Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Võhandu maraton 2014 ehk läbi raskuste Võõpsu poole

Foto: Tanel Torn

Järgnev on aerutamisdebütandi subjektiivne, ent aus kirjeldus sellest, kuidas ta koos sadade kaaskannatajatega Võrus Tamula järvel paadi vette lükkas ning Võhandu jõel päikeselise ja parasjagu ränga laupäeva veetis.

Mõte osaleda Võhandu aerutamismaratonil (aprillikuine veeretk Tamula järvest mööda Võhandu jõge Võõpsusse, distants 100 km, osalejaid profisportlastest naljameesteni, tänavu registreerus 560 paatkonda) hakkab siinkirjutajal idanema 2012. aasta kevadel, kui sõbrad Merle ja Erika sellel osalevad ja neile autojuhiks saab oldud. Ürituse idee ja korraldus tunduvad vinged ning kõrvalt on seda kohati lausa eufooriline jälgida. Samal suvel saab jõeaerutamises käsi valgeks sama maratoni põnevaimal ehk Paidra-Süvahavva lõigul LõunaLehe tiimiga kanuutades.

Ajaratas teeb aga vahepeal sujuvalt mitu tiiru. Tänavu varakevadel tuleb Võhandu maraton aerutamishundist sõbra Oldeniga jutuks ja saab mainitud, et ehk kunagi täitsa võiks ... See ettevaatamatu fraas saab saatuslikuks. Mõni aeg hiljem teatab sõber, et tal oleks võimalik mind maratonile korraldada. End kui hullumeelset kirudes (mina ja sada kilomeetrit jõel mingis õõnestatud puutüves!?) uurin ülal juba nimetet sõber Merlelt, kas too kui veidi kogenum jõemaratoonar tuleks kompanjoniks, kas autojuhi saaks, ning annan Oldenile väriseval häälel jaa-sõna. Merle korraldab nii, et Alar Siku matkaklubi kanuu ootab meid stardis ja saab lõpetamiskohast ära veetud (mugav variant). Eelnevatel nädalatel teen veidi trenni (liiga vähe!), reede õhtul pakin asjad ja laupäeva varahommikul asume teele.

Võru linna ümber on varahommikul veel üksikud udulaamad, kuid päike asub varakult tublisti kütma ja udu kaob. Tamula rannas teevad tuhanded inimesed kärmelt ettevalmistusi ja siblivad edasi-tagasi, saateautosid suunatakse Kreutzwaldi tänavale ja mõned hilisemad maratoonarid ronivad randa püstitatud telkidest välja. Saame oma kanuu, riietume, pakime asjad veekindlasse tünni, teibime istmepehmendused pinkidele ja oleme varsti peaaegu valmis. Ärevus, mis öösel suurt magada ei lasknud, on miskipärast kuhugi kadunud.

Stardi magame siiski maha ja kui kahuripauk kõlab, tegeleme alles kanuu vette saamisega. Lõpuks see siiski õnnestub ja asume aerutama, siinkirjutaja tüüris. Ei jõua saateauto juhile Tanelile lehvitadagi. Paadisupis õnnestub kohe mitme sõidukiga küljed kergelt kokku panna. Aerutamine ja varajaselt lõõskav päike annavad kiiresti sooja ja kümme minutit pärast starti on igasugune hommikune rõskus kontidest kadunud.

Viiekilomeetrise Tamula ringi läbimine osutub aeganõudvaks ettevõtmiseks ja kulutab kohe petliku lootuse, et ehk võiksime keskmiste hulgas Roosisaare sillani jõuda. Jõele jõudes oleme viimaste seas. Seal saame aga kuidagi hoo sisse, möödume mitmest veesõidukist ja Roosisaare-Liitva-Kirumpää viiekilomeetrise lõigu lõppedes (mille kirjelduseks pole suurt muud öelda, kui et kallastel on palju koledaid lagunevaid purdeid ja paadisildu) tõdeme, et oleme vist aerutanud pooleteise tunniga kümme kilomeetrit. Pole paha!

