Küsitlus

Kui rahul oled Eesti valitsuse tegevuse ja otsustega?

Ilm täna
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

…nõnda ära kadusite? Iseenesest kippus too Heli Läätse poolt kunagi popiks lauldud viisijupike keelele just selliste äraspidi sõnadega, kui juhtusin ühel  esimestest kevadpäevadest  mööda sõitma vanast Võru  jaamahoonest, mis nüüd oma kinnilöödud akendega kummitab kui tondiloss kõledalt elutu raudtee ääres.

Alles  neli-viis aastat tagasi sai tihtipeale  raudteeülesõidu taga rongi oodates kirutud, et peab neid ronge siit ka iga tunni takka läbi sõitma… Autoderivid  kahelpool  ülesõitu olid nii pikad, et kerkis juba päevakorda viadukti ehitamine. Nüüd on see mure iseenesest lahenenud. Aga pole ühtegi head ilma halvata või vastupidi: nüüd on mureks, et rongisõit kipub hoopis ära ununema. Aga oli kiire ja odav…

“Tänu” selle eest peab ütlema küll eeskätt omaaegsele teede- ja sideministrile Toivo Jürgensonile, kellel õnnestus Eesti raudteesüsteem kapitaalselt ära lõhkuda. Õnneks jäid veel rööpad ja kogu infrasüsteem sulleritele maha müümata…

Mõtisklen neid mõtteid, jalutades mööda lumelörtsist jaamaperrooni. Raske uskuda, et see kunagine kena vaksalihoone, mis reisijatele-ootajatele peavarju andnud ligi 100 aastat, on nüüd aeglasele kõdusurmale määratud… Veel trööstitum on lugeda laudadega kinni löödud akna kõrval olevalt graniidist mälestustahvlilt:

Siit algas Võrumaalt küüditatud perekondade Siberi teekond 14.IV 1944.a – 25.II 1949.a. Mööduja, meenuta!

Kasvõi ainult see kurb tõik poleks seda väärt, et see hoone oma endises olekus monumendina kestma jääks? Aga muidugi veel parem, kui ta taas teeniks siin reisisoovist tunglevat rahvast.

Mingit elu aga elab Võru raudteejaam ikka ka täna, kõik rööpapaarid pole rohtu kasvanud. Vanast jaamahoonest pisut eemal on valge kivikarp, milles nüüd asub jaama dispetśeripunkt. Väheldases ruumis on, nagu sellises kohas ikka, stend rööpapaaride ja pöörangute skeemiga, semaforide asupaiga ja vilkuvate tulukestega. Selle ees juhtpult oma nuppude ja hoovakestega. Kõik kuidagi nostalgiliselt vanaaegne, pigem nagu raudteemuuseumis. Ainult arvutikuvar ja moodne faksiaparaat näitavad, et ka sutsuke kaasaega on siia ikkagi jõudnud. Jaamakorraldaja Taivo Harak aga oma ülimalt rahuliku oleku, vägilasliku välimuse ja kaalutud jutuga sobib siia kui valatult. Ja miks ka mitte: kogu selle süsteemiga on ta peaaegu üheealine, suvel täitub kolmekümnes tööaasta siin jaamas! Tõeline raudvara, otsekui jaama visa hing.

“Juulis saab jah kolmkümmend aastat, kui tulin siia ühe tuttava kutsel pöörmeseadjaks. Mõned aastad olin, siis sai isu täis ja läksin EPT-sse (Eesti Põllumajandustehnika – Ü.T.) väetiselattu. Aga ei olnud too õige töö minu jaoks, ja kui tollane jaamaülem mind tagasi kutsus, tulin kohe,” meenutab Taivo oma siinse töö algusaastaid. Tolleks ajaks oli ka siia automaatika jõudnud ning Taivo õpetati jaamakorraldajaks. Milline oli siin kõige huvitavam aeg, niiöelda kõrgaeg? “Eks ikka too prokljatõi sotsialism,” muhistab Taivo naerda. “Siis käis päevas kaks rongi Petseri poole, teist sama palju Valga ja Tallinna poole. Olid piletijärjekorrad, pileteid hangiti lausa tutvuse kaudu, rongid puupüsti täis. Kaubaronge sõelus ööpäev läbi, küll kaubabaasi, küll naftabaasi, teraviljasalve ja väetiseladudesse. Siis veeti kõik kaubad ikka rongiga, nüüd autodega…” Ei tea, kas sellised elavad ajad tulevad veel tagasi?

