdes Eesti iseseisvuse taastajaks. Teda on korduvalt peetud ka suureks eestlaseks. Kuid kui vähe räägime temast täna! Miks?

Minul oli Edgariga tema elu viimastel aastatel palju kohtumisi. Olin sagedane Hundisilma külaline. Koos abikaasa Hellega võtsime teda korduvalt vastu ka meie Põlva kodus. Mul on helilindile salvestatud pikad vestlused suvises aiamajas, kus külaline meenutas möödunut ja avas aeg-ajalt ka oma hinge saladusi. Kõige rohkem valu olid talle elus teinud tema lemmikõpilased Jüri Ratas, Kadri Simson ja Mailis Reps. Edgari enda sõnul reetsid nad oma õpetaja, hävitasid tema maine ajakirjanduses, hääletasid lõpuks esimehe kohalt maha ja saatsid ta kodutalu nahkdiivanile maise elu lõppu ootama. Ta elas sügavalt üle, et saatus ei andnud talle võimalust rahvale paremat tulevikku rajada. Tema enda ja keskpartei põhiloosung „Ehitame üles eduka Eesti, kus kõigil oleks hea elada!” jäigi ajaloo tuulde lehvima.

Oleks aeg hakata suure eestlase pärandit uurima ja selle mõtet analüüsima. Ehk leidub mõni üliõpilane, kes selle oma kursusetöö teemaks võtaks. Et hiljem sellega doktoritööd kaitsta ja veel mitu uurimust kirjutada. Materjali on enam kui palju. Edgari enda ligi meetri kõrgune raamatutorn. Lõpmatu hulk artikleid. Tema kodune kabinet, mille sisu sai rahvusarhiivi antud. Lisaks režissöör Toomas Lepa portreefilmid ja veel avaldamata videokogu. Ja muidugi Tallinna TVs linastunud sari „Savisaare protsess”. Mis aga kõige tähtsam, et hulk Edgari koolikaaslasi ja kaasvõitlejaid on veel elus ning loodan, et ka nõus kangelast meenutama. Nii et hakkame Savisaart avastama ja tema rikkalikku vaimuvara hindama.

Lähtuksime Valgamaa mehe Tiit Vähi sõnadest, mille ta ütles 5. jaanuaril 2023 oma sõbra Edgari puusärgi ees seistes. „Tulevastel aegadel, kui ajalugu kirjutavad ajaloolased, mitte Sinu poliitilised oponendid, saab ka Sinu roll õiglasema kajastuse. Teisiti ei saa see lihtsalt olla.”

Ehk hakkavad need „tulevased ajad” meile juba kätte jõudma? Kuigi, ega minevik ei kiirusta kunagi!

Saade „Suurmeest mälestades” on Kaguraadio eetris 30. mail kell 17 ja kordusena 31. mail 10. Sagedusel 100,7 MHz.

Autor: HEIMAR LENK, suure eestlase kaasteeline
Viimati muudetud: 28/05/2026 07:03:11