Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Permakultuurist lähtuv eluviis pole võitlus, vaid voolav kulgemine

Kuhikpeenra puunotid on paika pandud. Foto: Allar Asi

Sügis on väga paslik aeg selleks, et vaadata tagasi oma kevadistele ja suvistele toimetustele. Kuid mitte ainult. Aiapidajatele tähendab sügis lisaks saagikoristusele ja hoiustamisele ka plaanide tegemist järgmiseks aastaks. Nii on nende jaoks, kes oma peenarde mullaviljakusest hoolivad, sügisene lehtede riisumine hoopis teise tähendusega. Lehti multšides saab anda mullale vajalikke toitaineid ja ära jääb lehtede põletamine. Aineringlust ja süsteemset planeerimist saab aga õppida permakultuurist.

Käesoleva aasta kevadel ja suvel toimus Võrumaal Sännas esimene kodumaiste praktikute poolt läbiviidud permakultuurialane koolitus. Oma teadmisi ja kogemusi jagasid sertifikaadiga permakultuuri koolitajad Allar Asi, Liina Järviste ja Margus Ess. Koolituse läbiviimiseks valitud Sänna kultuurimõis polnud mitte juhuslik valik – sealne kogukonnaaed on rajatud just permakultuuri põhimõtetel, peamiselt vabatahtlike tööga. Nii on kultuurimõisa külastajad juba paar aastat saanud jälgida näiteks kanatraktori tegevust, kuid saanud vaadelda ka teisi keskkonnasäästlikke lahendusi.

Projekti raames valmisid Sänna kultuurimõisa aeda ka värvilised infotahvlid, mis selgitavad erinevate objektide juures lähemalt lahti permakultuuri olemust ja konkreetse objekti toimimispõhimõtteid.

Aga mis see permakultuur siis on? Sõna permakultuur tuleb kahest inglisekeelsest sõnast permanent ja agriculture, mis otse tõlgituna tähendab püsivat põllumajandust. Lahti seletatuna aga tähendab permakultuur inimasustuste-kodumajapidamiste kavandamise viisi, mis on ühendatud maaviljelusega, järgides looduslikke mustreid ja ökosüsteeme. Ehk siis kavandamise aluseks on vaatlused ja tähelepanekud: kuidas liigub päike, kust puhuvad valdavad tuuled, millised kohad koduaiast saavad kõige esimesena lumevabaks.

Permakultuuril on kolm üldist põhimõtet: hoolitsemine maa eest, hoolitsemine inimeste eest ja õiglane jagamine. Permakultuur hõlmab tegelikult kõike, seda ei saa käsitleda kui ainult aiapidamise viisi, vaid permakultuuri põhimõtetel saab kavandada kogu oma elu. Vaadata, kuhu ja kui palju panustad oma energiat ja mida see vastu annab. Kas sinu tegevus on kui võitlus millegagi või kui voolav kulgemine.

Kui aga vaadata kitsamalt maaviljelust, siis permakultuuri põhimõtetel loodud aed võib tunduda esmapilgule harjumatu – põhuga kaetud peenrad, kõrgpeenrad, vanadest autorehvidest komposti- ja kartulitornid. Kasutusse lähevad nii poolpehkinud palginotid, lambavill kui ka papitükid. Siiski on kõik tehtud põhjalikult läbimõelduna nii, et aineringlus ei katkeks, vaid ühel asjal oleks mitu funktsiooni. Kusjuures üks nendest on ilu, mis teatavasti peitubki vaataja silmades. Nii on ka sügisesed puulehed permakultuurist lähtuva aedniku jaoks kulla väärtusega – need sobivad väga hästi peenardele viimiseks, et muld saaks toitaineid.

Üks huvitav taimekooslus, mis Sänna kultuurimõisa kõrgpeenral kasvab, on nn kolm õde. Nimetus tuleb Lõuna-Ameerika pärismaalastelt, kes kasvatasid koos maisi, latt-uba ja kõrvitsat. Taimed pakkusid oma koosluses üksteisele tuge – mais oli toeks latt-oale, mis andis mulda lämmastikku ja kõrvits omakorda hoidis oma laiade lehtedega mullas niiskust kinni. Levinud on maisi asemel ka päevalille kasutamine – see saab oma tugeva varrega samamoodi pakkuda latt-oale tuge.

