Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Filmistaar Bruno O'Ya tütar nõuab kohtuga isa täit varandust

Teisipäevane Tartu Postimees vahendab loo sisu selle põhjal, mida rääkisid kohtus pooli esindanud juristid ning jutustas ajakirjanikule Bruno lapsepõlvesõber Sulev Roosma – üks neist, kes näitleja testamendis soovitud sihtasutuse asutas ning selle päästmiseks isiklikku raha kulutades kohut käib.

Roosma kinnitab, et ENNA sisuline tegevus pole saanud just pärandivaidluse tõttu alata ning kohtuvaidluse tõttu on blokeeritud kõik Bruno O’Ya loomingu autoritasude ja honoraridena laekuvad summad, mis võiksid fondi kasvatada.

Dominika Oya tsiviilhagi sisu on lühidalt järgmine: isa surma järel tunnistati ta alaealisena (Dominika oli siis 16) poole isa vara pärijaks, aga tütar nõuab kõike. 2002. a suvel notariaalselt kinnitatud testamendis oli küll kirjas, et O’Ya  soovib oma vara jätta noorte näitlejate abistamise fondile, aga juriidiliselt polnud ENNA-t siis olemas.

Paabo põhjendaski Dominika Oya nõuet kohtus sellega, et testamendis polnud otsest tahet ENNA asutamiseks, järelikult pole alust poolt pärandvara testamendi tegemise ajal olematule ENNA-le anda. Kohus leidis, et testament sisaldas Bruno O’Ya viimset tahet omanimelise fondi loomiseks näitlejate abistamiseks ning ENNA on pärimisvõimeline.

 

Vaidlus käib korteri pärast

Ainus kopsakas pärandvara hulka kuuluv kinnisvara, mille arvel ka ENNA loodi, on Tartus Pikal tänaval viiekorruselises kortermajas asuv ühetoaline korter. Seesama, kus Bruno O’Ya viimased eluaastad elas ning 9. oktoobril 2002 pika raske haiguse tagajärjel voodihaigena suri. Juhuse tahtel elan samas majas ning kuulun korteriühistu juhatusse, millel nii O’Ya eluajal kui ka pärast surma tema ja ta korteriga just vähe pistmist polnud.

Ühistu jaoks arenes 2000. aasta paiku probleem sedamööda, kuidas kasvas näitleja üürivõlg. See ületas majas rekordilise 17 000 krooni piiri, pluss viivis. Ühistu palus tungivalt võla ära maksta, ent kõik said aru, et 1999. a ajuinsuldi läbi teinud ja raskelt haigel mehel pole see kerge.

O’Ya eluviis oli aga kõike muud kui pisukest puudega inimese pensioni saaja oma: ta käis nooblilt riides, sõitis ringi taksoga («Mu tervis ei luba jala käia!»), ravimid olid kallid ning nagu ta ise ütles: suur mees peab ka korralikult sööma. Nii toitsid teda sageli heast südamest oma maja memmed, samasugused vaesed pensionärid.

Olukorda arutas ühistu juhatus koos Bruno O’Ya endaga. Tema pakutud väljapääsud olid ulmelised, ent nende esitamisel kasutas ta võluvalt oma näitlejameisterlikkust. Näiteks pakkus ta, et laenaku ühistu talle 17 000 krooni – sellega maksab ta üürisumma hoobilt ära ja hakkab siis tasapisi võlga tasuma.

Et varsti hakkab Poola riik talle kui teenekale kultuuritegelasele eripensioni maksma, seda olla suursaadik talle lubanud (O’Ya hämmastuseks jäi eripension saamata – suursaadik vahetus). Või et varsti saab ta rikkaks oma memuaaride kirjastamise ja müügiga. Või et Eesti Kultuurkapital määrab talle eluaegse loometööstipendiumi.

Kaastundest hoolimata sai ühistu käituda vaid ühtmoodi: esitada suurvõlglaselt üüriraha kättesaamiseks hagi kohtusse. Enne kui asi kohtus arutamisele tuli, saabus lahendus: üürivõla tasus O’Ya noorpõlvesõbra poeg, kinnisvaraga tegelev Ahto Ader Tallinnast. Mitme tuhande kroonise viivise jättis ühistu sisse nõudmata tingimusel, et edaspidi laekub üüriraha õigeaegselt. Korteri eest hakkaski tasuma Ader – kuni näitleja surmani. Ja edasi tänini!

Kunagi tuntud näitleja ja poplaulja, kireva eluga mehe viimseid aegu oli kurb kõrvalt näha. Teinud läbi raske operatsiooni, jäi ta oma 5. korruse pisukesse maast laeni asju täis korterisse voodihaigena vajama igapäevast hoolt ja põetamist.

Seni oli ta majarahvale korduvalt rääkinud, et tal lähedasi pole või ei ole tal nendega kontakti. Oli uhke, et on olnud neli korda ametlikult abielus ning kaasade keskmine vanus ei ületa 25 aastat. Ta mainis ka, et tal on üksainus laps, Dominika, kelle ema põgenenud ta juurest siis, kui beebi oli kuuekuune.

Siiski, lähedane inimene ilmus tõelises hädas: Bruno eest asus hoolitsema tema Tartus elav vend Kenno Oja. Pikale tänavale ta ei kolinud, poleks mahtunudki, aga käis seal tõesti sageli – kuni Bruno viimast korda silmad sulges.

