Mälestusplaadid kivikangrul meenutavad küüditatuid. Foto: Mari-Anne Leht

Läinud laupäeval kogunes ligi 400 inimest üle riigi Eestimaa südamesse Pilistvere kivikangru juurde Viljandimaale Kõo valda, et koos meenutada sündmusi, mis järgnesid Baltimaades peagi pärast Saksamaa ja Venemaa vahelise pakti sõlmimist 23. augustil 1939. aastal. Kagunurga kolmest maakonnast oli Pilistveres üle 60 inimese.

Tänavu 23. augustil möödus 25 aastat Balti ketist ja 75 aastat kurikuulsa Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimisest. „75 aastat tagasi meid jagati ning seda kuupäeva tuleb meeles pidada juba sellepärast, et niisugune sündmus ei korduks,” ütles Roman Parmas, Memento Võrumaa ühenduse Põlva osakonna juht.

„Täna meenutame ka oma kannatada saanud vanemaid ja lähedasi. Minu isa oli vabadusvõitleja ja vend sõdis alguses Saksa poolel, kust ta koju tuli. Seejärel pidi ta minema Vene poolele sõdima. Kui vend haavata saamise järel Kuramaalt koju jõudis, hoidsin temast mitu päeva eemale, sest ma kartsin sõdureid,” andis Linda Kõiv Võrumaa sõjameeste ühendusest mõista, et neil keerulistel aegadel kannatasid ka Eesti pinnale jäänud lapsed.

Eino Elmend oli 11-aastane, kui tal tuli toona Tartumaa koosseisu kuulunud Aakrest Siberisse sõita. „Isa Ants oli omakaitses ja arreteeriti juba 1945. aastal, pärast seda ei näinud ma teda enam kunagi. 1950ndate alguses saime teada, et ta mõrvati. Meid viidi Omski oblasti Karmilovski rajooni Spaika kolhoosi. Küla nime seal ei kasutatud,” meenutas Memento Valgamaa ühenduse liige Elmend.

Kui ta ema Idaga 1955. aastal Eesti NSVsse jõudis, said nad ulualuse sugulaste juures Helmes, sest Aakresse neid ei lubatud.

Ta on seda meelt, et kasvavale põlvkonnale tuleb meie lähiminevikust rohkem rääkida, kaasata neid üritustele, sest iga rahvas peab oma ajalugu teadma. „Gümnaasiumi ajal võivad paljud öelda, et kui meie oleksime siis elanud, oleks sama juhtunud, kuid kõrgkoolis käies muutub noorte arusaamine ka ajaloost,” lisas Elmend.

Usaldage ja armastage üksteist
Pilistvere Andrease koguduse vaimuliku Hermann Kalmuse üks sõnum kokkutulnutele oli see, et kõigil jaguks tänulikkust saavutatud vabaduse eest.

„Meil on üks rahvas ja üks riik ning on imeline, et oleme jäänud püsima, et me siin hingame ja kõneleme eesti keeles,” lausus ta ja meenutas, et 1860. aastal Tsaari-Venemaal toimunud rahvaloenduse andmetel elas seal 160 rahvust, kuid sada aastat hiljem oli neid alles vaid 60.

„Vahel tundub, et me ei mõista kõike toimuvat: küsime ja jookseme vastuseid otsides. Ehk ajab osa eestlastest liialt raha taga, mis on nad viinud kodumaalt riikidesse, kus nende arvates on parem. Kas neil ikka on seal parem? Vahel kirume liiga kergelt Toompead ja Brüsselit tehtud otsuste eest, kuid unustame endalt küsida, kas oleksime paremini otsustanud või raha jaotanud. Vihastamine on inimlik, kuid vihast ei tohi kinni hoida,” arutles Kalmus. Ta lisas, et tark ei süüdista teisi, vaid vaatab ise peeglisse.

Vaimulik lausus, et ajal, mil Venemaa aina relvastab ennast, peab meie sõnum Eestis elavatele venelastele olema: armastus, kuna armastus on kõigest üle.

„Lootust on alati enam kui lootusetust. Usaldage ja armastage üksteist ja oma riiki ning kõnelge Eesti ajaloos viimasel 70 aastal toimunud sündmustest kindlasti lastelastele, kes kannavad meie riiki edasi,” soovis Kalmus. Ta märkis, et edasi tuleb anda ka vaimsust.

Mitte ainult Balti keti 25. aastapäeva ei tähistatud sel kuupäeval. Pilistveres meenutati ka, et tänavu märtsis täitus Mementol 25 aastat.

