Aksel Mark

Nõukogude okupatsiooni ajal 30 aastat Eesti eksiilvalitsuse siseministri ametit pidanud võrumaalase Aksel Margi tütar Mai Mark Beijer võtab isa sajanda sünnipäeva puhul kokku tema tegusa elu.

Meie isa Aksel Mark sündis Otsa talus Võrumaal vana kalendri järgi 7. juunil 1913, uue kalendri järgi 20. juunil. Akseli üks esimesi mälestusi on, kuidas ta ema Anna kinnitas ta särgi peale sinimustvalge lõngaroseti, kui uudis, et Eesti on välja kuulutanud vabariigi, jõudis tallu.

Oma lapsepõlvest ja kooliajast on ta jutustanud mitut moodi, nii rootsi-eesti ajalehes Teataja kui ka hiljem näiteks Kanepi lehes. Need jutud olen mina, ta tütar Mai, kogunud raamatusse „Allt började på Otsa” (2011). Siin on juttu lapsepõlvest kodutalus, väike lugu igast koduküla talust ja popsikohast ning kooliajast Karaski algkoolis, Kanepi keskkoolis ja Võru gümnaasiumis, kus ta lõpetas kevadel 1931 reaalharu. Raamat on rootsi keeles selleks, et ka Akseli lapselapsed ja lapselapselapsed saaks neid jutte lugeda.

Samuti on ta Teatajas kirjeldanud oma Rakvere elu aastatel 1941–1944. Kirjad, mida tema ja mu ema Anu saatsid teineteisele põgenemise ajal Eestist ja esimesel aastal Rootsis, olen ka tõlkinud rootsi keelde ja andnud välja raamatus „Landkänning” (2008), peale kirjavahetuse on selles fakte eestlaste tegevusest alguses Rootsis.

Akseli poliitilist tööd võib jälgida koguteostes, mida ta koostas koos Arvo Hormiga: „50 aastat poliitilist võitlust” (ERN 1947–1997) ja „Pool sajandit eestlust paguluses” (allikaks on peamiselt ajaleht Teataja). Aksel oli 37 aastat siseminister Eesti Vabariigi Valitsuses Paguluses (teistel andmetel 30 aastat – toim) ja sellest tööst võib lugeda raamatust „Tõotan ustavaks jääda” (2005).

Siin järgnevad mõned isiklikud mälestused meie isast.

Lapsepõlvest mäletame mu õde Tiina ja mina, kuidas isa ühtelugu sõitis Stockholmi „Eestit päästma”. Mida ta täpselt seal linnas tegi, polnud meile siis alguses selge, olid mingid kokkusaamised tähtsate isikutega. Ja et neid isikuid oli palju, sellest saime aru jõulude ajal, kui jõulukaarte tuli sadade viisi. Tuli Rootsist, aga kaugelt ka: Ameerikast, Kanadast, Austraaliast. Ja pikad kirjad tulid isa klassiõelt Kanepi kooliajast, Kooraste möldritütrelt Eerika Vernikult Brasiiliast. Nendes ümbrikutes oli ka pilte tema lastest suplemas meres jõululaupäeval!

Hiljem juba saime aru, et need olid tähtsad koosolekud pagulaseesti organisatsioonides. Aksel kirjutab ühes kirjas oma vend Heinrichile (kes elas Stockholmis, kui meie pere veel Medevis pagulaslaagris oli), et ta tunneb uhkust, kuna on saanud kutse Eesti komitee algatuskoosolekule detsembris 1944. Kuna ta oli laagrielanik, pidi ta taotlema rootslasest laagrijuhilt luba, et sõita Stockholmi. Aastakümneid oli Aksel Eesti komitee juhatuses ja igal aastal selle organisatsiooni jõulupeol jõuluvana. See oli „amet”, mida ta alati korralikult ette valmistas.

Järgmine organisatsioon on Eesti agronoomide selts Rootsis. Isa oli kohal, kui see kevadel 1945 asutati. Selle seltsi kaudu hoiti kontakti endiste kolleegide ja ülikoolikaaslastega Tartu ajast. Tänu sidemetele, mis olid Tartu ülikooli ja Uppsala Ultuna põllumajandusülikooli vahel, said mitmed Eesti agronoomid seal tööd. Aksel sai alguses ametikoha Stockholmis, katsejaamas nimega Experimentalfältet, ja kui see viidi üle Ultunasse, kolisime terve perega Uppsalasse. Ta jäi Ultunasse kuni pensionile minekuni. Töö talle meeldis ja töökaaslased ka, aga ta süda oli alati seotud Eesti poliitilise võitlusega.

