Presidendi kõne juuniküüditamise 85. aastapäeval Kadriorus Roosiaias

Kallid sõbrad. Ma tänan, et olete tulnud täna Kadriorgu. Teie kaudu on siin teie saatusekaaslased kõikjalt üle Eesti. Aga meie mõtetes on täna ka kõik need, kelle hauad on kaugel võõramaa mullas või kes selle ränkraske teekonna läbi tegid ning kodumaal puhkavad.

Nii on siin täna tegelikult kogu Eesti.

Lehitsesin äsja oma ema märkmeraamatut, millesse ta pani kirja meie perekonna loo kõige keerukamatel aegadel.

Kes küüditati 1941. aastal ja kes 1949. aastal, mõni koguni mõlemal korral. Kes jäi teadmata kadunuks, kes jäi Siberi mulda ja kes jõudis koju tagasi.

Palju valu. Valu nagu kõigi teie perekonnalugudes. Valu kogu Eesti loos.

Kõigil oli sugulasi või lähedasi lähemalt või kaugemalt, kes neil ränkrasketel aegadel küüdirongiga kodust tundmatusse viidi. Nende inimestega oli koos tuntud rõõmu ja jagatud muresid, nendega koos oli maailmaasju arutatud ja pisarateni naerdud, õpitud ja joostud, mängitud ja lauldud.
Kõik selle lõpetas võõra võimu hoolimatu kurjus, okupantide hirm meie rahva ees ja totalitaarsest utoopiast pimestatud pilk.

Koduses Eestis oli kõigil kedagi, kelle saatuse pärast muret tunti, kelle pärast leinati või kelle koju tulekut oodati, kellele valusa südame ning peidetud mõtetega kirju või oma kõhu kõrvalt kokku kogutud pakke saata, kui selleks lõpuks võimalus avanes. Seda kõike tehti iseenda saatuse pärast ebakindlust tundes, kuid armastusega südames ja sellega meie Eestit paigal hoides.

Head sõbrad. Me olime sellest ebainimlikust kurjusest tugevamad, sest teadsime, et ebaõiglus ei tohi võita ja kurjusele ei saa jätta viimast sõna. Selle tõttu, et me ei kavatsenudki jääda uskuma nende valesid ja hoidsime alles oma tõde.

Hoidsime alles oma lood ja laulud, oma keele ja kultuuri. Seda kõike paljus ka tänu küüditamise ohvrite elutahtele ja kindlameelsele usule, et vaatamata kõigele oleme me okupantidest vaimselt tugevamad ja moraalselt üle. See aitas meil taastada normaalse elu, taastada vaba ja demokraatliku Eesti.

Just sellel põhjusel peame me mäletama minevikku, sest needsamad okupantide poolt meie rahva kallal toime pandud kuriteod ja hirmu tootnud mehhanismid töötavad ka tänases maailmas.
Sest ikka leidub ideoloogiaid, mis leiavad alati õigustuse vägivallale. Sest ikka levitatakse kurjuse ellu viimiseks sulaselget valet ja häma. Ning kahjuks leidub alati ka neid, kes seda kõike uskuma jäävad või lihtsalt mööda vaatavad.

Head inimesed! Hoiame üksteist ja hoiame vaba Eestit.

 

Autor: ALAR KARIS, Eesti Vabariigi president
Viimati muudetud: 18/06/2026 08:07:57