Andres Määr peab end ka suureks rahvamuusika sõbraks. Akordioni võtab ta kätte, kui astub püünele ansambli Metsavennad koosseisus. Foto Dmitri Kotjuh

Põlva maakonna Laheda valla kultuurielu kogu oma rikkuses, kolm koori, kolm bändi, üks lauluansambel, improvisatsioonitunnid Põlva muusikakoolis – kõik see on Põlvamaa aasta tegijaks nimetatud Andres Määri tööpõld.

Kust kinni võtta? Kas või neljapäeva õhtust mõned nädalad tagasi, kui Vana-Koiola kultuurimajas oli välja kuulutatud kohaliku näitetrupi lavastuse „Rootsi onu ehk ka vaesed naeravad ” esietendus. Ega seda juhtu neil päevil just sageli, et teater toob kokku rahvahulga, mida on raske saali ära mahutada.

Tagasihoidlikult oli ka kultuurimaja juhataja ja üks peaosatäitjatest Andres Määr valmistanud sadakond piletit, aga võinuks koopiamasina kauemaks huugama panna… Oli neid, kes ei pidanud paljuks kahe- ja pooletunnine etendus püstijalu ära vaadata.

Samasugust mõõdetud rahu nagu lavastuse karusest-muhedast eesti mehest Juhanist kumab ka seda rolli kehastanud Andres Määrist, kui ta oma tööruumis Vana-Koiola kultuurimajas kohvitassi taga istet võtab, et küsijale vastata, mida peab tegema, et aasta tegijaks saada.

Läinud aastasse jäi väikese maakonna mõistes suur sündmus: loodi Põlvamaa meeskoor. Selle eestvõtjad dirigendikeppi hoidva Andres Määri tegelikult tiitli saajaks esitasidki.

„Ma ei tunne, et ma millegi erilisega hakkama oleks saanud. Ütlesin siis ka, kui tiitlit vastu võtsin, et enda meelest on mul rohkem asju tegemata kui tehtud. Nii et võtan seda kui avanssi,” lausub ta liigse elevuseta.

Korraldab kultuurielu lahedamaks
Viis aastat on Andres Määr siiski Laheda vallas kultuurielu korraldanud ja üht-teist ka saavutanud. Elu on sisse puhutud Laheda segakoorile. Neli aastat tagasi alustas Vana-Koiola kultuurimajas kooskäimist näitemänguseltskond. Kultuurijuhi eestvõttel toimuvad suvel väliüritused ja talvel kohviõhtud, vestlusringid tuntud inimestega, mälumänguturniir jne.

Peale selle käivitas Andres Määr hiljaaegu rokiklubi, kus asjahuvilised saavad jutu, videolindi ja elava muusika saatel rokiajalukku süüvida. Üks kokkusaamine on sel kevadel veel ees, enne kui ilm liiga heaks läheb.

„Hea oli näha majas inimesi, keda ma siin veel kunagi näinud pole,” näeb ta viimases ettevõtmises ka ise kena töövõitu. Peab au andma, et entusiastlikust tahtmisest valla kultuuritempliga võimalikult palju rahvast köita ei ole Andres Määr ka oma kuuendal tööaastal taganenud ega vabanenud.

Toredam oleks muidugi tiimiga töötada, üht valdkonda detailideni viimistleda, aga nii sellel ametikohal ei lähe. „Mis see kulturniku töö on? Ürituste puhul kõik alates WC-paberi ostust projekti kirjutamiseni,” teeb ta asjalik-ammendava kokkuvõtte.

Õnneks on tema kõrval inimesi, kes heast tahtest aitavad: oma vend, Maret Melts jne. „Ahjaa, üks alluv mul kultuurimajas on – majahoidja-koristaja. Põrandat pühkima ma tõesti ei pea,” seab ta muiates õigluse jalule.