Aksel oli olnud poliitiliselt aktiivne juba Eestis. Organiseerides 1940. aastal riigikogu valimistele vastaskandidaate, sai ta tuttavaks endise riigikogu abiesimehe Rudolf Pennoga. Koos perekond Pennoga põgenes Aksel veebruaris 1944 paadiga Soome. Ema ja meie, kolm õde, põgenesime Helsingisse aprillis 1944.

Saadik Aleksander Varmat õppisid Aksel ja ta vend Heinrich tundma Helsingis, enne kui me kõik pidime sama aasta septembris edasi minema Rootsi. Need kontaktid võimaldasid vendadel jälgida arutlusi, kuidas säilitada järjepidevust peale peaminister Jüri Uluotsa surma jaanuaris 1945. Peaministri ülesannete täitjaks presidendi ülesandeis asus August Rei kui Otto Tiefi valitsuse kõige vanem liige. Seda ametit pidas ta 1945–1963. Temale järgnes Aleksander Warma (1963–1970) ja peale teda Tõnis Kint, kes jätkas selle ameti pidamist järgmised kakskümmend aastat.

Kui valitsus 1953. aastal Oslos ümber organiseeriti, sai Heinrich selle riigisekretäriks. Alguses vastutas Aksel valitsuse informatsiooni eest ja 1955 sai temast siseminister. Seda oli ta kuni 1992. aastani, kui valitsus eksiilis oma tegevuse lõpetas. Meie, lapsed, õppisime varakult selgeks need tiitlid ja imestasime, kuidas isa sai olla siseminister välismaal.

Emale meeldis kutsuda ministreid lõunale, kui nad Uppsalas olid. Kõige imelikum lõuna oli Terese Rei auks. August Rei pidas 1963. aastal Uppsalas vabariigi aastapäeva kõne ja oli ka meie peres lõunal. Varsti pärast seda ta suri. Järgmine kord, kui Aksel kohtas Terese Reid, kahetses leskproua, et tal see lõuna ära jäi. Otsekohe kutsus Aksel teda meie poole lõunale. Ta tuli rongiga, Aksel oli tal jaamas vastas. Aga siis selgus, et ta ei söö ei liha ega kõrvalist ega tõepoolest mitte midagi sellest, mida pakuti. Nii et endise presidendiproua lõuna oli tass teed! Kuid mäletan, et see auväärt daam oli pulbitsevalt tänulik, et teda nii kenasti vastu võeti. Viimane kord, kui ema tegi pagulasvalitsusele lõunat, oli ta meie suvilas kaks päeva enne, kui suri juunis 1982 südameinfarkti.

Aleksander Warmat mäletame Tiina ja mina juba suvest 1948, kui veetsime paar nädalat Gotlandi saarel. Meie korjasime metsmaasikaid ja kohtasime seda „tähtsat tegelast” mererannal maalimas. Hiljem ostis isa mitu tema õlimaali, ikka meremotiividega.

Tõnis Kinti oli Aksel kohanud Eestis, kui ta värske agronoomina käis otsimas töökohta põllutöökojas, kus Kint oli direktor. Aksel ja Kint said aastate jooksul mitmel pool kokku ja isa hindas teda väga. Tihti on isa jutustanud, kuidas Kint talle helistas ja küsis, keda Aksel (tegelikult tema erakond EDU) soovitaks Kinti järeltulijaks valitsuses. Aksel küsis viisakalt, kes oleks Kinti kandidaat. Kint nimetas kolm nime ning Aksel ütles end olema nõus kõigi kolmega. Veerand tundi hiljem helistas Heinrich ja teatas, et Kint oli talle ettepaneku teinud. Hea valik, arvas Aksel. Heinrich kui jurist tundis sügavalt riigi kontinuiteedi tähtsust ja see oli tõesti õige, et tema oli see, kes president Lennart Meri kutsel andis 6. oktoobril 1992 riigikogus volituse edasi demokraatlikult valitud presidendile.

Poliitiliselt kuulus Aksel Ühinenud Põllumeeste ja Väikemaapidajate erakonda ja oli selle esimees 1955–1983. Erakond muutis oma nime Eesti Demokraatlikuks Uniooniks (EDU) ja ta oli selle nimevaliku üle väga uhke. Aksel oli palju aastaid Eesti rahvusnõukogu (mis oli Eesti erakondade keskorganisatsiooniks paguluses) presiidiumis ning selle esimees 1979–1982. Peale nende oli ta aktiivne veel mitmes organisatsioonis, nii Rootsi kui ka rahvusvahelistes. On võimatu arvestada, kui palju aega ja energiat Aksel ja temataolised kulutasid vaba maailma Eesti saatusest informeerides – see oli täistöö!