Igav liiv ja tühi väli
Kirumpää-Kääpa-Listaku, 17 km. Ilmselt võistlusmaa igavaim lõik. Kilomeetrite kaupa halli kulu ja hundinuiasid, mudased kaldad, olematu vool. Siin õnnestub aga kohata tänavuse maratoni värvikaimat osalejat: meest, kes sõuab, selg ees, mööda jõge, all kanalisatsioonitorudest valmistatud parv!

Kui läbitud saab 20 km, märgin kaaslasele, et näe, viiendik juba sõidetud! Vastus pole just julgustav: skeptik Merle arvab, et temal on läbitud neljandik. Ehk siis tema plaan näib olevat jõuda Leevakuni. Mina olen mõlgutanud mõtteid, et võiks ikka saada kasutada spetsiaalselt maratoni tarbeks soetatud pealampi ja tegelikult oleks ka tore medal (mida antakse vaid lõpetajatele) kaela saada. Aga hoian suu kinni ja mõtlen, et eks näis – vaatame, kuidas läheb.

Kuskil Kääpa kandis teeme esimese peatuse hommikueineks ja kehakergendamiseks. Viimane pole õrnemast soost paadikaaslasele sugugi lihtne, sest kalipso on ühes tükis. Ta kaob kuhugi puude taha, mina näsin kaldal võileiba ja kuulan möödujate kommentaare.

„Kella kuuene buss näikse olevat juba läinud,” tögatakse ühest mööduvast suuremast kummiparvest ehk raftist.

„Kas teil oli avarii või läks keegi lihtsalt pissile?” uurib üks neiu kahesest kummimadrat... vabandust, -paadist naerusui.

Võidusõit raftidega ja üksteise sõbralik tögamine saab sel retkel tavaliseks. Miskipärast kujuneb välja nii, et kui oleme mingil lõigul viiest-kuuest raftist mööda ajanud, vahepeal avariidega riskides, ja pärast pausi taas veele läheme, siis peame alustama järjekordset võidusõitu samade alustega. Tea, kas raftimehed ei söö ega pissigi või?

Mõlemad küsimused saavad osaliselt vastatud. Ühel hetkel oleme jõudnud kohakuti sõdurpoiste kummiparvega, mis aeglaselt, aga vääramatult siiski liigub. Üks sõduritest kergendab kaldal keha, jookseb kiiresti parvele järele, hüppab üle oja ja tormab parvele, mis on tema pealevõtmiseks vaid pisut hoogu maha võtnud. Ka hulbib jõel banaanikoori ning ühel hetkel lausa terve banaan.

Listaku-Paidra. Vist veelgi nürim kui eelmine lõik. Kulutame nelja kilomeetri läbimiseks terve tunni. Läbitud on 31 km ja Merle hakkab väsima. Üha sagedamini teeb ta aerutamises pause. Ei ole minagi enam värskeimate killast, aga ilmselt on füüsiliselt väsimusest ruineerivam lõputu tuim nühkatamine halli-halli maastiku vahel, mida ilmestavad üksikud kenad majapidamised jõekaldal. Natuke ka linnulaul ja loodushääled. Ehkki kõlapildis domineerib siiski aerude sulin.

Salakivid ja petupalgid
Paidra. Pikem peatus. Tõstame kanuu välja, einestame ning valmistume maratoni keerulisimaks ja samas ka lõbusamaks ja kauneimate vaadetega (liivakivipaljandid) lõiguks. Kiireima vooluga Paidra-Leevi-Süvahavva lõigul on kive, palke, puid, veskipaise – ehk siin kuluvad seni omandatud tüürimisoskused ilmselt marjaks.

Kuluvad. Ja sugugi alati ei päästa. Näiteks juhtub mõnigi kord, et jõuan juba uhkust tunda, et olen suutnud kanuu kahe kivi vahelt kitsast praost läbi tüürida, kui põrkame raksti! vastu kivi, mis on kahe eelmise taha salakavalalt peitu pugenud.

