Varnja peatänav on keskpäeval tühi. Foto: Mari-Anne Leht

Teame, et üle 350 aasta tagasi Venemaal toimunud ja veriseks kujunenud usureform sundis paljusid usule kindlaks jäänuid elukohta vahetama ja nii vanausuliste esivanemad Peipsi läänekaldale jõudsidki. Kuidas neil tänapäeval läheb ja millised on nende tavad, seda LõunaLeht koos Võrumaa mementolastega kaemas-kuulamas käiski.

Tartumaa Peipsiääre valla Varnja külas kuulevad läinud kesknädalal ümbruskonda uudistama sõitnud kagunurga mementolased rohkem oma seltskonna juttu, kui kuulevad-näevad kohalikke.

„Varnjas on noori vähe, ei ainsatki ettevõtet, ja kala ka ei ole, sest võime vaid kaldal õngega püüda,” ütleb pensionär Ivan.

Tsaariajal käisid Peipsi läänekalda mehed ehitustöödel ümbruskonna mõisates ja taludes, ka maakividest seinu ladumas, asutustele hooneid ehitamas Tallinnast Tartuni ja mujalgi. Nõukogude ajal andsid toidu ja muu vajaliku sibulad ja kurgid, mida müüdi Neevalinna turgudel. Tänapäeval käiakse siit aga mujale tööle.

Külavahel kõndides näen, et punastest tellistest maju on siin rohkem kui ühel käel sõrmi. Silikaadist hooned, nagu külapood, pärinevad nõukogude ajast.

Põlispuude varjus aia sees seisev Varnja palvemaja on samuti punastest tellistest. Palvela uksed avab palvete eestlugeja Zoja Kutkina, sõbralik aastates naine. Seest on palvela rõõmsavärviline: kollakate seinte ja lillaka lae vahele on tõmmatud mitmes rõõmsas toonis, nagu roosa jt, triibud, peaaegu keskel seisab nelja meetri pikkune helesinisest kahhelkivist ahi, mida saab mõlemast otsast kütta.

Kutkina lausub rõõmsate toonide kohta vaid, et nii sooviti, ja kõneleb meile eesti keeles vanausuliste ajaloost, näitab vanu laulu- ja palveraamatuid.

Pildistamine palvelas lubatud ei ole, ilmselt ka selle pärast, et nii 1974. aastal kui ka 20 aastat hiljem varastati siit ikoone. Nüüd on nende asemel projekti ja annetuste toel uued maalitud ja akendel trellid ees.

„Praegu käib pühapäeviti palvemajas 15 inimest, kogudus on 90-liikmeline, kuid jumalateenistus ei katkenud siin ka nõukogude ajal,” täpsustab Kutkina.

Kui Varnjast läbi Kasepää küla Kolkjasse sõidame, selgitab teejuht Heikki Põldma Peipsimaa külastuskeskusest, et tsaariajal olid siin telliste põletamise ahjud, sellest ajast on ka punastest tellistest hooned.

„Nüüd enam ahje ei ole ja palju elumaju seisab tühjalt, õnneks huvitub Eesti noor kultuurirahvas majadest, kuid seda vaid suveperioodiks. Majade hinnad võivad jääda 20 000 kuni 60 000 euro vahele. Hind sõltub kindlasti asukohast: kui maja asub järve ääres ja sealt viib kanalike järve, on hind palju kõrgem. Loomulikult arvestatakse ka hoone seisukorda,” räägib Põldma.

Juba pakuvad hoolsad kasvatajad külatänava kõrval sibulaid, kaks pool kuni kolm eurot kilo, palmikus sibulad on euro võrra kallimad. Küüslaugukilo maksab kümme eurot.

Peatume Kolkjas vanausuliste muuseumimaja ees, kus meid võtab vastu Lilli Tarakanov, muuseumi hoidja.

Peipsiääre vallas, peamiselt kolmes ridakülas – Varnjas, Kasepääl ja Kolkjas – on elanikke üle 700, kuid oli aegu, kui vallas elas 2000 inimest.

Ristitakse vee all, mulla alla kantakse kätel
Kolkja vanausuliste muuseumis näeme mööblit, peo- ja matuseriideid, põllutööriistu jne. Muuseum asub 140 aastat tagasi elumajaks ehitatud hoones.

Lilli Tarakanov jääb ikooninurga kõrvale seisma. „Meie tava kohaselt pärandatakse ikoonid põlvest põlve ja palvetades me kummardame maani. Kuna usk on tulnud idast, jääb ikooninurk alati vastu puhta toa välisust ehk ida poole. Lapsed ei tohtinud vanasti puhtas toas joosta ja diivan oli siis iluasi,” selgitab ta.

Tarakanov lisab, et kui perele tulid külalised, ei pandud kunagi vallalist naist ja meest ühte tuppa magama. See tava kehtib siiani, nagu seegi, et pererahval on söömisel omad ja külalistel alati teised nõud. Teed juues pannakse suhkrutükk põske, mitte kunagi tassi. Seda on kasulik teada ka neil, kes külastavad Sibula restorani Kolkjas enne kui muuseumi.

