Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Aktiivne Kuldar Leis ja tema passiivne kodu

Foto: Kristina Pentsa

Eesti ainsa sertifitseeritud passiivmaja omanik Kuldar Leis võttis LõunaLehe oma Põlva kodus vastu ning rääkis reaalsuseks saanud unistuste kodust, tulevikku vaatavast mentaliteedist ning Põlvamaa kuvandist.

Leiside kodu Põlvas on eriline juba asukoha poolest: linnastaadioni kõrval, tenniseplatsi taga, vana pumbajaama krundil ollakse justkui maa ja linna vahepeal. Kesklinn on viieminutise jalutuskäigu kaugusel, kuid peale harvade tennisemängijate naabreid ei ole ja aknast mühiseb vastu Intsikurmu mets.
Kui katusel laiutavad päikesepaneelid välja jätta, ei reeda asjatundmatule silmale miski, et see maja oleks teistest moodsatest kodudest kuidagi erilisem. Kuid on.

Otsast peale õigesti
Passiivmaja ehitamisel on esimeseks aspektiks õige asukoht, et saada piisavalt päikeseenergiat, ning tähtsad on ka akende asukohad. Maja põhjaküljes on vaid mõned aknad, lõunaküljes seevastu on neid ohtralt. Ja magamistoad on paigutatud nõnda, et hommikupäike neisse sisse saaks paista.

„Hea arhitekt ei võta ette tööd, kus krunt on halvasti valitud,“ on Kuldar Leis kindel. Neil kujunesid asjad pooleldi juhuse tahtel välja nii hästi, et Austria arhitektid vaatasid krundi üle enne selle ostmist ja ütlesid veerand tunniga, et energiatõhusa maja loomine sinna on võimalik.

Seevastu kodus, kus perekond tol momendil elas, veetsid arhitektid Georg W. Reinberg ja Martha Enriquez-Reinberg aega lausa mitu tundi. „Me imestasime, et miks nad olid meie majas nii kaua, kuid selgus, et nad jälgisid, milline on meie elustiil, et selle põhjal meie vajadustele vastav maja planeerida,“ räägib Leis. Ta rõhutab, et väga tähtis on algusest peale kõike õigesti planeerida, sest kõige kallim on ehituse käigus midagi muuta.

„Siin on meil suur eelis see, et saime algusest peale ise olla maja projekteerimise juures. See on neljas hoone, mida ise oleme ehitanud või renoveerinud. Ei saa võrrelda 20-aastase inimesega, kellele oleks see esimene kogemus. See on meieealiste pluss, et me teame, mida tahame,“ kinnitab Leis. Tema sõnul on nad oma naisega pigem erinevad, kuid aastakümnetega on õpitud oma seisukohti lähendama. Taaskord kogemuse eelis!

Uudsed lahendused
Kui maja iseärasused väga lihtsustatult üles lugeda, saame neid terve hulga. Alustades päikesepaneelidest katusel ja lõunafassaadil, viimane selleks, et ka talvel madalalt paistva päikese energia maksimaalselt ära kasutada. Maja konstruktsioon on ehitatud puitpaneelidest, millel on kolm omavahel risti asetsevat kihti. Põrandakütte asemel on seinaküte. Maja siseseintes on 40 tonni Lõuna-Eesti savi, mis päeval salvestab soojust ja öösel kiirgab seda, tagades ööpäev läbi ühtlase õhuniiskuse ja temperatuuri. Aknad on erilised, väljastpoolt soojustatud raamiga. Majal on maaküte, mis horisontaalse pinnakollektori asemel kasutab kahte puurauku. Ja veel terve hulk nii keerukaid detaile, et lihtinimese mõistus keeldub neid vastu võtmast.

Passiivmajaks saab nimetada vaid sellist hoonet, mis kütmiseks ei kuluta rohkem kui 15 kWh ruutmeetri kohta aastas. Võrdluseks olgu öeldud, tavamajadel jääb see väärtus keskmiselt 100 kWh juurde.

Selge on see, et nii tipptehnoloogilise maja ehitus ei saa olla odav ja tavaliseks reaktsiooniks on küsimus, kui kiiresti selle maja ehitus väiksema energiakulu toel end ära tasub. „Meie vaatasime oma kodu puhul, et meil oleks hea elada ka tulevikus, mitte et see ära tasuks,“ selgitab Leis, et nende perele meeldib tegeleda asjadega, mis võiksid tulevikus olla jätkusuutlikud.
Päris kindlalt polekski võimalik sellist arvutust teha, sest selleks peaks olema võrdluseks võtta samasuguse projektiga tavamaja. Leiside maja on aga projekteeritud spetsiaalselt neile ja seega puudub ka kõrvutusvõimalus.

