Küsitlus

Mis paneks su tuttavad töötud tööle?

Ilm täna
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
10°
Räpina
Tõrva
10°
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva

Lauluks saanud luulel on võimas vägi

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Nädalapäevad enne aastavahetust kolis Põlva valla Kähri küla Laane talu piiga Leila Holts Inglismaale Newcastle’i linna – elama oma armastatu juurde. Küünlakuu algul tuli ta koju käima, et kaitsta Tartu Ülikoolis bakalaureusetöö „Võro kirjanduse lätted“ ning esitleda oma esimest raamatut koos juurdekuuluva CD-ga: see on võrokeelne luulekogu „Põimaja kuu all“.

 

Leila (24) kasutab oma luuletuste kohta sõna regivärss ja on mõnevõrra üllatunud, kui palun mõistet täpsustada ja vastsest raamatust mõne näite tuua. «Ega regivärss pole mingi surnud keel – sa võid regivärsis rääkida ükskõik millest, vaata või Kauksi Üllet!» viitab võro keele sees üles kasvanud Leila, kõrgharidusega eesti filoloog.

„See pole üldse teaduslik jutt, aga keel ise tingib sõnade voolamise. Kui sul on viis olemas, siis ainult laula – sõnad tulevad iseenesest. Mu rahvaluuleuurijast sõber Helen  - tema on üks, kes plaadil kaasa laulab – ütleb ka, et näiteks „Nekrutilaul“ ses raamatus on justkui edasiarendus vanast laulust, selles on üksikuid vanu ridu ja väljendeid. Rahvaluulel pole autorikaitset peal, mis loomingu kindlale autorile kinnistaks.»

 

Laul sai saunalaval väe

Luuletuste sünd algab Leilal peas kummitama hakanud mõnest reast, mis pärast paberile ülesmärkimist jätku saavad, või hakkab Leila neid lihtsalt laulma ja tekst voolab (see ei käi muidugi vabavärsi kohta, mida Leila varasemas loomingus oli rohkem kui hilisemas). Kahe laulu viisid on ta enda omad. „Ühe kohta ütles plaadi helimees Taisto, et see on nagu „Laanetaguse suve“ filmist – ja mina olin arvanud, et see on mu enda oma...»

Leila räägib, et sõpradele meeldib väga ta „Jõuloits“. „See sündis niimoodi, et mul oli üsna raske aeg. Ükskord hakkasin kodus üksinda suitsusaunas laval laulma, tundes, et mul on jõudu vaja. Saunalaval on regilauluga nii, et hingamisrütm muutub – laulsin, laulsin, laulsin, kuni katus sõitis natukene ära.

See laul on nagu kontsentreeritud positiivne mõtlemine, mis sugereerib ja teeb tugevaks. Sõbrad naersid, et kui seda mitu korda laulda, siis pole narkotsi vajagi, lähed pilve.“

Leila sõpruskonnas Tartus lauldakse ja improviseeritakse sageli oma rõõmuks pikki tunde; vahel jagab ta mõne oma uued teksti laiali ja pea lauldakse sedagi.

 

Regilaul muudab inimest

Leila ütleb, et kui rahvalaulu vaikselt või ka „ette“ lugeda, võib tekst jääda võõraks ja kaugeks, aga kui kuuled seda lauluna või ise laulad, hakkab see elama. „Kui ütled sõna kõvasti välja, saab see nagu teise tähenduse, millest saad paremini aru.“ Isegi üksi- ja kooslaulmise mõju on erinev: Leila sõnul on koos parem, see annab kaasahaaramise-efekti.

„Publikul on regilauluga kaks võimalust – kas kuulab ja igavleb või laulab kaasa ja elab kaasa.“

Leila arutleb, et on Sinimaniseelega nüüd koos laulnud kaks-kolm aastat. „Tead, regilaul muudab inimest. Pikapeale see tarkus, mis lauludes on, läheb ka sinu sisse, su maailmapilt muutub. Pärimus saab osaks sinust. Ma olin varem hoopis teistsugune inimene. Elasin enne Tartusse ülikooli tulekut 19 aastat kodus Laanel nagu teismeline ikka – kaasaegne muusika ja huvid jne.

Aga regilauluga tuli kuidagi oma ja juurte tunnetamine. See viib tagasi väga kauge aja taha, hakkad märkama ja väärtuslikuks pidama vanu kogemusi ja tarkusi, nende järjepidevust. See hõlmab kõike, praktilistest töödest unenägude seletamise ja ennete tähenduslikkuseni.“

Leila kinnitab veendunult: „Ma olen tänu rahvalaulule saanud teistsuguseks, sügavamaks. Ja samuti süvendab see loomulikkust ja naiselikkust, selle hindamist. Enne ülikooli ma peaaegu ei kandnud seelikuid ja kleite, aga nüüd tunnen end kõige paremini pikkades seelikutes, mulle meeldib kanda rahvariideid ja linast...“

 

Pärimus versus üleilmastumine

 

„Tänapäeva maailmas dikteerib trende globaliseerumine ja tuhin Euroopasse minna: lähme laia ilma ja unustame iseend. Sellele on midagi vastukaaluks vaja – see ongi pärimuskultuur. Miski, mis hoiab sind siin kinni,“ nendib Leila.

Ja omati, kas ei läinud ta hoolimata oma väärtushinnanguist ja sügavast huvist pärimuskultuuri vastu ka ise „laia ilma“ ehk ära? Muudab see tõik kirjeldet tunnetusi veel teravamaks?

«Mõnes mõttes jah, aga ma olen ju veel väga vähe aega ära olnud,» ütleb Leila. „Kuulan Inglismaal kodus päevad läbi interneti vahendusel Vikerraadiot. Iga sõna omas keeles on nagu olulisem kui varem, lausa püüad seda. Kuulasin kord Keskööprogrammis saadet Mercaga. Koduigatsus on mul ju pidevalt seal, aga kui kuulsin Merca setokeelseid luuletusi ja laule – see pani lihtsalt igatsusest nutma.“

Newcastle'is pole võrokeelsete värsside põimajal ligiduses ühtki emakeele kõnelejat. Leila ütleb, et kui ta vahel valjusti mõtleb ja tahab, et teised aru ei saa, siis teeb seda võro keeli. Eestis olnud vastupidi.

Tegelikult on Leila kirjutanud värsse lisaks võro keelele ka eesti ja inglise keeles. „Mida ma võrokeelse raamatuga tõestada tahtsin, on see: võro kiil on loominguks sama hea keel kui iga teine, selles võib kirjutada proosat, vaba-, riim- ja regivärssi – kõike! Aga regivärssi kirjakeeles teha ei anna.“

 

Autor: Maris S. Kaasik, maris@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 07/07/2009 14:41:07

Lisa kommentaar