Kuid Akselil oli ka teisi huvisid. Tudengina astus ta EÜS Veljesto liikmeks. Seal sai ta tuttavaks tulevaste kirjanikega nagu Karl Ristikivi, Ilmar Talve ja Bernhard Kangro ning nendega jätkus läbikäimine Rootsis. Teised kirjanikud, kellega tal olid sõprussidemed, olid Raimond Kolk, Arvo Mägi ja Valev Uibopuu, viimast tundis ta juba karjapoisieast saadik. Luuletajatest on Akseli lemmik Gustav Suits, aga tihti tuletas ta meelde Betti Alverit, kes jäi Eestisse, ja Heiti Talvikut, kes saadeti Siberisse. Aksel luges ilukirjandust, muu hulgas kõike, mis tuli välja Eesti Kirjanike Kooperatiivist, ja kirjutas tihti raamatuarvustusi Teatajale.

Esimene Teataja tuli välja oktoobris 1944. Teatajast sai Eesti Komitee, Eesti Rahvusnõukogu ja Eesti valitsuse eksiilis häälekandja. Varsti sai Akselist kaastööline ja aastate jooksul kirjutas ta Teatajale rohkem kui tuhat kaastööd: juhtkirju, uudisartikleid, arvustusi ja jutukesi varjunime Hööveldaja all. Ta oli Teataja peatoimetaja ja lõpuaastatel vastutav toimetaja.

Oma tervist hoidis ta korras sellega, et suvepoolaastal sõitis alati rattaga kodust Ultunasse, kokku 20 kilomeetrit. Et hoida aju korras, selleks mängis malet. Parim partner oli endine diplomaat Valter Kotsar. Tekib mälupilt, kuidas need kaks istuvad tekkidesse mässitult õues kiiges ja aina mängivad küünlavalgel.

Vaatamata kõigile nendele tegevustele ei kogenud me oma isa kui „puuduvat isa”. Muidugi oli see tänu me emale. Ta seisis solidaarselt Akseli kõrval ja pooldas kõike, mida isa tegi. Ja ka meie, lapsed, saime osaleda igasugustel Eesti üritustel: vabariigi aastapäevadel, küüditamise mälestuspäevadel, kontsertidel, teatrietendustel, näitustel ja aktustel. Meile kõigile sai suureks elamuseks ülemaailmne eestlaste kokkusaamine ESTO 80. See oli esimene kord, kui Stockholmis saadi heisata sinimustvalged lipud! Aksel oli selle ürituse abiesimees.

Ema surm aastal 1982 tähendas Akselile suurt muudatust. Nad olid elanud õnnelikult koos noorpõlvest saadik. „Nüüd on kodu nii vaikne,” ütles ta. Varakevadest kuni viljakoristusajani sõitis siis isa autoga iga päev meie suvemajja ja töötas intensiivselt aias. Aga ta ei ööbinud seal enam, seal oli liiga üksildane.

Olime ülirõõmsad, kui Eesti sai 20. augustil 1991 tagasi vabaduse, aga kurvad, et ema ei saanud seda kogeda. Uus olukord tõi kaasa selle, et poliitilised võitlusorganisatsioonid nagu ERN lõpetasid oma tegevuse. Pagulasvalitsus lõpetas tegevuse siis, kui president Lennart Meri astus ametisse ja kui valitud parlament asus Toompeal tööle.

Akseli 80. sünnipäev juunis 1993 Estonia teatri talveaias oli väärikas. 150 õnnitleja seas oli umbes 50 sõpra ja sugulast Rootsist. Teiste seas oli palju noorpõlvesõpru, keda Aksel kohtas esimest korda peale 50 aastat. Noor peaminister Mart Laar pidas peokõne. Kultuuriminister Paul-Eerik Rummo tõi kaasa ka tervitusi ja lilli välisminister Trivimi Vellistelt ja sotsiaalminister Marju Lauristinilt. Ajakirjandust esindasid toimetajad Peep Kärp Rakverest ja Heino Sikk Võrust. Viimasega oli Akselil pärast seda esimest kohtumist tihe kontakt, kuni Heino Sikk jäi Estonia hukkumisel kadunuks. Eriti hindas Aksel oma vana üliõpilasorganisatsiooni Veljesto austusavaldust, nemad kinkisid talle antiikse höövli, märkides sellega Akseli varjunime Hööveldaja.

