Pärast seda, kui eelmise nädala LõunaLeht koos looga inimkaubitsemise ohvriks langenud Põlvamaa tüdrukust oli juba trükki läinud, jõudis toimetuseni ka õiguskantsleri kommentaar juhtunule. Nii see kui ka pärast lehe ilmumist politsei- ja piirivalveametilt (PPA) laekunud õiendus näitavad, et vägivallaohvri äratundmine peaks algama tema enda perekonnast, kuid nii mõnigi ametkond võiks loost omad järeldused teha.

Eesti Päevaleht avalikustas, et Põlvamaal toimus lapsega inimkaubitsemise juhtum, kus ametnikud ei suutnud kahe aasta jooksul aidata ohvril kurjategijate käest pääseda. Mida tegi riik selles juhtumis õiguskantsleri arvates valesti, et laps sedavõrd pika aja jooksul abi ei saanud? Kas selle juhtumi puhul oli probleem riikliku süsteemi mõnes kitsaskohas ̶ või konkreetsemalt mõnes ametnikus, kes tegi vea, kui ei osanud kuritegu ära tunda? Kes peaksid sellest juhtumist järeldused tegema?

„Toonitaks, et õiguskantsler sai Põlvamaal aset leidnud juhtumist teada meedia vahendusel ning ei ole juhtumi kõikide detailidega kursis,” teatas õiguskantsleri avalike suhete nõunik Mari-Liis Sesmin. „Seetõttu ei anna õiguskantsler hinnangut konkreetsele juhtumile, ega sellega seotud ametnike tegevusele. Küll aga tahaks õiguskantsler selle juhtumi valguses juhtida tähelepanu mõningatele olulisetele aspektidele lastekaitses.”

„Esiteks tahaks rõhutada, et last, kes puudub tihti koolist või last, kes on toime pannud mõne õigusrikkumise, tuleks eeskätt näha kui abi vajavat last, mitte kui õigusrikkujat,” märkis õiguskantsler Indrek Teder. „Lapsega kokku puutuvate spetsialistide peamiseks ülesandeks peaks olema sotsiaalselt mitteaktsepteeritava käitumise põhjuste väljaselgitamine ja lapse aitamine, mitte hukkamõist ja karistamine. Probleemse käitumise põhjuste välja selgitamisel on oluline dialoogi saavutamine lapse ja vanematega.”

Ilmselt pidas õiguskantsler siin silmas varem levinud väidet, nagu oleks Põlva maakonna alaealiste komisjonis arutatud tüdruku koolist puudumist. Põlva maavalitsuse teatel ei vasta see info tõele.

„Teiseks tahaks rõhutada lastega töötavate spetsialistide pideva täiendkoolituse vajadust,” märkis õiguskantsler Teder. „Vägivallaohvri ära tundmine võib olla väga keeruline. Seetõttu peaks kõik igapäevaselt lastekaitsetööd tegevad inimesed oma teadmisi regulaarselt värskendama, et oskaks vägivalla ohvrit ära tunda või vähemalt panna tähele ohu märke ja teada, kellelt kahtluse korral nõu küsida. Ehkki oma töö kriitiline analüüs peaks olema iga asutuse töökorralduse loomulik osa, võiks sellise juhtumi puhul nagu kirjeldati, iga lapsega kokku puutunud asutus oma tegevust põhjalikult analüüsida, et välja selgitada, kas asutus tegi omalt poolt kõik, et last aidata või on asutuse töökorralduses midagi, mis vajaks muutmist. Võimalik on ka distsiplinaarmenetluse algatamine, et välja selgitada, kas asjasse puutuv ametnik on oma ülesandeid korrektselt täitnud.”

„Valeväide on nagu oleks lapsevanemad politseid võimalikust kuriteost teavitanud, edastanud selle juhtumi lahendamiseks abistavat infot või suisa kurjategijate nimesid,” teatas pärast LõunaLehe loo ilmumist Kerly Peitel PPA kommunikatsioonibüroost. „Enne seda, kui politsei kriminaalmenetlust alustas, puudus lapsevanematel igasugune initsiatiiv last otsida. Paraku täpsemaid asjaolusid ja lapsevanemate endi rolli selles kriminaalmenetluses ei saa me aga kuidagi lähemalt kommenteerida. Seda jätkuvalt nagu ennegi rõhutanud oleme ̵ alaealise kannatanu huvides.”

Vt ka „Riik osutus laste kaitsmisel taas äärmiselt jõuetuks. Vägistajajõuk kaubitses aastaid alaealise Kagu-Eesti tüdrukuga” 11. septembri LõunaLehest.

 

Autor: LL
Viimati muudetud: 18/09/2014 11:53:52