Nässu ootab pikisilmi peremeest tagasi koju. Foto: Kristina Pentsa

„Siin on mõnes kohas öeldud, et õnnelik õnnetus, aga tegelikult me veel ju ei tea, kas õnnelik või õnnetu,” ütleb Põlvamaal Piigastes elav Einar nukralt. Möödunud pühapäeval avastas tema poeg juhuslikult, et nende naabrimees Arvi lebab kaevus ega saa sealt välja. Väidetavalt on naabrimees hetkel koomas.

Piigaste küla mees Einar on oma naabri Arviga seni üsna tihedalt suhelnud. Ikka käiakse teineteisel abis ja niisama juttu ajamas. Nii on tee Einari taluõuele tuttav ka Arvi väikesele krantsile Nässule, kes ka saatuslikul pühapäeval jälle üle maantee vastastallu külla sibas. „Koer oli päev aega siin. Kuskil kahe paiku võis see olla,” arutleb Einar juttu ajama tulnud külamehega, millal Nässu külla tuli.

Õhtul kella 8 paiku hakkas Einari talu pererahvas muret tundma, miks pole naabriperemees Nässule ikka veel järele tulnud. Et Arvi telefon oli välja lülitatud, võttis perepoeg koera sülle ja viis koju tagasi. Kui ta koera seal lahti lasi, jooksis too otsejoones kaevu juurde. Kaevus lebas Nässu peremees. „Niimoodi kägaras ta seal oli. Meie hüüdmise peale ainult häälitses kuidagi. Vett seal kaevus vist väga palju polnud, sest muidu oleks ta ära uppunud,” arvab naaber.

Seda, millal mees kaevu ronis ja miks, naabrid arvata ei oska. „Me siin lugesime mingit juttu, et me olevat appi tulnud koera klähvimise peale ja, et ta (Arvi – toim) ronis kaevukaanele järele (nii teatas Lõuna päästekeskus – toim). Ma ei tea, kust need jutud võetud on,” on Einar pahane.

Samas ütleb ta pisut mõtlikult, et kujuta ette, kuidas naaber kaevust välja ronida kavatses – sile sein ja sõrmejämedune nöör. „Isegi kui keegi teine oleks juures olnud, ei oleks ta saanud teda selle nööriga kaevust üles tõmmata. Ainult abi oleks saanud rutem kutsuda,” arutleb Einar.

Ometi ei taha ta uskuda, et naabrimees kaevu napsise peaga ronis. „Viinamees ta pole. Kui, siis vahel mõne õlle võtab,” on Einari sõnul tegemist tööka ja abivalmi mehega.

Kuigi Einar ja Arvi on lähimad naabrid, asuvad nende majad üksteisest piisavalt kaugel, et otseselt mitte näha või kuulda, mis teise hoovi peal toimub. Et enamus Eestimaa küladest on sarnaselt Piigastele hajaasusutusega – kus naabri maja küll näed, aga naabrit ennast tingimata mitte –, võib sarnane õnnetus kergesti märkamatuks jääda. Kui Arvil õnnestub terveks saada, tuleb tal tänulik olla oma headele suhetele naabritega. „Kõigi vanade olijatega me ikka käime läbi. Need, kes hiljem tulnud, need on öelnud, et ei tahagi oma küla inimesi tunda,” ohkab Einar, kelle sõnul on nende külas ehk umbes kümme „vanade olijate” majapidamist. Umbes kolm talu neist on sellised, kus inimene elab sees üksinda.

Nüüd käib Einari pere iga päev kõrvaltalus kanu toitmas ja kontrollimas, kas kõik on ikka korras. „Naabrimehe vend tuli esmaspäeva õhtul niitma. Ta ei teadnudki, et midagi juhtunud oli. Saatsin siis oma poisi talle ütlema. Hiljem ta ütles, et naabrimees on koomas. Ta on ju ainus, kellele haiglast midagi öeldakse, lubas meile helistada, kui uudiseid tuleb,” räägib Einar.

Koer ootab peremees Arvit haiglast Einari kodus. „Nässu on ikka siin meie juures, ta meid ei sega. Aga kui naabrimees terveks ei saa ... koeral on ju ka oma igatsus,” ütleb Einar kurvalt.
 

 

Autor: KRISTINA PENTSA
Viimati muudetud: 17/07/2014 13:48:41