Saksamaa ja Austria (kus tihti just koole ja lasteaedu passiivhoonetena ehitatakse) 20 aasta kogemuse põhjal on passiivmaja ehitus tavahoone ehitusest maksimaalselt viis protsenti kallim, kuid märkimisväärselt odavamate ülalpidamiskuludega.

Mõttemaailma muutmine
Leis on seisukohal, et nii äris kui tavaelus peaks tegutsema ettepoole vaadates. „Hakkasime energiasäästu ja hea sisekliima teemaga tegelema ligi viis aastat tagasi, siis ei mõistnud meid peaaegu keegi. Nüüd on see juba paljudele tähtis ja tulevikku suunatud otsuseid tehakse palju targemalt,“ räägib Leis. Ta lisab, et nad on oma maja näitel paljude huvilistega rääkinud ning sellest lähtuvalt võib ennustada, et mõne aasta jooksul hakkab Eestisse kerkima rohkem energiatõhusaid maju.

„Toonitaks, et tarkade partnerite valik kohe alguses on kõige tähtsam,“ annab Leis nõu.

„Kui lapsed kodust lahkuvad, jäävad kodukulud ikkagi väikeseks. Me ei pea oma kodust loobuma,“ mõtiskleb Kuldar Leis paljudele tuttava probleemi üle, kus kahekesi suures majas elamine muutub ebaratsionaalselt kulukaks.

Leisidele ongi tähtis nende kodu sisekliima ja loodussäästliku mõtteviisi edasiandmine lastele. „Tulevikus nagunii peame muutuma säästlikumaks. Selleks peaks eestlaste mõttemaailma muutma,“ on ta kindel.

Nende vanem poeg, kes sel kevadel gümnaasiumi lõpetab, on tõeline päikesepaneelide fänn. „Üleeile käisid meil arhitektide liidu inimesed, neid oli paarkümmend. Meid polnud kodus ja poeg viis ekskursiooni üksinda läbi,“ on isa uhke selle üle, et poeg jagab tema entusiasmi.

Väidetavalt on Eestis ennegi ehitatud passiivmaju, kuid ühelgi neist ei ole sertifikaati. „Passiivmajaks pole neid korrektne nimetada,“ täpsustab Leis, kuid ütleb, et kui sa ise tead, et sinu maja on energiasäästlikult ehitatud, polegi ju enda hea elamise jaoks sertifikaati tarvis. Leisid tahtsid sertifikaati, et lükata ümber skeptikute arusaama, justkui oleks Eesti geograafilises mõttes sobimatu paik passiivmajade rajamiseks.

Põlvast võiks saada eeskuju
Põliste põlvakatena ei oska nad elamiseks paremat paika leida, sest lastele on siin hea keskkond, siin on kõik sõbrad ning head võimalused sportimiseks. Seitsme aasta pikkune periood, mil Kuldar pidevalt Tallinnas tööl käima pidi, on nüüdseks läbi ja Premia nõukogu liikmeks olemise kõrvalt saab ta taas kodulinnas viibida.
Nüüd mõlgutabki Kuldar Leis mõtteid selle ümber, kas ja kuidas ka ise energiatõhusa ehituse suunda edasi vedada, ning näeb Põlvamaas väga suurt potentsiaali saamaks loodushoidlikuks eeskujuks ülejäänud Eestile, sest Tallinn ei saa selleks kunagi.

Ka oma maja ehituses kasutasid Leisid nii palju kohalikku materjali ja teenust kui vähegi võimalik. „Mulle väga meeldib Põlvamaa slõugan – rohelisem elu,“ kiidab Leis, kuid ütleb, et oma hüüdlause vääriliseks saamiseks on Põlvamaal väga pikk tee minna.

„Loomulikult ei tule see üle öö, aga Põlvamaal see eeldus on, meil on palju looduslikke ehitusmaterjale, näiteks puit ja savi, seda võiks kasutada ja nii saavad ka kohalikud tööd,“ on Leis arvamusel.
 

 

Autor: KRISTINA PENTSA
Viimati muudetud: 13/06/2013 10:16:55

Lisa kommentaar