Lauljatar Hedvig Hanson avaldas jutustamata loo oma näitlejast vanaemast Ellen Kaarmast

Septembris jõudis lugejate lauale džässmuusiku Hedvig Hansoni „Jutustamata lugu. Vanemuise näitleja Ellen Kaarma (1928–1973)“. Autor räägib raamatus oma vanaema säravast näitlejaandest, elutraagikast ja õrna loomeinimese varasest lahkumisest siitilmast. Paljus dokumentaalsele materjalile – päevikud, kirjad, fotod, ajakirjanduses ilmunu, käskkirjad –, aga ka meenutustele toetuv jutustus rikastab ka Vanemuise ja Eesti teatri ajalugu.

Kus siis mujal kui Tartus, kus möödus suurem osa näitleja Ellen Kaarma (Kilgas) lühikeseks jäänud elu- ja teatriteest, kogunes „Jutustamata loo“ esitlusele noorema põlvkonna kultuurihuviliste kõrvale arvukalt neid, kel isiklikud mälestused näitlejast.
Oli ju 1950–60ndate Vanemuise üheks andekaimaks ja kenamaks naisnäitlejaks hinnatud Kaarma olnud ligi 17 aastat laval, peaosatäitjana paljudes lavastustes mänginud end rahva südamesse. Ta tegi ka kaks filmirolli, filmides „Pöördel“ ja „Metskapten“, viimane valmis 1971. aastal, ajal, mil vastuolud Vanemuise teatri juhi Kaarel Irdiga ja kriisid isiklikus elus olid talt võtnud armastatud näitlejatöö ja eluraskustes naise oli vallutanud alkoholism ja depressioon.

Müstiline kokkupuude

Praegu oma perega Mulgimaal Karksi vallas elav lauljatar Hedvig Hanson, kelle lapsepõlv ja noorema ea koolipõlv möödusid Tõrvas, pole oma isapoolset vanaema Ellenit ise näinud. Ta sündis kaks aastat peale tema surma, Hedvigi isa, samuti näitleja Tõnu Kilgas, polnud oma esiklapsele oma emast paljut rääkinud.
Hedvig Hanson meenutas oma raamatu esitlusel, kuidas ligi 15 aastat tagasi, mil ta elas isa Mustamäe korteris Tallinnas, sattus ta keldris kolades vanaema vanadele fotoalbumitele ja päevikutele. Neid lugedes ja uurides tundis ta vanaemaga hingelist lähedust.
„Tundsin, et vanaema on hinges mu läheduses. Meis on midagi sarnast. Vanaema hakkas mind kummitama, ta oli elav, kirglik, justkui tahtes midagi öelda. See hirmutas mind. Palusin teda end rahule jätta,“ rääkis Hanson oma müstilisest kokkupuutest vanaemaga. Ometi jäi Hedvigi hinge teadmine, et ta peab jutustama oma näitlejast vanaema, keerulise saatusega emotsionaalse naise loo.
Kuus aastat tagasi üritas ta koos filmimehe Jüri Tallinnaga teha Ellen Kaarmast dokumentaalfilmi. „Kogusin meenutusi Elleni eakatelt kolleegidelt, õpingukaaslastelt, ka oma vanaisalt Lembit Mägedilt. Pöördusin Vanemuisesse, kuid viiekümnendatel-kuuekümnendatel ei talletud lavatükke filmi. Filmiks jäi materjalist väheks,“ möönis Hanson.
Raamatu esitlusel TÜ vanas kohvikus jooksid ekraanil salvestised kaasnäitlejate meenutustest. „Ta oli väga hea näitleja, aus ja armas naine,“ meenutas filmilõigus Mägedi, kel oli vanemuislasena armusuhe Ellen Kaarmaga. Oma kursusekaaslase Gunnar Kilgasega abielus olnud Kaarmal sündis kirest Mägedi vastu poeg Tõnu.

Lugu eredast põlemisest
Aastaid keerles Hedvig Hansonil peas mõte kirjutada oma vanaemast raamat. Ta läks Viljandi Metsakalmistule, kus teadis olevat Ellen Kaarma kalmu. „Ma ei teadnud täpselt, kus. Jalutasin seal veidi ja ühtäkki olingi platsi juures, kus puhkab oma isa kõrval mu vanaema Ellen,“ rääkis Hanson.
„Mu isa, kes oli ise õrnas eas noor mees, kui tema ema Ellen alkoholisõltlasena 1973. aasta juulis elust lahkus, pelgas veidi, et raamatu materjali kogumisel võib tulla lagedale valusaid, talle teadmata fakte ema surmast,“ tunnistas Hedvig Hanson.
Mullu 3. oktoobril võttis Hanson paberilehe ja kirjutas sinna kaks sõna – jutustamata lugu. Terve eelmise aasta hilissügise ja selle aasta esimesed talvekuud istus ta arvuti taga ja pani kirja vanaema lugu. „Tajusin novembri rõskust ja Elleni elu. Vanaema ilmus taas mu unedesse, ta laulis mulle. Sain aru, et olen õigel teel,“ tunnistas raamatu autor.
Lõunaeestlasena oli Hedvig Hansonil põnev lugeda vanaema päevikut ja leida toonasest ajakirjandusest noorte näitlejate elu ja töö kohta Lõuna-Eesti teatri ülesehitamisel Võrus. Ellen Kaarma ei varjanud oma pettumust, et ta Tallinnas kasvanuna ja teatriinstituudis õppinuna suunati koos 12 kursusekaaslasega Võrru teatrit üles ehitama. Oli 1949. aasta ja näitlejatel Võrus elamiseks ebainimlikud tingimused. Lõuna-Eesti teater tegutses 1951. aastani.
„Lugu Ellen Kaarmast on lugu eredast põlemisest. See pole raamat ainult ühest näitlejast, see on tükike teatri ajalugu. See raamat on võluvalt mitte väga moodne, mitte väga trendikas. Raamat räägib ajast, millest on palju räägitud, kuid vähe kirjutatud. Mullegi oli väga põnev lugeda Lõuna-Eesti teatrist aastail 1949–1951,“ nentis Vanemuise dramaturg-lavastaja, Põlvamaa juurtega Sven Karja, kel endal 1968. aastal sündinuna polnud vahetut kontakti Ellen Kaarmaga.
„Kaarma polnud Vanemuise reanäitleja. Raamat on haarav isikulugu, arenguromaan. Näitleja, kes sattus eraelu probleemide ja vastuolude tõttu teatri juhtkonnaga depressiooni ja hukutavasse alkoholismi, on raamatu toel justkui ellu ärganud. See on südamega kirjutatud raamat, tükike mitte ainult Vanemuise ühe perioodi, vaid Eesti teatri ajaloost,“ lisas ta.
Oma mälestusi Ellen Kaarmast jagas tema eakaaslane, geoloogist sõbranna Asta Oraspõld. „Ellen oli särav, uhke loomuga inimene. Ta oli elujaatav. Ühel viimasel kokkusaamisel Werneri kohvikus oli ta rõõmsameelne ja ütles, et kohtume Werneris ka eakatena. Ellen Kaarmast on kahjuks palju räägitud valede rõhkudega. Kui kuulsin, et Hedvig kirjutab temast päevikute ja dokumentide põhjal raamatut, läks mul tuju heaks,“ jutustas Oraspõld, kes oli näitlejatööst ilma jäänud Kaarma keerulisel viimasel eluperioodil toeks tema pojale.

Autor: MALLE ELVET
Viimati muudetud: 04/10/2012 10:06:17