Korraga näeme ees raftitäit naisi, kes askeldavad ja sekeldavad ning siis meile midagi hõikavad. Hüüe läheb vee tekitet müras kaotsi. Mõni sekund hiljem selgus, et nad on hõiganud: „Minge siitpoolt!” Meie läheme muidugi teiselt poolt.

Ei ole üldse lihtne kangutada lahti kõhuli palgile sõitnud kanuud. Siin tulevad appi tundmatu Itaalia firma valmistatud ja äsja kummilappidega paigatud kummikud. Ronin palgile ja kisun kanuu uuesti voolu. Läks õnneks!

Muide, needsamad palgid tegelevad ka lauspettusega. Nii mõnigi kord tõden, et sellest palgist mööda juhtida ei õnnestu ning nüüd tuleb kohe taas vette ronida sõidukit lahti kangutama – ent siis ujub toosama puutükk kanuu kõhu alt vaid kerget sahinat tehes läbi.

Veskipaisude kärestikud oleks väga lõbusad, kui nende taga ei varitseks kõik need katsumused, mida Võhandul on aerutajatele varuks kümneid. Ühe kärestiku järel satume kivile ja kui end sealt lahti suudame kangutada, haarab vool kanuu ja asub seda keerutama. Saame nina lõpuks küll õigesse suunda, aga tuleb tõdeda, et paljuigatsetud kõrgema veetaseme ja kiirema voolu korral oleks see vahejuhtum tähendanud meile ilmselt suplust.

Kuskil Leevi taga (kus oleme taas pikema peatuse teinud) õnnestub üht sellist suplust peaaegu näha. Kaks meest kanuul on läbinud kärestiku, kuid ilmselt peale seda ümber läinud ja kühveldavad nüüd käepäraste vahenditega vett välja, ise vööni jões. Midagi tõsisemat ei näi siiski olevat juhtunud.

Meie avastame hiljem, et kanuu nina on vastu kive üsna korralikult narmendama pekstud. Nendin tunnustavalt, et Merle näib väsimuse unustanud olevat ja on teinud sel raskel lõigul omajagu ränka tööd, päästes meid mitmel korral nadist olukorrast, mille tüürimees on kohmakusest või hajameelsusest tekitanud.

Kurvastav matemaatika
„Noh, järgmine peatus on siis Leevaku!” püüab autojuht Tanel Süvahavval (49 km stardist) meie vankuvat moraali hoida.

Me ei ole selles sugugi nii kindlad. Kaela ja õlgu hõõruv ja puusavalu kurtev Merle on juba andnud mõista, et kuue kilomeetri kaugusel (stardist 55 km) asuv Reo võiks olla meie sihtsadam. Vaatame kaarti. Arvutame, et Leevakule on Süvahavvalt veel 27 kilomeetrit. Arvestades, kui vaevaliselt on meil seni läinud, näib, et selle vahemaa läbimiseks kulub oma kuus tundi. See aga tähendab, et Leevakule jõuaksime pimedas, kella 23 paiku. Kas me ikka tahame seda – eriti kuna taas ootab ees nõrga vooluga ja ohtralt puhast jõudu nõudev lõik? Või lõpetame Reol ja suundume siis tagasi tsivilisatsiooni lihapottide juurde? Mõte sõita välja Pindi või Võukülani ei tundu apetiitne, sest seal pole kontrollpunkte ja katkestamise kohana läheks ikka kirja Reo.

Võtame kaunis raske südamega vastu otsuse lõpetada Reol ja teavitame sellest nii autojuhti kui kanuurentijat.

Süvahavva-Reo lõik on minu mälus kinnistunud kui jupike jõge, kus pole eriti voolu ega ka takistusi. See mälestus on petlik – üsna kohe tuleb mul taas vette ronida, et kanuu palgilt maha tõsta.

