Kes arvab, et nõukogude miilits on kadunud ajaloo prügikasti, eksib rängalt. Kenal päikesepaistelisel nädalavahetusel vajutasid paljud Võrust Tartu suunas sõitjad vanade reflekside ajel pidurit. Täismundreis miilitsamehed olid oma kolla-sinise Volgaga väljas ja mõõtsid radariga lähenevate sõidukite kiirust.

 

Nõukogudeaegne radar lähenevatele autodele suunatud, kommenteerivad mehed: „Nii, nii, 100…. 95…ohoo, 85 peale lasi kiiruse alla…. mõjus." Nagu pesuehtsais miilitsamundreis tegelased ise kinnitavad, vähendavad enamus kihutajaist neid märgates automaatselt kiirust.

 

Ühiskondlikku kasulikku tööd tegevad miilitsad, uhked liiklusmiilitsa GAI-märgid rinnas, tutvustasid end kui major Moon ja kapten Kanep. Tavaliselt kuuluvad töögruppi ka uurija Unimagun ja leitnant Lilleke. Viimane on naisterahvas ja olevat praegu kadunud asjade nimekirjas.

 

„Kas tõepoolest võetakse kiirust maha?", uudishimutsen.

 

„No ikka peaaegu kõik, kolm autot jäid eemal päris seisma ja keerasid ümber," naeravad miilitsad. „Ju siis olid tibake napsused või muid probleeme…"

 

Mehed räägivad, et kui mõni masin ilma tuledeta tuleb, siis piisab, kui nad koputavad oma Volga tuledele. „Kohe leiab autojuht oma tulede nupu üles," tõdeb major Moon.

 

Enamik möödasõitjad annab kollase-sinise masinaga kohati jõudes signaali, tihti lehvitatakse sõbralikult, mõni vibutab ilmselt ehmatusest ülesaanuna ka rusikat.

 

Kust kogu selle miilitsakrempli välja võeti?

 

„Oi, sellel on oma pikk ajalugu, enne saab sul ajaleht täis, kui me looga lõpuni jõuame," muhelevad miilitsad Moon ja Kanep.

 

Aga mida politsei selle tegevuse peale kostab?

 

„No mis ta ikka kostab, ennegi siin Saia [tuntud Võru liikluspolitseinik – toim] sõitis mööda. Meile tegelikult õudsalt meeldis see, et meie mõõtsime tema kiirust, tema mõõtis meid," itsitavad mehed.

 

„Ega me siis siin niisama rabele, me tegutseme ikka liikluseeskirjade alusel," selgitab major Magun ja kougib Volga klaasipühkija alt välja liikluseeskirjad. Trükiaastaks märgitud 1976.

 

Miilitsamehed tõdevad, et vanad refleksid töötavad veel „täiega" ja kiiruse mõõtmisel on peaaegu alati tuvastatav selle silmnähtav vähenemine.

 

„Käisime ükskord mundritega ühel laadal, kus üks onu müüs mingeid plaate. Meid nähes loopis ilmselt piraatplaadid kiiruga oma vankri alla, ja läks näost kaameks. Inimesed ikka veel mäletavad ja austavad miilitsat," meenutavad muheldes hobimiilitsad.

 

„Näed kuidas kõik, eriti naised, meile lehvitavad…," säras major Moon rahulolevalt ja lõõpis edasi: „Kui oma tavalise sõiduautoga ja tavariides olen, ei lehvita mulle autoaknast mitte keegi."

 

Omapäraseks hobiks kapten Kanep ja major Moon oma tegevust miilitsatena peavadki ja mehed võivad pikalt pajatada, kui paljudesse kohtadesse neid suvel on kutsutud. Pealegi, mida on hobile ette heita, kui see sõna otseses mõttes distsiplineerib autojuhte ja liiklust?

 

„Peame vist kohta vahetama," ütleb Moon Kanepile, „Praegu sõidavad kõik väga korralikult, tea kas annavad üksteisele tulede vilgutamisega meist märku."

Autor: Urmas Paidre, urmas@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 07/07/2009 14:41:07