Ristimisel kastetakse laps kolm korda vee alla, seejärel kuivatatakse uues saunalinas ja pannakse talle rist kaela. Nüüd ristitakse lapsi Peipsis, kui järvevesi juba soe. Lapse ristimisnime ei tohi võõrad teada. Needuse alla sattumise korral saab n-ö võimetega inimene ristimisnime teades needuse maha võtta. Ristimisnimi võetakse kirikukalendrist, kõigile teada nime annavad lapsele vanemad.

Tarakanov tunnistab, et vanausulised ei võta kergelt uusi elanikke omaks ega müü oma maja kergelt, pigem lasevad sellel laguneda. „On ka neid, kes hoiavad maja alles, et veeta pensionipõlv kodukülas.”

Siit ilmast lahkunu saadetakse kodusest palvenurgast palvelasse kolmandal päeval, ta on riietatud kindlasti naturaalsest kangast, näiteks linasest, rõivaisse. Palvelas kestab jumalagajätu teenistus kaks pool tundi ja sealt kantakse lahkunu kätel kalmistule.

Muuseumi hoidjal on linase kostüümi peal põll. „Põll kaitseb halva eest, meie vanaemad magasid põlle ja vööga. Kõik me käime nüüdki kord aastas pihil, naised pihivad 45 minutit, sest nad on patusemad, mehed pool tundi. Meil on lahutusi väga vähe,” tutvustab Tarakanov. Ta lisab, et pühapäeviti nad tööd ei tee, see on pere keskel puhkamise päev.

Kuna vanal ajal käisid mehed kaugel kodust tööl, nagu kalal Laadogal või ehitamas, pidid nad koju jõudmise järel kaks nädalat perest eraldi elama, seejärel läksid sauna ja alles siis said lähedastega koos olla. „Haiguste peiteaeg on ju kaks nädalat. Haiguste ärahoidmiseks joome ka taimeteesid,” lisab muuseumi hoidja.

Tänapäeval ei ole ei müüriladumist ega võrguga kalapüüki. Seadused lubavad vaid õngega püüda ja ka sibulate turg on kahanemas. Toeks on marjakorjamine ja külmal ajal vajavad kalamehed, eelkõige Lätimaalt, öömaja, mille nad saavad kohalike juurest.

Tarakanov teab, et nende lapsed ei istu arvutite ees tundide viisi, sest nad peavad ka töötama. Ta tunneb uhkust, et poolesaja õpilasega Kolkja põhikoolis õpitakse kuuel esimesel õppeaastal kirikuslaavi keelt. „Vanausuliste laste nädalane laager toimus tänavu juba kuuendat korda, selles oli 35 last. Me soovime pühapäevakooli asutada, sest mida külvame, seda ka lõikame,” märgib ta.

Külastuskeskus toetab
Peipsimaa külastuskeskus on esinduslikult mõjuvas roosakas, kunagises vanausuliste eramus Kolkjas. Maja oli traditsioonilise kinnise hooviga, mis tähendas, et ühe katuse all olid elumaja, laut ning puu- ja paadikuur. Talvel ei pidanud majapidamistöödeks õue külma kätte minema. Praegu käivad kunagise eramu kõrvalosa juures ehitustööd.

Kui maja saab tänavu uue katuse, alustab ühel pool tööd samovaride remondi töökoda ning laastu- ja sepikoda, teisel pool jätkab MTÜ Piiri Peal tikkimise, kuldamise, õmblemise, sibulapirukate küpsetamise, samovaritee keetmise, mesilasvahast küünalde keerutamise jt tegevustega.

„Norra fondide toel 2010. aastal loodud keskuse eesmärk on vanausuliste pärandkultuuri ja elulaadi hoidmine ja edasiarendamine. Talvekuudel on maja piirkonna rahvale, et erinevate kursuste raames uut käsitööd juurde teha. Suvehooaeg on pigem sise- ja välisturismi päralt, et talvel valminud käsitööd müüa ja õpitubades osaleda,” selgitab maja perenaine, Alatskivi juurtega Aime Güsson. Ta lisab, et keskuse tegevus suurendab kohalike sissetulekut.

Vanausulised on aastakümneid elanud suhteliselt suletud kogukonnana, kuid nüüd tuleb turismiga tegeleda, sest enam ei ela sibulakasvatusest ära.

Kümme aastat tagasi vanausuliste traditsioone hoidva MTÜ Piiri Peal asutanud Güsson ütleb, et siis arvanud kohalikud, et nende lapsed laia ilma ei lähe, kuid elu on näidanud, et lähevad ikka küll, kui tööd ja tegemist mujalt leiab.

Güsson lausub, et kümne aasta jooksul on ridakülade rahvas tasapisi turismiarendusega kaasa tulnud ja väärtustavad enam traditsioonilist käsitööd. „Nad on muutunud oluliselt ettevõtlikumaks ja mõtlevad rohkem turundusele, tihti on sibulavanikud ja nende müügikoht kaunistatud ja see tõmbab külastajate tähelepanu.”

Memento Võrumaa ühenduse esimehe Silver Silla sõnul teevad ühenduse liikmed igal aastal ühe reisi kohta, kus näeb-kuuleb midagi uut. Seekord käidi veel Kolkjast kiviviske kaugusel asuvas Arved von Nolckeni enda projekteeritud Alatskivi lossis ja Eduard von Nolckeni Mooste mõisa majandushoonete kompleksis.

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 07/08/2014 10:41:44