Andres Määr ütleb olevat end nii loodud, et ebaõnnestumised püsivad kaua meeles. Seepärast püüab ta käia vanarahva tarkuse järgi, mis soovitab üheksa korda mõõta. Aga ikka kipub olema nii, et enne kui üks asi on rahuloluga riiulile asetatud, on teine juba kukil.

Peab väikelinnast lugu
Ei usu, et keegi tahaks vastu vaielda: Andres Määr on elu Laheda vallas muutnud, ja lahedamaks muutnud. Aga ta on ka ise muutunud. Tungiv helin rinnus „Mina pean Tallinna saama, muidu suren” on nüüdseks taandunud. Või kui see 37-aastase mehe kohta liiga lõplikult kõlab, siis pole praegu aktuaalne.

„Töö tõi mu pärast Pedat [pedagoogikaülikool] Võrru tagasi ja Tallinna elu on jäänudki järjest võõramaks,” ütleb Andres Määr ja paistab isegi imestavat. Praegu on tema elukoht Põlva ja ta kinnitab, et tunneb end seal koduselt.

Kahe naabermaakonna kõrvutamisest, rääkimata vastandamisest Võrumaa juurtega, aga Põlvamaal rohkemgi tuntust kogunud mees hoidub. „Tunnen end eelkõige lõunaeestlasena. Mu lapsepõlvekodu on Raistes ja see on peaaegu sama kant, kus praegu kultuuritööd teen. Küllalt sai Raistest rattaga Lahe külla ja Tilssi saia ja limonaadi ostma põrutatud,” lausub ta.

Keerutab siis kohvitassi käes ja lisab, et kripeldusi ei tekita vaikne koht, kus ta elab, vaid vaikus, paigalseis loomingulises edenemises. Muusikaloomine, milles ta end vaat et kõige enesekindlamalt tunneb, on praeguseks päris tagaplaanile jäänud. Samas on sahtlis varasemast paras ports lugusid eluõigust ootamas.

Mõtleb elu üle
Kui tuleõnnetus Andres Määri mullu sügisel mõneks ajaks inimkärast eemale haavu parandama sundis, siis oli tal aega elu üle järele mõelda. Ühtlasi võttis ta endale „kergel käel” kohustuse sagedamini enesesse vaadata.

Algas uus hooaeg ja argiaskeldustes lahustus ka lubadus. Pillimeestel ei lasta ju puhkepäevadel pilli kotis pidada – nii saab ikka terve nädal tööd täis, ei ühtki vaba reede- ega laupäevaõhtut. „Pere loomist selline elu ei soodusta,” nöökab kultuuriinimene ennast.

Kolm bändi, kus Andres Määr kaasa teeb, on Projekt, Metsavennad ja Rahe. Esimene neist mängib tantsumuusikast, teine rahvalikku muusikat ja kolmas viljeleb intellektuaalset rokki.

Andres Määr tunnistab, et hinges tahaks ta ka midagi päris oma algatada, ent praegu pole selleks ajagraafikus lihtsalt ruumi. Kui aga teemast rääkida, siis ju virvendaksid selles talle kõige lähedasema – 80ndate rokk- ja popmuusika kõlavärvid.

Üks hea võimalus taas ideid korrastada, loomeakut laadida avaneb Andres Määrile tänavu novembris Lõuna-Ameerika taeva all. „Viis neljakümnendates noormeest,” tutvustab ta reisiseltskonda, kes kavatseb viieks nädalaks ookeani taha ekspeditsioonile sõita.

Seljakott pole seni ta lähimate kaaslaste hulka kuulunud, seepärast on kavas eelseisvat suve ka füüsilise vormi parandamiseks kasutada. Rännakul liigutakse mitme sõiduvahendiga, sealhulgas ratastega. „Lõppu jääb Rio de Janeiro – rand ja tüdrukud,” teeb Andres Määr humoorika kokkuvõtte.

