„Mina olen see väike tüdruk Kerttu, kes jäi publikule meelde jubedast pesumasinastseenist”

„Tere, Arvo! Nii kaua pole näinud, 27 aastat on mööda läinud,“ astusid taaskohtumisest märgatavalt erutatud mustajuukseline Kerttu Aaving ja linalakne Triin Oras (Loorits) Tartus Dorpati juures peatunud bussist väljunud nimeka kinooperaatori ja režissööri Arvo Iho juurde. Buss kinorahvaga võttis suuna Põlvamaale Tilssi, kus sealses lastekodus filmiti 1985. aasta kevadsuvel Eesti filmiklassikasse kuuluv ühiskonnakriitiline film „Naerata ometi“.

Film restaureeriti digitaalsel kujul ja selle taaslinastus Tilsis kuulub tänavuse „Eesti film 100“ ürituste hulka.
Vihmapilvede all Tilsi poole vuranud bussis jäi mahti juttu ajada kahe filmiosalise Kerttu Aavingu (35) ja Triin Orasega (35), kes elavad Tartus. „Olin filmis see tüdruk Kerttu, kes tiirles pesumasinas. Olin selline kaheksa-aastane rüblik Põlva keskkooli teises klassis, kui Ly Pulk võttetrupist tuli filmi sobivaid lapsi otsima. Hiljem kuulsin, et valik oli kahe tüdruku vahel, kuid teine ei mahtunud kasvu tõttu pesumasinasse,“ mäletab nüüd Rimis klienditeenindajana töötav Aaving.
„Mind leiti kodukoolist Tilsis, olin esimeses klassis. Filmi lõpuosas käsin Maril saapaks muutuda,“ rääkis Tartus Lotte lasteaias muusikaõpetajana töötav Triin Oras. Tilsis käib ta sageli emal külas. Triinule ja Kerttule meenus üheskoos, kuidas Triin oma kollase kleidi filmivõtte eel ära määris.
Miks filmiti Silvia Rannamaa jutustuse „Kasuema“ ainetel „Naerata ometi“ Põlvamaal Tilsis? „Põhjuseid on mitu. Tilsis oli lastekodu juba 1921. aastal, siin oli võteteks vajalik miljöö – lastekodu, järv ja „villa“ järve ääres – olemas. Koht asub n-ö pärapõrgus, kuhu ei viinud ei raudtee ega asfalttee. Nii oli hõlbus vältida NSVLi Kinokomitee esindajate kontrollimist filmivõtete ajal. Filmi teema oli liiga kriitiline ja stsenaariumis tuli Moskva kinokomitee ettekirjutusel teha mitmeid muudatusi. Enamikku neist ettekirjutustest õnnestus vältida,“ selgitas oma ajastu kohta ebatavalise ja ühiskonnakriitilise, ausa filmi üks režissööre Arvo Iho.

Kas piimasupp on kõrbenud?

