Põline maaparandaja Valdo Majamees teeb praegu järelevalvet Utita objektil. Foto: Mari-Anne Leht

Tammsaare eluajal ja ennegi kuivendati maad suuresti labidatega, nõukogude ajal tõmbasid ekskavaatorid drenaažikraavid, kuhu mehed torud sisse panid, kuid tänapäeval näeb maade kuivendamist vähe. LõunaLeht uuris, kes ja kuidas teeb praegu maaparandustöid, ning ka seda, mis on saanud läinud sajandil kuivendatud maadest.

Teame, et nõukogude aastakümnetel tegi maaparandustöid vaid riik, sest selles süsteemis ei eksisteerinud eramaad. Süsteemi kokkuvarisemise järel soikus mõneks ajaks ka Eestimaa pinnal maade kuivendamine, kuid 20 aastat tagasi alustati selle tööga taas samm-sammult.

„Praegu hooldavad omanikud ise oma maid ja teevad vajaduse korral seal ka maaparandustöid, kuna 30–40 aasta vanused kuivendussüsteemid vajavad korrashoidmist. Omanikele on üle antud ka kõik kuivendussüsteemid,” rääkis enam kui 40 aastat maaparandusega seotud Valdo Majamees, kes oma pikas töömeheelus on teeninud leiba toonase Võru EPT maaparandusosakonna juhina, 24 aastat aga Võru maaparandusbüroo asejuhina.

Nüüd teeb ta maaparandusobjektidel järelevalvet. „Seda peab teostama riigi või eurorahade eest kuivendatavatel, üle 20-hektaristel aladel. Tänavu on Võrumaal selliseks objektiks Utita veskipaisule kalapääsu rajamine Sõmerpalu vallas,” selgitas Majamees. Ta lisas, et mullu valmis Võrumaal kaks suuremat objekti, kus rekonstrueeriti maaparandusehitisi ja teenindusteid: 544-hektarine Kollino MPÜ, mis maksis üle 333 000 euro, ja 206-hektarine Mustaoja MPÜ, mis maksis ligi 254 000 eurot.

Nõukogude ajal tegid maaparandustöid rajoonides EPTd, viimased 20 aastat teevad seda maaparandusühistud (MPÜ), mis alustasid tegevust 1990ndate keskel. MPÜdesse kuuluvad peamiselt suuremate eramaade omanikud.

„Ühistud on nii tööde tellijaks kui ka valminud objekti korrashoidjaks. Riigi ja Euroopa Liidu toetusrahad saab ühistu pärast seda, kui PRIA on korda tehtud objekti üle vaadanud. See tähendab, et ühistul peab tööde alustamiseks olema raha ja teda peavad ka pangad laenu andmisel aktsepteerima,” rääkis Majamees.

Ta märkis, et omaniku maadel tehtavate tööde eest vastutab täielikult omanik ja järelevalvel sinna asja ei ole. Kuid nendel maadel asuvad ühenduskaevud, eesvoolukraavid ja muu vajavad samuti korrastamist. Kuivendussüsteemide korrashoid on sama vajalik ja lõputu nagu maa harimine korraliku saagi saamiseks.

Maade korrashoid ei lõpe kunagi
Mitte kõik talunikud ei suuda või ei saa erinevatel põhjustel maade korrashoiuga tegeleda. Majamehe sõnul rekonstrueerivad oma maadel kuivendussüsteeme Taavi Serv Sõmerpalu ja Mart Timmi Võru vallast. Seda teevad veel mõned maakonna talunikud.

Serva Väikemetsa talu kasutab 1000 hektarit, milles on nii oma kui ka rendimaa. „Maadel olevate kogumiskaevude ja drenaažiotste korrastamisega alustasin 1990ndate lõpu poole. Siis oli talul veel nõukogudeaegne kummiratastel ekskavaator, millega oli pinnasel keeruline liikuda, sest siin-seal vajus ta sisse. Üle kuue aasta tagasi ostsime korraliku roomikutel lääne masina, millega ei ole sissevajumist karta, ja ta on ka mugav,” rääkis Serv. Vajalikke korrastustöid teeb ta nii oma kui ka rendimaal.