Ainuüksi mõte lõunamaa päikesest paneb silmi kissitama. Kuldsed kiired trügivad ka kultuurimaja vana hoone akendest sisse ja soojendavad sõnu. „Mul on olnud siin rabelemist, aga ka väga helgeid hetki. Olen üles leidnud need inimesed, kellega midagi teha, ja näinud, et ka nemad saavad sellest koostööst sära silmadesse. Praegu ei kujuta küll ette, et kõik sinnapaika jätaksin,” ütleb aasta tegija tiitli kandja.

See kõlab ka nagu lubadus mitte väsida.

Andres Määr
Lõpetanud Võru Kreutzwaldi gümnaasiumi ja Tallinna pedagoogikaülikooli kultuuritöötaja-koorijuhi erialal.
Alates 2004. aastast Laheda valla kultuurijuht ja Vana-Koiola kultuurimaja juhataja.
Mängib bändides Projekt, Metsavennad ja Rahe.
Juhatab Põlvamaa meeskoori, Laheda segakoori ja Võru meeskoori (abidirigendina).
Juhendab projektikoori Mehe` Mõtsast ja Põlvamaa lauluansamblit Vannamuudu.
Õpetab Põlva muusikakoolis klaverisaate improvisatsiooni.
Osaleb Vana-Koiola näitemänguringi töös (tunnistati Juhani rolli eest „Rootsi onus” Põlva külateatrite päeval parimaks meesosatäitjaks).
Kuulub Laheda valla mälumängijate võistkonda.

Kaks kõrvalpilku
Erja Arop, klassijuhataja Kreutzwaldi-kooli päevilt, hiljem kolleeg:
Tunnen Andrest juba ammusest ajast, 1988. aasta septembrist, kui ta astus Võru Kreutzwaldi gümnaasiumi ja minust sai kolmeks aastaks tema klassijuhataja. Juba siis oli Andres väga musikaalne: laulis, mängis vahetundide ajal klaverit. Üldse oli üks läbinisti positiivne inimene.

Hiljem asus Andres tööle Kreutzwaldi gümnaasiumi muusikaõpetajana ja meist said kolleegid. Juhatasime koos ka segakoori.

Andres tundus esmapilgul õpetajana liiga vaikne ja rahulik, aga suutis kõik plaanitu ellu viia. Senimaani oleme head sõbrad ja kolleegid, ehkki Andres tegutseb nüüd Põlvamaal.

Esimesena tuleb Andresele mõeldes meelde ikkagi tema musikaalsus. Pole vist pilli, millest Andres heli kätte ei saaks. Imetlen tema improvisatsioonivõimet ja peent muusikalist taju. Ta on ka paljude toredate laulude autor.

Andres on väga südamlik ja soe inimene. Oma rahulikul moel suudab ta kõik asjad korda ajada ja igasuguste inimestega suhelda. Ta pole kunagi olnud uhke ja ülbe, kuigi võiks paljude asjade üle uhkust tunda. Ta näeb ka pisiasju ja oskab oma lähedastele meeldivaid üllatusi teha.

Kui mõni nõrkus ka nimetada, siis ta ei oska „ei“ öelda: teeb korraga paljusid asju ja kulutab end liigselt.

Andres Visnapuu, sõber ja kolleeg ansamblist Projekt:
Tunnen Andrest vaat et tema sünnist saadik. Vanemate jutu järgi olevat ta nimigi minu nimest ajendatud. Muusikat aga oleme koos teinud peaaegu 15 aastat.

Selle põhjal võin öelda, et Andresele meeldivad hea nali ja hea seltskond. Ta oskab ka lubadustest kinni pidada. Tema poole pöördutakse palju seoses igasuguste muusikaprojektidega, ja kes on pöördunud, on ka abi saanud.

Andrese nõrk koht on ehk see, et ta ei suuda mõnele asjale „ei” öelda. See on teinud ta elu vahetevahel ülikiireks. Viimasel ajal on ta kuuldavasti küll võtnud aega ka oma elu elamiseks.

Mulle on ta ka sõber, kellega võib muresid jagada – ta on hea kuulaja ja mõistja. See on suur väärtus.

Autor: KAILE KABUN
Viimati muudetud: 17/05/2010 16:02:03