Bussiga Tilssi saabunuid ootas esmalt lõunasöök samas sööklas, mis filmiski. Kas keegi tunneb kõrbenud piimasupi lõhna, visati küsimusi naljatledes õhku. „Tüdrukud, kas mäletate protesti kõrbenud söögi vastu?“ hõikas Arvo Iho. Sedamaid kostiski filmis olnuilt nugade-kahvlite klõbin vastu taldrikupõhja.
Filmirahvas ja juba varakult filmitegijatega kohtumisele jõudnud tegid kerges vihmasajus jalutuskäigu Pikkjärve kaldal. Kunagised võttepaigad elavdasid mälestusi.
„Vaat see on see trepiserv, kuhu ma auku toksisin, kui trellidega auto Robi ära viis,“ kangastus Kerttu Aavingu meeltes kaugete aastate tagune filmihetk. Kus on aga kooli kõrval olnud kiik?
Filmirahvaga liitus just Tilsi jõudnud heledapäine Katrin Tamleht (43), näitleja Jaak Tamlehe tütar. Filmis mängis ta tigedat blondi Katrinit, kes toppis väikese Kerttu passivarguse süüdistusega pesumasinasse, mis pandi pöörlema.
„Pesumasina üsnagi jõhker stseen sai filmitud ühes Võru pesumajas. Kerttule pandi trumlis ümber tumedad pehmed padjad. Filmis neid näha pole. Muhud ja sinikad on kehale joonistatud. Trumlit keerutas aeglastel pööretel režissööri assistent Lauri Aaspõllu, kes tänagi siin viibib,“ heitis filmis ka kaameratööd teinud Arvo Iho muigelsui valgust filmitrikkidele.
Vaatajais õudust tekitav juhtum on tema sõnul võetud otse elust: 1964. aastal toimus selline vägivaldne lugu Rakvere internaatkoolis.
„Sealt akendest me vaatasime alla, kui Robi ära viidi,“ otsis Katrin Tamleht silmadega tuttavat majakorrust. „Olin veel 15 ja Tallinnas malevas. Sealt mind filmi leitigi. Ma pole tegelikult julm ja kuri nagu filmis. Võibolla oligi mus pisut kutsumust näitlemiseks, kuid elu läks oma teed, pere ja lapsed. Töötan massöörina, aitan inimesi,“ tuli Katrinil sel päeval mitu korda rääkida enda elust.
Päevinäinud vana villat enam järve ääres pole. „Värvisime seinu võteteks roosaks. Siin kõrval olid ka saunamaja ja pesumaja. Et põrand libe oleks ja Katrin ehtsamini kukuks, seebitasin võtte eel põranda,“ tõi Iho välja seni varjul olnud seiku. „Kerttu nutmaajamiseks pesumasinastseenis tõime stuudiosse kommi. Leida Laius (filmi kaasrežissöör – toim) luges filmivõtetele eelnevatel õhtutel lastele teksti ette, kuid nad võisid selle öelda oma sõnadega,“ rääkis Iho.
Filmis mänginuis tekitas nostalgiat ringkäik lastekodu hoones. Needsamad pikad koridorid. Nüüd ajakohased ja kõigi mugavustega toad, õppeklassid, raamatukogu.
Eestis on vändatud mitmeid filme, kus tegelasteks noored, kuid „Naerata ometi“ eristub sellega, et enamik ekraanil olnuist on noored otse elust, kutseliste näitlejate kanda on episoodilised osad. Lavateel on praegugi Hendrik Toompere jun. ja Siiri Sisask.
Omad mälestused filmivõtete aegsest Tilsist on ka Laheda vallavanemal Sirje Tobrelutsul. Ta sõnas oma tervituses, et paralleele saab filmi sündmuste ja olustikuga tõmmata ka nüüdse Tilsi külaga.

Näitlejatöö eest vatitekk Võrust

„Ma ei mäleta enam, kui palju filmis mängimise eest palka saime. Ema sai siis hoiukassas 70 rubla kuus, mina olevat rohkem teeninud. Kuna olin alles kaheksane, pandi raha hoiusele, mille sain välja võtta täisealisena. Ei meenugi, mille ostsin,“ kostis Tartus toiduainete erialal õppinud Kerttu Aaving.
„Mul on hästi meeles. Olin juba 16 ja sain ise raha kätte. Olime selle pesumasinavõttega Võrus. Mina ostsingi Võrus oma teenitud raha eest ilusa sooja kollase põhjaga siidse vatiteki. See on alles,“ mäletab Katrin Tamleht.
Tilsi põhikooli saalis oli mitmeid inimesi, kes osalesid massistseenides. Nüüd said nende nimed filmikroonikasse. Enne filmi näitamist lasti ekraanile videoklipp, milles kõrvutati filmikaadreid enne ja pärast restaureerimist. „„Naerata ometi“ on taastatud kaader kaadri haaval, tulemus on parim võimalikest,“ sõnas „Eesti film 100“ programmijuht Jaak Lõhmus.
Kaks suurt restaureeritud filmiplakatit, millele kirjutasid autogrammid filmiga seotud inimesed, jäid mälestuseks Tilsi põhikoolile ja lastekodule. Vastukingiks saadi karbitäis laste joonistatud kaarte ja mobiilikotte.
Jaak Lõhmus luges ette filmi peategelast Marit kehastanud toona 16-aastase koolitüdruku Monika Järve (nüüd Raide) tervituskirja Brüsselist, kus ta elab koos abikaasa ja 17-aastase poja Rasmus Andreasega. Monika kinnitusel avaldas filmis mängimine mõju tema edasisele elule. Filmi menu eelkõige Prantsusmaal ja Saksamaal tekitas temas peale Põlva keskkooli lõpetamist soovi õppida prantsuse keelt. Nüüd töötabki ta tõlgina Brüsselis. Monika Raide usub, et praegustelgi noortel on üht-teist sellest filmist õppida.
Lisaks Tilsile kohtus filmirahvas kinohuvilistega Põlvas, kus tänuõied Mari osatäitmise eest võttis vastu Monika isa Ahto Järv.
Tallinnfilmis 1985. aastal vändatud „Naerata ometi“ esilinastus 20. jaanuaril 1986 Tallinnas kinos Sõprus. Samal aastal sai film üleliidulisel festivalil peapreemia, 1987 UNICEFi auhinna Berliini festivalil.

Autor: MALLE ELVET
Viimati muudetud: 13/09/2012 10:38:56