Väikemetsa peremees on pidevalt korrastanud dreenide otsi ja kogumiskaeve. „Dreenide otsad on tihti kinni, kas siis pealekasvanud võsa või muu ummistuse tagajärjel ning kogumiskaevude ümbrus vajab puhastamist. Need on vaja igal aastal üle vaadata ja korrast ära kohad tuleb kohe korda teha. Neid töid saab isegi labidaga teha, kui kopa tellimine on keeruline,” arutles Väikemetsa peremees.

Drenaažiotste ja kaevude korrashoidmise kõrval on Väikemetsa talu peremees kaevanud kaks kilomeetrit uusi kraave.

Serva sõnul on nõukogude aastatel tehtud maaparandustöödest tänapäeva maaomanikele suur kasu, sest praegu on nende tööde tegemine talunikele liiga kulukas.

Ta lisas, et kuigi projektide kaudu saab maade korrashoidmiseks toetust taotleda, ei ole ta seda teinud, kuna vajalik paberitöö on liiga mahukas.

Kõike on olnud
Majamehe sõnul kuivendati nõukogude ajal üksnes Võrumaal üle 33 000 hektari maad, kuid paraku on osa sellest nüüdseks võsastunud. Üks selline paik on Käätsos, kohas, kus Võru-Valga maanteel Rõugesse viiva pöörde kõrval laiutab kasemets, kuid lähiminevikus oli seal korralik põld.
Mõneti segane seis on Valgamaal asuva Korva poldriga, kuid mitte Korva luhaga. 1970. aastal valmis viieruutkilomeetrine polder Laatre suurfarmi lehmadele rohusöötade tootmiseks.

Edda Vahtramäe alustas ligi 40 aastat tagasi Laatre suurfarmis ja kui sellest sai AS Laatre Piim, jätkas ta selle juhtimist 2013. aastani. Praegu samas ettevõttes loomakasvatusjuhi ametit pidav Vahtramäe lausus, et Laatre Piim lõpetas Korva poldril tegutsemise 2003. aastal. „Me ei suutnud elektri pideva kallinemise tõttu poldrilt vett pumbata ja sellepärast loobusime poldri kasutamisest. Laatre Piim kasutab 400-hektarisest Väike-Korva luhast 280 hektarit, kus ka nõukogude ajal maaparandustöid tehti. Oleme oma kasutuses oleval luhal kraave puhastanud, truupe vahetanud ja teisi vajalikke töid teinud.”

Vahtramäe sõnul jaguneb Korva luht kolmeks: Väike-Korva, Sangaste Korva ja Korva polder. Kogu polder siiski kasutult ei seisa, sest seal kasvatatakse veidi maheteravilja ja maherapsi ning kraave on ka natuke hooldatud.

Eesti maaparanduse seltsi 2007. aastal ilmunud Toimetiste nr 7 andmetel kuulub polder 2003. aasta sügisest Soome kodanikule Erkki Helantole.

Korva luhta on ammusest ajast kasutatud rohumaana ning sellel tegi Sangaste krahv Friedrich Berg 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses ulatuslikult maaparandustöid.

Kuid eestlased käisid nõukogude ajal ida pool maid parandamas, ka kagunurgast käidi. Võrumaalased olid idanaabri juures maid kuivendamas kaks hooaega. 1972.-73. aastal töötasid Võru EPT maaparandajad Palkino rajoonis Pihkva oblastis.

„Töötasime seal poolteist aastat ehk kaks hooaega. Selle ajaga kuivendasime üle 200 hektari võsastunud ja vesist, kuid tasast maad. Läbisaamine oli meil idapoolse tellija ja elanikega hea, kuid ümbritsev korratus oli võõristav. Mehed elasid vagunelamutes. Teed olid seal vihmasel ajal lausa läbipääsmatud, eriti Palkino ja Irboska vaheline tee,” meenutas toona Võru EPTs maaparandust juhtinud Valdo Majamees. Võrumaalt oli Palkinos korraga tööl 15 inimest, kelle töötasu ei erinenud kuigi palju kodupinna omast.

Valdo Majamees ütles, et eelarveperioodiks 2014–2020 on maaelu arengukavas põllu- ja metsamajanduse taristu arendamise ja hoidmise meetmega eraldatud maaparandussüsteemide rekonstrueerimise toetuseks 49 miljonit eurot. „Toetuste jaotamisel eelistatakse maaparandusühistuid. Kes talunikest soovib oma maad parandada, sellel on mõttekas põllumajandusameti oma maakonna keskusse pöörduda,” soovitas Majamees.

 

 

 

 

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 21/08/2014 10:49:24