Sännas toimunud permakultuuri koolitusel osalejad said kokku kolmel nädalalõpul, keskendudes nii teoreetilisele poolele kui ka praktilisele tööle. Juulikuine koolitus oli suunatud taastuvenergiale. Nii valmis käepäraste vahenditega päikesekollektor, mille eesmärgiks on soojendada väliduši jaoks kogutud vihmavett ja samas oli eesmärk innustada osalejaid ka kodus endale päikesekollektorit valmistama. Koolitusel osalejate sõnul said nad permakultuuri koolitusest just pealehakkamist kõike ka oma koduaias proovida ja katsetada. Koolituse üheks koduseks ülesandeks oli ka oma koduaia planeerimine ja tegevuste läbi mõtlemine, mida ka kogu grupile tutvustati.

Marian Hiire, kes käis Sännasse Rakkest Lääne-Virumaalt, leidis, et koolitus andis talle juurde julgust ja praktilist õpetust hakata katsetama uute lahenduste ja võimalustega oma värskelt „asutama” hakatud talumajapidamises. „Vana aiamaad, mida edasi harida, meil säilinud ei ole. Kõik on vaja uuesti rajada ja sisse seada. Palju abi oli koolituse käigus tehtud oma majapidamise plaanist – õnnestus olemasolevaid objekte ning loodustingimusi vaadelda uuest lähtekohast ning teha plaane tulevaste elementide paigutamise kohta. Näiteks vanade õunapuude alla on nüüd plaan aastate jooksul rajada toimiv toidusalu (forest garden – inglise k),“ sõnas Marian.

Marian leiab, et koolituse käigus on muutunud ka tema mõttemaailm: „Maja ja peenarde asukoha osas on tavapärane, et peenrad paigutatakse kuhugi kaugele silma alt ära. Tegelikult on hoopis praktilisem, kui näiteks maitsetaimede- ning salatipeenar on lapse liivakasti ning maja läheduses. Tegime ise just nii ning sel suvel oli hea peenras toimuval silma peal hoida, kui tuli lapse juures niikuinii olla. Lisaks on muutunud vaade ka sellistele ressurssidele nagu vanad poolmädanenud palgid ja lauad – neist saab teha suurepäraseid kuhikpeenraid.“

Kuhik- e. hügelpeenra tegemisel kätketakse peenrasse puunotte, mis on toitainete allikas, kuid aitab ka peenras niiskuserežiimi kujundada. Teised peenra n-ö komponendid on sõnnik, kompost, muld ja põhk. Kuna kuhikpeenar on maapinnast kõrgem, jäävad kevadeti külmaõrnad taimed enamasti ka öökülmast puutumata.

Marian, kes on proovinud ka tavalisel viisil peenraid teha, märkas tänavuste permakultuuri peenradega suurt vahet. „Traditsioonilisel viisil peenraid tehes oli rohimist ikka kopaga,” märkis ta. „Lisaks jäid taimed kiduraks ning korraliku tulemust ei tulnud. Sel aastal rakendatud permakultuuri võtted viisid hoopis vähema rohimiseni ning taimed olid silmnähtavalt lopsakad ja jõulised. Põhk taimede ümber hoidis mulla parajalt niiskena ka kuivemal kevadperioodil ning ämblikud-sisalikud-vihmaussid ja kõiksugused muud mikroobsed mullaelanikud on ka end mugavalt neisse peenardesse sisse seadnud.“

Kuna permakultuur on disainisüsteem, mida saab igasse eluvaldkonda rakendada, on ka Marian leidnud, et tema elus on hakanud kanda kinnitama ka muud permakultuuri läbivad mõtted – vaadelda ja siis tegutseda ning teha neid asju, mis voolavad. Olla koostöös loomuliku ja loodusega ning toimetada sedamoodi, et nii maa kui ka inimesed on hoolitsetud ja sellest kõigest on tulu mõlemale poolele. Ta näeb, et permakultuur paistab just sellise lähenemisena, mis aitab ettevõtlikel, uudishimulikel ning katsetamisjulgetel inimestel leida elu võimalikkust maal, kogukonnas ja Eesti vabariigis. „Tahan avastada, et maaga koos tegutsemine on kerge ning ühele targale noorele perele just sobilik ülesanne, mitte enese potentsiaali raiskamine ning elus raskeima tee valimine,” sõnas Marian lõpetuseks. „Seda viimast arvamust on vanema põlvkonna soovitustes praegusel ajal ent tihti kuulda.”

Kogu koolitusest valmis fotonäitus, mis jääb Sänna kultuurimõisasse üles üheks aastaks ning permakultuuri põhimõttel tehtud süsteemidest videoklipid, mida saab vaadata permakultuuri kodulehelt http://www.eesti-permakultuur.blogspot.com/ . Sealt leiab ka täpsemat infot permakultuuri kohta.

Autor: HELINA KÄRGENBERG, projektijuht
Viimati muudetud: 18/10/2012 10:20:44

Lisa kommentaar