Üleriigiline Memento moodustati represseeritute algatusel 25. märtsil 1989. aastal. Praegu kuulub Eesti Memento liitu 17 ühendust, nagu endiste metsavendade liit, Soome sõjaveteranide Eesti ühendus ehk soomepoisid ja teised. Osal on Pilistveres oma mälestuskivi, nii nagu see on ka 13 maakonnal 15st.

Kagunurgast ei ole kivi veel põlvamaalastel. „Oleme maakonnas rääkinud kivi vajalikkusest Pilistverre ja siin olles vaatame, kuhu selle võiks asetada,” lausus Parmas.

„Eesti Memento liit on andnud suurima panuse represseerituid puudutava seaduse koostamisse, mis võeti vastu küll alles mõni aasta tagasi. Oleme välja andnud tosin paksu raamatut, kus on üle saja tuhande kannatanu nime, andmed pere, väljasaatmise aja ja koha kohta,” nimetas Eesti represseeritute abistamise fondi juhatuse liige Peep Varju organisatsiooni kahte suurimat tööd.
Kõneldi ka pealinna kavandavast represseeritute memoriaalist.

Teine memoriaal Tallinna
Pilistvere memoriaal sündis rahva algatusel ja on siiani inimesi kokku toonud. Kohaliku vaimuliku eestvõtmisel on kohta korras hoitud ja tehakse edaspidigi. Kalmus märkis, et Pilistvere memoriaal rajati Eestimaa südamesse ajal, kui selle rajajaid võis oodata vangla. „Tallinn ei ole ju terve Eestimaa. Kas teist memoriaali on vaja poliitikutele, kes saavad ruttu tulla selle ette pärga panema?” küsis ta.

Üleriigilise Memento juhatuse aseesimehe ja Võrumaa ühenduse esimehe Silver Silla sõnul on Mementos memoriaali püstitamine Tallinna juba otsustatud.

„Minu isiklik seisukoht on, et kahte memoriaali ei ole vaja,“ sõnas Silla. „Pealinnas Vabaduse väljakul on vabadussammas, Toompuiesteel okupatsioonide muuseum ning kava kohaselt soovitakse neid ühendada okupatsiooniohvrite memoraaliga üheks ansambliks,” täpsustas ta.

Memento Valgamaa ühenduse juhatuse esimees Enno Kase ütles, et pealinna memoriaali rajamise juures tuleb arvestada, et see ei hakkaks konkureerima Pilistvere omaga.

„Kui Memento vabariiklik juhatus otsustab, et 23. augusti üritus toimub endiselt Pilistveres, ei juhtu midagi, sest kivikangru kasvatamine inimeste poolt jätkub igal juhul. Pilistveres on üksikud nimedega kivid ja plaadid ning seetõttu puudub sisuline sarnasus pealinna kavandatava memoriaaliga. Pealinna memoriaali plaanitakse kivisse raiuda kõigi teadaolevate represseeritute nimed ja seal asuvat memoriaali käib rohkem Eesti külalisi vaatamas, kui neid satub Pilistverre, ning seeläbi saab aina enam inimesi maailmast teada okupantide poolt korda saadetud koleduste suurusest ja ulatusest,” rääkis Kase. Tema hinnangul ei sobi memoriaal pronkssõduri asemele.

Seekord ei olnud Pilistveres kedagi ei valitsusest ega riigikogust, keda represseeritud oleksid hea meelega näinud.

Mida tähendab 23. augusti ühine tähistamine mementolastele? Parmase sõnul näitab pidev kooskäimine, et Siberi-aastad on andnud inimestele hämmastava ühtekuuluvustunde.

Sild lisas, et nad peavadki kokku hoidma, sest aasta-aastalt jääb karmi elusaatusega inimesi vähemaks. „Teisalt on hea, et nii karmi saatusega inimesi enam ei lisandu. Kuid kohaletulnud kinnitasid, et nad on elujõulised.”

Kase sõnul on kokkusaamine 23. augustil Pilistveres niisugune tava, kus Valgamaa mementolased alati hea meelega osalevad.

Kagunurga mementolaste teiseks tavaks on reisimine, milles on kõige aktiivsemad valgamaalased, kes täna naasevad kolmepäevaselt sõidult Naantalist, Turust ja Stockholmist. Mullu käisid nad Helsingis, varem on käinud Lätimaal ning Eestimaa on aastatega risti-rästi läbi sõidetud. Järeltulevatele põlvedele on valgamaalastelt ilmunud neli meenutusteraamatut pealesurutud elupöörde keerulistest aastatest.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 28/08/2014 11:58:58