Füüsis: käib kah, moraal: null. Aga ...
Reo silla juures maabudes ütleb enesetunne, et füüsiliselt kannataks aerutada veel omajagu. Merle vist küll mitte nii väga. Aga moraal on mõlemal korralikult maas. Oleme kella neljast üleval, kella seitsmest mööda vett nühkatanud, kümme ja pool tundi korralikult tööd teinud, aga suutnud läbida vaid veidi üle poole teekonnast! See mõte on mõru. Tigedalt riideid vahetades ja oma niru füüsilist vormi kirudes otsustan omaette, et rohkem ma sellises avantüüris küll kaasa ei löö. Hoolimata huvitavast Paidra-Süvahavva lõigust tundub maraton nüri ja tüütu. Kõik, konets, lõpp, die Ende! Tuju ei tõsta seegi, et Võõpsus sülitab väsinud printer mulle välja üsna raskestiloetava diplomi ehk Taa Papõri.

Järgmisel päeval on aga füüsiline enesetunne üllatavalt normaalne. Kui sõber Olden lohutab, et madala veeseisu kohta ei olnud tulemus nii hull, ning netist vaatan, et ka proffidel kulus teekonnal seetõttu mitmeid tunde rohkem kui muidu ja et mitukümmend paatkonda jõudis Reonigi meist hiljem või katkestas hoopis varem, siis lööb varasem veendumus kõikuma. Nähes poodi minnes mööda veetavat üht kanuud, millega ühel ajal jõelt ära tulime, läheb nägu naerule. Võib-olla siiski ...?

Järgnevatel päevadel süveneb tunne veelgi. Esiteks oli Võhandu maraton tagasi vaadates siiski kaunis äge ja kindlasti kogemus, mida ei vahetaks millegi vastu. Teiseks kripeldab mõistagi sportlik hasart – et kui me oleks endast viimase välja pannud, siis kas oleks me ehk jõudnud Leevakule nagu nood kummimadratsiga vaprad neiud ...

Ükskord me lõpetame Võõpsus niikuinii!

Kasutan siinkohal juhust, et tänada Olden Jentsonit ja Hillar Irvest põneva võimaluse eest, sõber Tanelit moraalse ja autojuhiabi eest ning eeskätt sõpra ja retkekaaslast Merlet – see üritus tõestas taas kord, et sinuga saab rallit sõita!


 


Mõned nipid Võhandu maratoniks

Et ülevaade ei jääks liialt subjektiivseks ja emotsioonidekeskseks, mõned nõuanded algajaile, kel plaanis Võhandu maratonil kaasa lüüa.

* Mõtle põhjalikult detailidele. Tühisena tunduv pisiasi võib pika päeva ja teekonna jooksul palju ebamugavust ja pahandust tekitada. Lõika varbaküüned, puhasta kummikud põhjalikult sinna sisse sattunud saepurust, käi enne üritust kemmergus, pigista punnid tühjaks, kontrolli ega nokamüts ei pigista, kas telefon ja tulemasin on laetud jne.
* Ka mugavaim tool muutub rõhuvalt ebamugavaks, kui pead sellel mitu tundi järjest istuma. Kanuupink ei ole kaugeltki mitte mugav tool. Valmista ette istmepehmendused, mille saad stardis paadi külge teipida. Kahese kanuu puhul arvesta ka sellega, et tüürimehe pink on kitsam kui eesistuja oma.
* Söö ja joo kogu distantsi vältel korralikult! Söögipause tehes kaotad küll aega, aga võidad energiat juurde. Võta kiireineks kaasa näiteks energiabatoone, banaane, šokolaadi, soolaseid küpsiseid.
* Kõige tähtsam pole mitte leida paat, nagu öeldi filmis „Mehed ei nuta”, vaid kaaslas(t)e valik. Pikal ja raskel teekonnal võivad parimadki sõbrad tülli pöörata. Püüa ka ärritunud olekus teravusi vältida ja kindlasti ära hakka kaaslast süüdistama väheses aerutamises või kehvas tüürimises.
* Kohustuslike esemete nimekirjas seda pole, aga hauskar vee paadist väljaloopimiseks on mõistlik kaasa võtta.
* Ikka ja alati on kasu positiivsest mõtlemisest. Ära mõtle mitte seda, et 95 kilomeetrit on VEEL läbida, vaid et viis on JUBA tehtud. Maraton ei käi mõisa peale. Vähemalt mitte tagumiste seas.

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 24/04/2014 10:16:29

Lisa kommentaar