Kuna täpselt kümme aastat tagasi 1. mail sai Eestist ametlikult Euroopa Liidu liige, siis on paras aeg teha väike rehnutt teemal, mida me selle ajaga võitnud ja kaotanud oleme. Teades eestlaste kirge edetabelite vastu, pakun välja meie ELis elatud aja muutuste esikümne.

Eurotoetused. Minu kogemuse kohaselt teavad eestlased mis tahes Maarjamaa otsas kõige paremini seda, kus ja kuidas nn euroraha nende elu on mõjutanud. Mis on ka mõistetav, sest on ju viimaste aastate Eesti riigieelarvest ligi 15% tulnud ühisest Euroopa katlast ning kõige erinevamate europrojektide elujärge parandavat mõju on tunda nii Tallinnas, Narvas kui Kalanas.

Ühtne turg. Kahjuks on meie ühiskonnas palju vähem teadvustatud, et liikmesus ELis on taganud Eesti ettevõtetele piiranguteta juurdepääsu maailma kõige suurema ostuvõimega turule, kus tegutseb üle 500 miljoni tarbija. Statistika näitab veenvalt, et alates liitumisest on Eesti toodete müük ELi oluliselt kasvanud, ületades 70%. Parem ligipääs ühtsele turule on kiirendanud majandusarengut ning tõstnud elanike heaolu kindlasti rohkem kui eurotoetused.

Liikumisvabadus. Tänu ühele euroliidu põhivabadusele on eestlased saanud vabalt rännata, õppida ja töötada. Kindlasti oleks palju eestlasi töö või parema palga otsingutel läinud Euroopasse niikuinii, aga liikmesus on taganud nende võrdse kohtlemise kohalikega ning see omakorda on kindlasti soodustanud inimeste lahkumist. Rahvaloenduse kohaselt on Eesti rahvaarv sajandi algusega võrreldes vähenenud 5,5%. Meid kui väikerahvast ei lohuta palju teadmine, et Lätis-Leedus vähenes rahva arv lausa 14-15%.

Rahvusvaheline tegija. Tänu liikmesusele Euroopa Liidus ja NATOs on Eesti riigi sõnaõigus rahvusvahelises suhtluses tugevam kui kunagi varem. Piirdun vaid ühe näitega – kuna meie majanduse käekäik sõltub niikuinii Euroopa majanduskeskkonnast, siis nüüd saame selle kujundamisel otsast lõpuni ise kaasa rääkida ja otsuseid suunata. Sageli alahinnatakse meie riigi võimekust, aga piltlikku võrdlust kasutades poksib Eesti tegelikult Euroopa meistrivõistlustel palju raskemas kehakaalus kui meie väikse rahvaarvu järgi eeldada võib.

Keset Euroopat. Enne liitumist soovis enamik Eesti poliitikuid käituda ELis britilikult – küsida võimalikult palju erandeid ja teha koostööd võimalikult vähestes valdkondades. Liidus olles muutus see suhtumine kiiresti vastupidiseks, sest väikese riigi huvides on tugev ja töövõimeline liit. Nii võtsime esimesel võimalusel käibele eurorahaga ja liitusime Schengeni viisavaba piirkonnaga, väiksematest koostööprojektidest rääkimata. Märkamatult on Eestist saanud tuum-Euroopasse kuuluv riik.

Pehme julgeolek. 1996. aastal tegid kaks ameerika julgeolekuanalüütikut revolutsioonilise ettepaneku – kuna Balti riike ei saa Venemaa vastuseisu tõttu NATOsse võtta, siis tasub meid vähemalt pehme julgeoleku tagamiseks võimalikult ruttu võtta Euroopa Liitu. Vahepealsetel aastatel on euroliit muutunud meie jaoks puhtalt majandusprojektiks, sest sõjalist julgeolekut pakkus NATO. Ent Ukraina kriis on muutunud taas oluliseks ka ELi julgeolekumõõtme. Esiteks on ebakindlas olukorras vajalik iga täiendavat turvalisust pakkuv liitlane. Teiseks saab Venemaad tõhusalt mõjutada just ELi relvastuses olevate majandussanktsioonide abil, mis võivad vajadusel olla väga valusad, kuna EL on Venemaa suurim kaubanduspartner.

Keskkonnakaitse. Eesti liitumislepingus oli üks kõige töö- ja rahamahukamaid kohustus viia meie keskkonnakaitse euroopalikule tasemele. Teisalt pakkus EL nende kohustuste täitmiseks rahalist tuge. Nüüd on heameel tõdeda, et keskkonnahoiu mõttes on Eesti hüpanud vähemalt ühe põlvkonna võrra edasi. Kuna maa alla pandud torud paistavad võrreldes uute maanteedega väga vähe välja, siis toon näiteks numbrid, mille kohaselt veemajandusse on pandud ligi 400 miljonit eurot ning selle eest saab puhta joogivee üle 100 000 inimese.

Usaldus püsib. Euroopa Liiduga ühinemise poolt hääletas rahvahääletusel 67% kodanikest. Paljude Euroopa rahvastega võrreldes üpris erandlikul kombel pole Eesti inimeste toetus ELi vastu kogu selle aja jooksul langenud. Aastavahetusel tehtud küsitluse kohaselt peab 80% eestlastest õigeks, et Eesti kuulub ELi.

Tundmatu tulevik. Kuigi eestlased tunnevad väga hästi kõikvõimalikke euroliidu rahastamisskeeme, siis võrreldes nn vanade liikmesriikidega tuntakse märksa kehvemini liidu ülesehitust ja tööpõhimõtteid. Kui soovime tugevat ja teovõimelist Euroopa Liitu, siis tuleb järgmisel kümnel aastal hakata tõsiselt kaasa mõtlema ja rääkima selle üle, kuidas liitu niimoodi arendada, et see vastaks paremini Eesti ja kogu Euroopa huvidele.

Eesti keel. Eestlaste rahvusliku identiteedi jaoks on alati oluline olnud eesti keele püsimine. See ei ole lihtsalt staatusesümbol, et eesti keel on üks ELi ametlik keel. Just seetõttu tõlgitakse meie emakeelde igal aastal suurusjärgus 60 000 lehekülge seadusandlikke dokumente. Kuna ELi seadusandlus peab pidevalt kaasas käima kiirelt areneva eluga, siis arendab suur tõlkemaht vaevalt ühe miljoni kõnelejaga keelt pidevalt kõigis uutes eluvaldkondades ning suurendab välismaal huvi eesti keele õppimise vastu.

Ilu on teadagi vaataja silmades. Kindlasti oleks mõne teise kirjutaja esikümme hoopis teistsugune. Aga see ei muuda kõige tähtsamat – rahva enamusotsus muutis oluliselt meie elu.

 

Autor: HANNES RUMM, Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juht, SDE
Viimati muudetud: 24/04/2014 10:18:38