“Ei usu,” on Taivo päris kindel. “Rahvas on vaene ja jääb ikka vaesemaks… Kas see Euroopa Liitki midagi muudab? Võibolla kui Koidula piiripunkt ja raudteejaam välja ehitatakse ning kaubavahetus Venemaaga suuremaks läheb, ehk siis?” ei ole vana raudteelase lootus siiski päriselt kadunud. Praegu tuleb rongidega Võrru veel ainult kivisütt ja teedevalitsusele soola. Välja läheb mets ja kümme vagunit vanarauda kuus. Metsavedajaiks on neli klienti: Lignator, Mets ja Puu, Stora Enso Mets ja Kleneks Puit läheb Tallinna sadamasse, veidi ka Kehra paberivabrikusse. Venemaa pool on kinni, viimane jaam kuhu siitpoolt rongid lähevad, on Piusa. Piirijaam on Orava, sealtkaudu käib liiklus Tartusse.

“Viimane reisirong läks siit läbi kolm või neli aastat tagasi”. ei mäletagi Taivo enam täpselt. “Reisijateveoga tegeleb praegu Edelaraudtee, Eesti Raudteed reisijad ei paista huvitavat. Nendele on tähtis transiit, kaubavedu. Kohalik vedu neile tulu ei anna,” teab jaamakorraldaja. Puiduvaguneid läheb siit igas kuus kuni 240 teele, igas vagunis 35 tonni. Kevadel ja suvel on vedu väiksem. Koos sidemeeste, teetööliste ja ehitusmeestega annab Võru jaam praegu tööd 17-le inimesele, Võru inimesi on neist 11. Selline on Võru raudteejaam täna. “Vanasti tulid kodust välja ja kohe tahtsid tööle tulla, nüüd tuled päris vastu tahtmist,” teeb möödunu meenutamine mehe taas pisut nukraks. “Tehnikat meil suurt pole, pöörangud tuleb lumest ikka luuaga puhtaks rookida. Teetöölistel on küll kasutada kaasaegsemat tehnikat. Neil on ka rööbasbussid.”

Taolisi busse võiks muide kasutada ka reisiliikluseks, mujal maailmas on ühendus väiksemate keskuste ja lühemate maade vahel raudteel just taoliste bussidega korraldatud. On ökonoomsed, mahutavad paar-kolmkümmend inimest nagu tavalised bussid.. Taivo Haraku arvamust mööda annaks nendega liiklust korraldada küll, vähemalt Võru-Valga vahel, sest kaubaliiklus on praegu ju väga hõre. Liiprid-rööpad on sellel lõigul täiesti korras. Puudub ainult kellegi konkreetne soov, tahe ja võim asja korraldada. Olukord ärgitas huvi tundma, kes ikka ja kuidas võiks olukorda ka Võru raudteejaamas muuta.

Andres Kõiv, Võru abilinnapea arvab üheselt, et linnal on praegu tähtsamaid prioriteete kui näiteks vana jaamahoone korrastamine, kui see pealegi ei kuulu neile. “Kuni meil ei jagu raha Kultuurimaja ja koolide remondiks, spordihoone ehitamiseks ega tänavate remondiks, seni on jaamahoone renoveerimine küll viimase järgu küsimus. Pealegi tuleks hoone kõigepealt Eesti Raudteelt ära osta. Koos maaga. Maa munitsipaliseerimisel aga on praegu palju seadusndlikult lahtisi ja vaieldavaid otsi niikuinii…” Teisalt paneb ju praegu kõik asjad paika nõudlus. Kui vaksalihoone asuks atraktiivsemas paigas, kus teda saaks kasutada kasvõi poeks, oleks ta ammu erastatud Asukoht vaid mõned meetrit rööbastest eemal ei luba siia mingit rahva liikumisega seotud tegevust tuua. Linna rahadega tehti vaid niipalju, et võeti maha jaamahoone tagant vanad pehkinud ja eluohtlikud puud ning istutati nende asemele noored istikud tulevase pargi jaoks. Tõesti, hea seegi. Aga kas Andres Kõivu arvates oleks üldse mõeldav reisirongiliikluse taastamine kasvõi Valga-Võru vahel?