Teine väärikas sündmus oli seoses raamatu „Tõotan ustavaks jääda – Eesti Vabariigi Valitsus 1940–1992” avaldamisega. Seda tähistati Tallinnas piduliku vastuvõtuga jaanuaris 2005, kokkukutsujad olid Eesti riigikantsler, välisministeerium ja Eesti Kirjanike Liit. Kohal oli ka endine president Lennart Meri abikaasaga. Aksel tsiteeris oma sõnavõtus Valev Uibopuu luuletust „Uppumisaeg” (1986) ja lõpetas sõnadega „Meie kõik oleme üle elanud uppumise ajad!“.

Nii tahab Aksel ka kokku võtta enda elu. Me võitlesime vabaduse eest ja elasime üle. Nüüd anname usaldusega vastutuse Eesti ja tema tuleviku üle neile, kes täna juhivad vaba Eesti Vabariiki. Isiklikult loodan, et mu lapsed, lapselapsed ja lapselapselapsed õpivad tundma ja austama oma vanemate maad ja kultuuri.

 

Aksel Mark
* Aksel Mark (sündinud 20. juunil 1913 Krootuse vallas Võrumaal) on Eesti poliitik, Eesti Demokraatliku Uniooni esimees, ajakirjanik ja agronoom.
* 1937. aastal lõpetas agronoomia erialal Tartu ülikooli ning alustas tööd maakonnalehes Virumaa Teataja, ühtlasi töötas agronoomina.
* Põgenes Teise maailmasõja ajal Soome ja sealt 1944. aastal Rootsi, elab tänini Uppsalas.
* Oli Eesti siseminister eksiilis aastail 1962–1992.
* Valiti 1966. aastal, 1968. aastal ja 1970. aastal Eesti Komitee Asemike Kogusse. Oli Eesti Välisvõitluse Fondi esimees.
* Eesti Vabariigi järjekestvuse hoidjana pälvis Aksel Mark 1999. aastal Riigivapi IV klassi ordeni.

Allikad: Wikipedia, LõunaLeht

Kagu-Eesti päritolu ministrite ametiajad
* Põlvamaalt Vastse-Kuuste kandist pärit Edgar Savisaar täitis 669 päeva üleminekuvalitsuse peaministri ülesandeid 1990–1992. Aastatel 1995–1996 oli ta Tiit Vähi esimeses valitsuses siseminister, staaži kogunes 176 päeva. 2005–2007 täitis ta oma rivaali Andrus Ansipi esimeses valitsuses 723 päeva majandus- ja kommunikatsiooniministri kohuseid. Savisaarel kogunes ministristaaži kokku 1568 päeva ehk umbes neli aastat ja neli kuud.
* Võrukene Kaido Kama oli 1992–1994 Mart Laari esimeses valitsuses 579 päeva justiitsminister ning 1994–1995 Andres Tarandi valitsuses 161 päeva siseminister. Ministriametit on Kama seega pidanud 740 päeva ehk umbes kaks aastat.
* Põlvamaal Ahja vallas kasvanud Andrus Öövel oli 1995. aastal Tiit Vähi esimeses valitsuses 205, aastatel 1995–1997 Vähi teises valitsuses 498 ja 1997–1999 Mart Siimanni valitsuses 739 päeva kaitseminister. See teeb temast ühe järjepidevaimalt ametis olnud Eesti kaitseministri: ministristaaži kogunes kolmes järjestikuses valitsuses 1442 päeva ehk pea neli aastat.
* Mart Siimanni valitsuses oli 1997.–1998. aastal 739 päeva (kaks aastat) haridusminister võrukene Mait Klaassen.
* Võrukene Ivari Padar oli 1999–2002 Mart Laari teises valitsuses 1041 päeva põllumajandusminister ning 2007–2009 Andrus Ansipi teises valitsuses 777 päeva rahandusminister. Padaril on ministritöö staaži seega 1818 päeva ehk pea viis aastat.
* 2004–2005 pidas Juhan Partsi valitsuses 373 päeva põllumajandusministri ametit põlvamaalane Ester Tuiksoo. 2005–2007 oli ta Ansipi esimeses valitsuses 723 päeva põllumajandusminister. Ministripäevi kogunes 1096 ehk ligi kolm aastat.
* 2006–2007 oli Valgamaa mees Rein Randver 179 päeva Ansipi esimese valitsuse keskkonnaminister.
* Mart Laari teise valitsuse siseminister oli 1999.–2002. aastal 1041 päeva (alla kolme aasta) ehk kogu Laari valitsemisaja põlvakas Margus Leivo.
* Põlvamaalt Värskast pärit Urve Palo oli 2007.–2009. aastal 777 päeva (kuni ametikoha ärakaotamiseni) Ansipi teises valitsuses rahvastikuminister.

Allikad: www.valitsus.ee, LõunaLeht

 

Autor: MAI MARK BEIJER
Viimati muudetud: 13/06/2013 10:00:07