Maanteemuuseum Põlvamaal Varbusel haaras juba 2010. aastal mõttel sarvist, kui Eestis hakati põlvkondadevahelise sidemete tugevdamiseks ja vanavanemate tunnustamiseks tähistama septembri teisel pühapäeval riikliku tähtpäevana vanavanemate päeva.

Igal sügisel on sel puhul atraktiivses muuseumis pakutud mitmele põlvkonnale põnevaid koostegutsemise võimalusi. Viiendat korda Varbusel tähistatud päeva programmi oli lisatud vanasõidukite esitlus, laulupeo ja tantsupeo „Aja puudutus, puudutuse aeg” tuletõrvikut läbi Eestimaa kandnud tandemrataste üleandmise rituaal, lastepärased meisterdamised töötubades ja kätt sai proovida autode tuunimisel.

„Lugesin hommikul internetist, et on selline vahva üritus, kuhu koos lastega minna. Algul plaanisime ka vanaema kampa võtta, kuid tal on käimisega veidi raskusi,” ütles Ülenurmelt koos kuueaastaste kaksikute Kaspari ja Keviniga Varbusele lustima tulnud Meeri. Poisid, kes küll Ülenurmes hobuseid näinud, ka koos ratsanikega, vaatasid imestavi silmi tõlda, mille ette oli rakendatud kaks ergast hobust Aura ja Hertsog. Ja kus mujal kui muuseumi juures said nad proovida ise rattasadulas istudes, kuidas tuleratta kellad kõlisevad.
Ega sadulas esiistmel lihtne püsida polnudki, tõdes muuseumi direktriss Kadri Valner, kes pedaalidele vajutades ise rattalt uppi lendas. Valner võttis tulerattad vastu tuletoomise meeskonna juhilt Hannes Astokilt ja tema kaasalt Maigilt.
„Ei jää need meil lihtsalt eksponaatidena tolmu koguma. Järgmisel hooajal hakkame laenutama rattaid turistidele ümbruskonnas liikumiseks, näiteks Karilatsi talumuuseumisse sõitmiseks. Kindlasti saavad noorpaarid koos teha oma pulmasõite tandemil, millel saab lehvima ka Põlvamaa lipp,” kinnitas Kadri Valner.
Mikrofoniga vanade autode juures asjatanud Kristo Toots pedaalis rattad vanaautode kõrvale uudistamiseks. Kas see auto on näitamiseks või sõidab ka, uuriti villise juures seisnud Mart Laanelepalt ja tema kuldsete kätega vanaisalt Leopold Sulelt. Võru mehed kinnitasid, et 1956. aasta GAZ 69, mis kokku pandud eri automarkidest, on igapäevasõitudeks ülimalt praktiline. Seda aitas üles vuntsida Parksepa mees Agu Timmi. Tõeline uunikum, 1917. aastast originaalmootoriga kolmetonnine veoauto Albion, mille lapselaps Mart koos vanaisaga üles putitanud, seisvat neil Osulas. Beeži sõiduki kõrval sai uudistada Navi mehe eelmise sajandi viiekümnendate aastate invasõidukit CMC3 ja ühe daami roolitud väikest helesinist maanteemuhku.
„Mina olen selle 1930. aastal tehasest välja lastud Ford A omanik juba 51 aastat. Olen tõeline vanaautohuviline. Ostsin selle Kanadas, kui olin 23-aastane. 2000. aastal naasin sünnimaale, sain Mulgimaal talu tagasi. Töötasin Tartu lennukolledžis inglise keele õpetajana. Olen kaks korda lõpetanud põllumajanduse alal Toronto ülikooli, olin ka harrastuslendur. Fordi tõin Eestisse kolides kaasa, sõidan sellega palju ringi, olen käinud ka Rootsis ja Norras vanaautode kokkutulekul. Mul on ka kaks vana Žigulid, needki on sõidukorras,” pajatas musta Ford A omanik Märt Kirik (74).
„Vanaisa, tule ka väntama,” kutsusid kaks lõbusat jõnglast Võrus muusikaõpetajana töötavat Heino Vildot triibulist tõkkepuud üles väntama. „Tütrelapsed jäid sel nädalavahetusel meie hoolde. Võtsimegi ühiselt ette tulla Võrust Varbusele vanavanemate päevale. Olen siin ise teist korda, aga vanal teekonnal päris esmakordselt,” rääkis koos Saskia ja Uko-Thoriga ning abikaasa Lilianiga vana atribuutikat uudistanud Heino Vildo.

 

 

Autor: MALLE ELVET
Viimati muudetud: 18/09/2014 10:53:17