“See on linnavalitsuse ülesannetest ja võimetest juba väga kaugel, pigem võiks see juba maavalitsuse mure olla,” söödab aselinnapea küsimusele vastamise aste kõrgemale.

Ahti Siimon, Võru Maavalitsuse transpordi peaspetsialist
Ahti Siimon meenutab, et reisirongiliikluse taasavamisest on mitmel tasandil korduvalt juttu olnud, viimati mullu Edelaraudtee juhtidega Valgas. Aga sinna see kuidagi vaikselt sumbuski. Põhiline tundub olevat ikkagi see, et Eesti Raudtee ei näi reisiliiklusest eriti huvitatud olevat, pigem näeb ta reisirongides transiidikaubaveo takistamist. “Palju sõltub tulevikus Koidula piiripunkti ja raudteejaama saatusest. Kui avaneb liiklus kolmnurgas Valga-Võru-Koidula-Tartu muutub ka reisijatevedu ehk rentaablimaks ning leidub operaator, keda asi huvitaks”, on Ahti Siimoni arvamus. Ja lisab, et maavalitsuse toetus oleks sel juhul kindlasti olemas. Ainult praegu on reisiliikluse korraldajaks Lõuna-Eestis ikkagi Edelaraudtee ja vastust tuleks otsida neilt.

Kalvi Pukka, Edelaraudtee reisijateveo teenistuse juht
“Reisirongiliiklust Kagu-Eesti kolmnurgas on kaalutud juba enne 2001. Aastat, kui rongid seal veel liikusid. Hiljem pole seda teemat aga käsitletud,” selgitab infojuht. Küsimuse lõplik lahendus sõltub tema arvates ikkagi majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumist. Seal aga on momendil, kuni 1. aprillini käsil reorganiseerimine. Raudteeamet kui selline kaob ära, see muudetakse raudteeinspektsiooniks ja raudteeosakonnaks. Eks siis selguvad ka uued suunad. Kalvi Pukka on seda meelt, et Edelaraudtee võiks reisijatevedu Lõuna- ja Kagu-Eestis korraldada küll, veerem on olemas. Ka on ta päri sellega, et ebaökonoomsete mitme vaguniga rongide asemel, kus mõnikord vaid tosin sõitjat, võiks edukalt kasutada rööbasbusse, mis mahutavad 50-60 reisijat. Vajaduse rahuldaks 4-5 taolist bussi ja neid oleks võimalik ka Eestis ehitada. Ka vastavad depood on olemas. Puudub vaid tellija. Tellijaks aga saab olla riik ehk ministeerium.

Nii on siis pall jõudnud ministeeriumi värava alla.

Ain Tatter, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi teede ja raudtee osaskonna juhataja
“Just praegu on meil käsil pikema uuringu lõpetamine reisiliikluse taasavamise võimalikkusest kolmnurgas Tartu-Võru-Valga,” on esimene lause, millega mind rõõmsa üllatusena rabatakse. Ain Tatter selgitab lähemalt, et kuna kogu infrastruktuur, sealhulgas ka vaksalid ja jaamahooned kuuluvad Eesti Raudteele, teised on vaid opereerijad, siis on paljud teelõigud, ka jaamahooned tõesti halvas seisus. Ka hr. Tatteri kinnitusel on ER prioriteediks kahjuks siiski ainult kaubavedu.Vanade jaamahoonete saatus on üle-Eestiline probleem. Mis puutub võimalikku reisijateveo taastamisse Kagu-Eestis, siis on ka ministeerium rööbasbussidele mõelnud. Küsimus on selles, kes jääb selle raudteelõigu operaatoriks tulevikus. Sest Edelaraudtee litsents pidavat varsti lõppema. Ehk on mõeldav isegi lätlastest operaatorite tulek?

Ja operaator peab teadma, kui pikaks ajaks ta litsentsi saab – alla 10 aasta ei tasu näiteks rööbasbusside muretsemine ära, nad ei teeni end tasa. Aga üldiselt on alust optimismiks, et kunagi saab ikka jälle ka rongiga nii Valka kui Tartusse, ehk veel Pihkvassegi. Ja vanasse jaamahoonessegi tuleb elu.

Autor: Ülo Tootsen, ylo@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 07/07/2009 14:41:07

Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia