Kekkose visiit puudutas raudset riigimüüri

Soome president Urho Kaleva Kekkonen Käärikul suusatamas. Foto: spordimuuseum

Eile möödus poolsada aastat päevast, mil mitteametlikul visiidil Eesti NSVd külastanud legendaarne Soome Vabariigi president Urho Kaleva Kekkonen (1900-1986) üllatas Eesti toonaseid suusakoondislasi tema auks Käärikul peetud 17 km suusamatkal hea suusamehena. Allpool meenutavad Kekkoneni Tartu ülikoolis peetud eestikeelset aulaloengut, Otepää kõrgustikul toimunud suusasõitu ja peoõhtut Kääriku spordibaasis põhjanaabrite presidendi külaskäiguga nii- ja naapidi seotud eestlased.

Soome Vabariigis veerandsada aastat (1956–1982) presidendiametis olnud õigusteaduste doktori Urho Kaleva Kekkoneni mitteametlik visiit Eestisse 1964. aasta märtsis läks mitmeti eredalt ajalukku. Ainuüksi see, et Käärikule tuleb suusatama Soome president, oli ohtralt kõneainet pakkunud suursündmus (tol ajal ei lubatud väliseestlasi Lõuna-Eestisse). Oma Eesti-visiiti ja Tartu ülikooli külastust kavandades oli nimeka spordimehe ja Soome olümpiakomitee juhina tuntud Kekkonen avaldanud soovi suusatada ei kusagil mujal kui Käärikul.
Jutte veidrate juhtumistega suusamatkast ja saunatamisest Kääriku järve ääres on räägitud rohkesti, samuti külalise eestikeelsest aulakõnest. Kuid elulise tähtsusega on, et Kekkoneni poolt 14. märtsil Tallinnast lahkudes lennuväljal öeldud mõte – Eesti ja Soome vahel tuleb avada laevaliiklus – viidi ellu juba vähem kui aasta ja nelja kuu pärast. 7. juulil 1965 alustas sõite kahe riigi vahel liinilaev Vanemuine.

„Kekoneerimisel“ pandi püsti ka ajutine WC
„Kekoneerimine“ algas ülikooli Kääriku spordibaasis, kus 1963. aastal oli ametlikult käiku antud uus peamaja, õppe- ja toitlustushoone, juba märksa varem. Järve ääres juba neli aastat olnud palksauna korrastati külaliste tarbeks, suusarajaks niideti rohtu ja raiuti puid.
Auväärse külalise auks tehtav suusarada tuli paika panna nii, et trassi äärde jääks vähe maju. Oli ju teada, et Kekkosel oli kombeks ootamatult minna kohalike inimestega juttu ajama. Ajast räsitud majade peitmiseks veeti julgeolekumeeste algatusel kohale suur autokoorem kuuski ja torgati need suusaraja läheduses koledamaid vaateid varjama.
„Olime Käärikul laagris. Suusaraja ettevalmistus käis suusakateedri juhataja Heino Tidriksaare, Kääriku talvelaagrite komaandandi, nüüd Elvas pensionipõlve pidava 95-aastase mehe juhendamisel. Päevi enne külaliste tulekut käisime oma kursuse rahva ja vanemõpetaja Osvald Allikasega suuskadega rada sisse tallamas. Siis mingeid buraane ega rajamasinaid polnud. Raja ääres tuli kirvestega puid langetada ja oksi maha raiuda,” meenutas toona kehakultuuriteaduskonnas esimesel kursusel õppinud TÜ spordipedagoogika õppejõud Rein Aule.
Aule mäletab, et meestudengid sättisid Käärikul baasi juhataja järvele vaatega kabineti Soome presidendipaari magamistoaks. Sisustus selleks toodi kohale Tartust.
„Äkki turgatas kellelegi pähe, et Kekkonen tuleb koos naisega ega saa neid ometi suurde väljakäiku saata. Kähku otsustati koridori lõppu teha ajutine privaatne WC. Aega oli vaid päev. Maja otsa juures kaevati auk, betoonrakked ajutise peldiku jaoks veeti Nõost porteautoga kohale. Oskamatus ja algelised töövõtted, koguni kaks betoonrõngast purunes autost maha laadimisel. Toodi kähku kolmas. Kanalisatsiooni tegelikult polnud. Uhkem WC-pott ja valamu tassiti kusagilt ka sinna ajutisse putkasse,” mäletas betoonrõngastega rassinud Aule.
„Soome presidendipaar veetis öö enne aulaloengut ja suusatamist toonases Tartu parimas, Toome-taguses Park-hotellis. Seal monteeriti hommikul kähku bidee maha ja toimetati kiiruga ajutiseks Käärikule,“ on meelde jäänud soomepoisist ülikooli õppejõule, pensionipõlve pidavale Evald Mäepalule.


Kõne vähestele tudengitele
Kuigi viiekümne aasta eest ei tehtud Lääne presidendi Tartusse saabumiseks reklaami, näitavad vanad filmikaadrid rahvamurdu 12. märtsi hommikupoolikul ülikooli peahoone ees ja selle ümbruse tänavatel, kui sammaste ette vurasid kõrget külalist sõidutanud must limusiin ja saateautod. Aula oli pilgeni presidendiga kohtuma kutsutuist täis.
„Õppisin teist aastat professor Lotmani juures aspirantuuris. Olin lõpetanud ülikooli vene filoloogina, mu õpingud jäid kahekümnendate eluaastate lõppu, sest olin Venemaale küüditatuna 1957. aastani „keelepraktikal“. Tegutsesin Tartus kõrvuti õpingutega vabatahtliku tõlgina, kui parteikomitees olid külalised. Eks selle eest pakutigi mulle võimalus aspirantuuris olles kohtuda Soome presidendiga. Mingit kirjalikku kutset ei olnud,” meenutas Räpina juurtega kultuuriloolane Malle Salupere.
Talle kangatus silme ette aastakümnete tagune suursündmus. „Saal ja rõdu olid rahvast täis. Istusin all viiendas reas kõnepuldi vastas. Laval istus külaliste laua taga ENSV ülemnõukogu presiidiumi esimees Aleksei Müürisepp, tema lähedal oli Olga Lauristin. Aulas oli kohal tollane linna nomenklatuur, väga palju oli tehaste ja asutuste esindajaid, muidugi õppejõude. Sissejuhatava kõne tegi rektor Fjodor Klement. Naljakas oli see, et Kekkonen, kes enamasti rääkis peast, pöördus oma eestikeelses (venekeelsete julgeolekumeeste hämminguks) kõnes mitu korda tudengite poole. Tudengeid oli saalis aga väga vähe,” mäletab Salupere.
Kekkonen, kes sõja eel oli mõnda aega õppinud Tartu ülikoolis, 1937–1944 oli Helsingi Soome-Eesti seltsi esimees, oli korduvalt kohtunud kuulsa kümnevõistleja Heino Lipuga spordivõistlustel nii Soomes kui Eestis, tema kirjanikust abikaasa Sylvigi huvitus eesti keelest, oskas üsnagi vabalt rääkida eesti keelt.
Aktuse alguses tervitas külalist filoloogiateaduskonna üliõpilane Marje Ahun (abiellus üliõpilaspõlves Valgast pärit üliõpilase Rein Ahuniga, hilisema tunnustatud Lõuna-Eesti kergejõustikutreeneriga), kes praegu peab Tallinnas pensionipõlve, ja andis talle üle ka üliõpilaste kingituse, sinise põhjaga üliõpilasmütsi.

Elevus suusarahva seas
„Olin sel ajal kehakultuuriteaduskonna õppejõud. Minu roll ja mure oli, et Käärikule jõuaks Emajõe-äärsest suusabaasist 30 paari Visu suuski ja helesinised kombinesoonid ning et number klapiks. Saatsin kogu kraami bussiga kohale,” on meeles Valga keskkooli vilistlasel, kergejõustiklasel Juhan Ungeril. Kekkosega puutus Unger lähemalt kokku aastaid hiljem, kui istus Euroopa meistrivõistlustel Soome presidendiga ühes loožis. Teda tutvustati Soome kõrgushüppajast riigipeale kui endist sportlast.
Neli Eesti koondise suusatajat-meistersportlast, Helle Tallo, Agnes Adamson (hiljem Levandi), Hain Kinks ja Aadu Pind, olid valitud Kekkose suusasõidu ajaks raja eessõitjateks. Sinepikarva suusakombinesoonides nelikul olid Estonia suusad ja Karhu bambuskepid.
„Sel päeval olid head ilmaolud, ei midagi ekstreemset. Hain oli meie suusad juba määrinud. Ootasime sööklamaja trepil delegatsiooni tulekut. Käänaku tagant olid mustad autod näha. Äkki läks kiireks: ülikooli rahvakunstiansambel tervitas saabunuid, Hainile toodi määrida kaks paari Kekkose suuski, ta närveeris pisut, määris erinevalt kaks suusapaari. Varsti oligi vaja rajale minna,” keris suusarahva seas Akiks kutsutud Agnes Levandi, suveotepäälane, mälestustepilti lahti.
„Olime nädala Käärikul olnud. Kekkonen ise tõi matkapäeval suusad minu kätte. Uued Karhud ja kasutatud Järvinenid. Määrisin Rexiga. Aega oli vaid 30 minutit, sest president kibeles rajale. Karhudele sai parem määre, aga tema valis hoopis kehvemad suusad,” on endisel Eesti meessuusatajate peatreeneril, karmi haigusega maadleval Hain Kinksil meeles.

Karauulija prantsatas lumme
Matk algas äkitselt, kui majast väljus Kekkonen oma ootamatu kaaslase Heino Lipuga ja lükkas padavai hoogu mäest allasõiduks.
Sealsamas juhtus ka midagi ootamatut, mis on andnud ainest legendideks. „Sõitsime sadakond meetrit eespool, liikusime Tornjärve suunas. Seisatasime mäe all. Äkki nägime, kuidas tagapool keegi kukkus diagonaalsel laskumisel lume tuisates. Presidendi taga sõitnud julgestaja oli nigelam suusataja, ta pillas kukkudes kaasas olnud relvagi lumme,” rääkis Levandi.
Külalised ja eessõitjad matkasid selleks puhuks kohale toodud suuskadel tudengite hõisete saatel, nood ilmusid ootamatult suusateele ka mitmetel käänakutel ja hõiskasid: „Tervist, härra president!“
„Ega meilegi räägitud, et tudengid on rajale saadetud. Nende ilmumine oli ehmatavgi. Julgeolekumehi oli kõikjal metsas, neil olid teistsugused suusad,” on meeles nii Helle Tallol kui Agnes Levandil.
Nooruses kõvasti tipptasemel sporti teinud 64-aastane Kekkonen üllatas eestlasi oma väledusega suusarajal. Külalise kannul rühkisid legendaarne treener, Kääriku hing Fred Kudu, ENSV ministrite nõukogu esimehe asetäitja Arnold Green ja otepäälasest Tartu täitevkomitee esimees, spordimees Heino Sisask.
Vähem kui pooleteise tunniga oli külalisel ja tema Eesti saatjatel 17 km suusarada läbitud, Kekkonen laskus kohe järve äärde köetud sauna juurde. Pikas mustas mantlis Aleksei Müürisepp kükitas sedaaegu, kui kaaslased suusatasid, õngega järvejääl. Paraja segaduse ja peavalu julgeolekumeestele tekitas jällegi leilivõtjate sekka ilmunud Lipp.
Suusanelik saunas ei käinud, nad sättisid end õhtuseks peoks valmis oma treeningulaagri tubades vanas klaasmajas.

Lihtne toit: verivorsti ja praadi
„Olin 50 aastat tagasi Pirita restoranis pillimees, juba estraadilauljana üles astunud muusik. See oli vist Green, kes filharmoonia vahendusel kutsus meid Kekkose peoõhtule Käärikule laulma. Olime juba eelmisel õhtul kohal ja nautisime ilusa kevadhõngulise ilmaga suusatamist. Siis, kui härrasvägi suusatas, tegime selleks puhuks kokku kutsutud muusikutega sööklasaalis proovi. Ega sel ajal Käärikul vabalt liikuda lubatudki, kui kõrged külalised kohal olid,” meenutas estraadimuusik Uno Loop.
„Poisid, tulge Soome presidendile esinema, oli siis suur au ja ahvatlus. Mäletan, et muusikat tegemas olid veel Peeter Saul, Tõnis Kõrvits ja Tiit Kvarts. Nii kaua aega mööda läinud ja tuhandeid esinemisi seljataga, võib-olla täpselt ei mäletagi. Kes trummi mängis? Pole ka fotosid,” jäi Loop mõttesse. Laulja meeltes on, et pidu, kus rahvarõivastes esines ülikooli rahvakultuuriansambel ja kusagilt kaugemalt kohale kutsutud ettekandjadki olid rahvariietes, oli igati tipp-topp.
„Ega suudagi meenutada, milline oli selle õhtu repertuaar. Mäletan, mul paluti mitu korda esitada Soomes väga kuulsat „Saaremaa valssi”, mille oli rahva südameisse laulnud Georg Ots,” lisas maestro Loop, poksisporti ja triatloni harrastanud mees.
„Sööklas oli kaetud U-kujuline laud. Kekkonen oli soovinud lihtsat toitu, kus olid ka verivorst ja praad. Ega nüüd aastaid hiljem meenugi, mida seal pakuti. Peoõhtul selgus, et president Kekkose abikaasal Sylvil oli samal päeval sünnipäev. Talle kingiti suur lillekimp,” rääkis Agnes Levandi.
Koosviibimisel tänati ka raja eessõitjaid suusatajaid. „Kekkonen oli eriti tänulik suusamäärimise eest. Kuigi Hain muretses, et ta ei võtnudki paremat paari. Tänuks anti meile uksekelluke. Et seltskonnas oli ka äsja abiellunud arstitudeng, komsomolisekretär Laur Karu, siis otsustasid kingi saajad anda kellukese talle. Eraldi väikese kingi, ruudulise laudlina, sai ka hiljuti abiellunud Helle Tallo,” märkis Levandi.
Kuigi suust suhu on liikunud jutud, et Kekkonen olla Käärikul kinkinud toitlustajatele ja teistele teenindajatele ka kristalli ja hõbedat, pole ühtegi, kes kinnitaks hinnalisemate kinkide saamist.

„Fred Kudu saatis meid, suusarahvast, juba peale kümmet õhtul magama. Järgmisel hommikul peale külaliste lahkumist kutsuti meid vaatama tema tulekuks organiseeritud magamisruumi,” rääkis Levandi.
„Meie, muusikute jaoks oli tavatu, et üks suur pidu nii vara ära lõpetatakse. Käärikul saadeti meidki kell üksteist õhtul oma tubadesse. Kaasa pandi ohtralt sööki, võileibu ja paar pudelit Viru Valget,” kirjeldas Loop.
Fred Kudu vahendusel on jõudnud ülikooli ajaloo muuseumisse sinakad suusad, bambuskepid ja suusasaapad, millega Kekkonen Kääriku kaunil suusarajal suusatas. Kekkose saunaks ristitud palksaun hävis 2002. aastal tulekahjus. Soome toel taastati samas kohas Kekkose saun algsel kujul.
Tähtsaim on, et Soome mitteametlik visiit Hruštšovi sula lõpus lõi väikese silla kahe Balti mere äärse maa sugulasrahvaste vahele. Kekkonen taotles Nõukogude Liidult luba ENSV külastuseks juba 1958. aastal. Reaalselt hakkasid asjad ajalooliseks saanud külastuse teoks saamiseks liikuma 1963. aasta lõpu eel.

Autor: MALLE ELVET
Viimati muudetud: 13/03/2014 10:02:36