 

Ühistule juttudest ei piisa

Kes on pärijana korteri uus peremees, nuputas nüüd ühistu juhatus. Testamendi sisu polnud viisakas uurida, kuid nii Aderi kui Kenno Oja jutust oli tekkinud mulje, et Bruno O’Ya pärandas korteri mingi fondi loomiseks kultuurkapitalile ning neid juriidilisi asju korraldab Ader. Fondi asutamisel  tuleb suur summa algkapitaliks anda, see tuleks korteri müügist. Korterit jälle ei saa enne müüa, kui pärijate ring on selge.

Aga just see polnud selge. Ühistu oli kõhedust tekitavas olukorras: pole õigust kedagi sisse lasta, pole justkui õigust ka keelata, kui mõni end pärijaks nimetav tegelane asju ära viia või sisse kolida tahab. Olukorra keerulisust võis aimata ka sellest, et Bruno O’Ya matuski venis: venna sõnul polnud kultuurkapitalil huvi näitleja viimsele teekonnale saatmise kulu enda kanda võtta, kuna neile polnud pärandist veel mingeid summasid laekunud. Lõpuks mattiski vend venna – kenasti, südamlikult, soliidselt.

Ootamatult sai ühistu nõudlikus toonis kirja Kenno Oja esindavalt juristilt: võimaldatagu sissepääs korterisse, et teha kindlaks, mis seal on. Ühistu vastas, et teeb ukse lahti seaduslikele pärijaile või nende volitatud esindajaile – aga tõestatagu see staatus. (Muidu ei või teada, millised aarded kraami täis korterist selliste visiitide aegu kaotsi võivad minna ja kellelt neid hiljem otsima hakatakse, arutlesid juhatuse liikmed). See vastus käes, Kenno kadus.

Mullu helistas ühistu esimehele end pärija esindajaks nimetanud resoluutse jutuga mees, kes teatas, et «nemad» soovivad Bruno korterisse nüüd üürilised sisse võtta. Ühistu esinaine Raissa Jõgi vastas, et kõigepealt tuleks tellida kümnetonnine konteiner ja kola minema vedada, seejärel vajab korter korralikku remonti. «Ah nii hull on kohe?» reageeris nõudja. Ja kadus temagi.

 

Igaühel oma tõde ja õig(l)us

Dominika Oya kui võimaliku pärija olemasolust oli juttu olnud ka varem, aga kohtuvaidluseni jõudis asi alles tänavu. Sügisel palus Ahto Ader ühistult abi, et kohtus tõendada: tema on aastaid Bruno O’Yale kuulunud korteri kommunaalkulud tasunud. Et kui ENNA pärandivaidluse tulemusel Dominika kasu huvides likvideeritakse ja korter neiule jääb, oleks tal ka kohustus Aderile Eesti oludes märkimisväärne summa O’Ya pärandiga seoses tehtud kulutuste katteks hüvitada.

Ühistu juhatusele on jäänud mulje, et niite tõmbab Dominika Oya versus ENNA pärandivaidluses keegi teine (sellele vihjas ka Tartu Postimees). Näiteks Bruno O’Ya põetanud ja lõpuks matnud vend Kenno, kellele Eesti pärandiseadus lähisugulasena pärandist sellist sundosa ei eraldanud, nagu isa surma ajal alaealisele Dominikale...

Nii on selles loos terve hulk inimesi, kes tunnevad end ebaõiglaselt kohelduna – kes õiglusest, kes inimlikkusest, kes tehtud kulutustest, kes seadustest lähtudes. «Kui Bruno seda kõike teaks, keeraks ta end hauas ringi!» on ta kunagised majakaaslased loo kulgu jälgides korduvalt öelnud.

Ringkonnakohtu otsusest sõltub aga ka see, kas noored näitlejad Bruno O’Ya nimelisest abistamisfondist iial toetust saama hakkavad ning kui kaua väike korter Tartus Pikal tänaval veel lukustatult seisab.

 

Maris S. Kaasik

 

 

 

Bruno O’Ya (1933–2002)

 

Õppinud TRÜ arstiteaduskonnas, Moskvas meditsiini- ja Riias kehakultuuriinstituudis.

Õppinud laulmist, kitarri-, kontrabassi-, akordioni-, oreli-, klaverimängu; pantomiimi, näitlemist.

Lahkus Eestist 20-aastaselt. 1957–62 estraadilaulja Riias. Filminäitlejana debüteeris 1959 peaosas filmis «Isade maa».

Osalenud ligi 100 filmis (Saksa, Poola, Ungari, Tšehhoslovakkia, NSVL, Läti, Bulgaaria, Soome), kolmes teatrilavastuses, teleseriaalides. 1967 NSVLi riiklik preemia rolli eest filmis «Keegi ei tahtnud surra». Rahvusvahelise kinonäitlejate assotsiatsiooni liige al 1966.

Loonud laule, esinenud, teinud plaate ja lindistusi Poolas, Tšehhoslovakkias, Soomes, Lätis, Eestis.

Nooruses võimekas sportlane (NLi korvpallikoondise kandidaat ja noortekoondise kapten, Eesti ja Läti meister veepallis, Spartaki üleliiduline meister korv- ja veepallis).

Tegelnud fotograafiaga, esinenud isikunäitustega.

On olnud sportlane, näitleja, laulja, ajakirjanik, mitmel töökohal väliskaubanduse alal, õpetaja, kultuuriinstruktor, suhtlemispsühholoogia lektor, modellide koolitaja, lihttööline.

Naasis Eestisse taasiseseisvumise järel, koolitas Tartus fotomodelle, juhendas noorte näiteringi.

Viimane roll Vanemuises 1999 jäi haiguse tõttu pooleli.

Neli abielu, üks laps.

 

Allikas: Bruno O'Ya, «Külalisena siin maailmas», Tln, 2000

Autor: Maris S. Kaasik, maris@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 05/01/2006 11:53:33

Lisa kommentaar