Kaader: ERR

Millised on muljed käikudest tulisesse Ukrainasse? Mis sunnib üht Setomaa meest minema kaugetele lahingutandritele? Miks on oluline jälgida Venemaa tegemisi, millisesse konflikti võib selle eriteenistustega sattuda Eesti ajakirjanik ja kas sündmuste kajastaja kannab kriitilistes olukordades kuulikindlat vesti? Vastab kagueestlane ja ERRi siinne korrespondent Igor Taro.

„„Autost välja, käed kapotile ning jalad harki,“ kamandab maskis ja automaadiga mees kontrollpostil Mariupoli linnast väljuval maanteel. Kolm võitlejat piiravad auto sisse, ees seisvate betoonplokkide vahelt piilub kuulipildur.

Kontrollpost on nagu väike kindlus, mis on külgedelt plokkidega sisse piiratud, tee kõrval võsas on kergelt aimatav soomuki siluett ja veoauto kahe jämeda õhutõrjekahuritoruga, mis on suunatud otse tee peale kaugusesse. Ümberringi on sõjaseisukord, kalašnikovidel kuulid rauas ja kuigi tean, et äreva häälega automaadikandja on „oma“, pole ma harjunud lahingumoonaga laetud relvaga inimestega suhtlema mujal kui lasketiirus.

Meie ees sõitev auto äratas Ukraina sõdurites miskipärast kahtlust. Autojuht üritab midagi seletada, kuid sõdurid uurivad pingsalt dokumente ja ei lase tal niipea minna. Need on Mariupoli kaitsele asunud vabatahtlikud pataljonist Azov, mis on saanud nime Mariupoli-äärse Azovi mere järgi. Meil lastakse rahulikult minna, kuna Eesti pass ja pressikaart mõjuvad usaldusväärselt. Venelaste peale sattudes ei läheks meil ilmselt nii hästi. Ja meie tee oli suunaga aladele, mille kohta käis vastakat infot – kas need on ikka ukrainlaste, Vene armee või hoopis venemeelsete terroristide käes. Teadmatus ongi ilmselt kõige ärevam, ükskõik millises elusituatsioonis.

Eelmised kaks Ukraina reisi olid seotud Kiievis Maidanil alanud sündmustega.
Esimest korda sattusime operaator Verner Vilgasega vägivalla keskele 1. detsembril, kui miilits hakkas meeleavaldajate pihta loopima gaasigranaate ja need vastasid tänavakividega. Siis on oluline hinnata, millise piirini tasub olla sündmuse lähedal, et saada võimalikult hea ülevaade ning samas jääda ise terveks. Lõhkise pea või katkise tehnikaga ju tööd ei tee.

Pisut ohtlikum olukord oli veebruari lõpus, kui sattusime ERRi Moskva operaatori Anton Aleksejeviga otse tulejoonele hotell Ukraina juures Maidani lähedal. See oli Kiievi sündmuste verine lõppmäng, mis päädis eelmise Ukraina presidendi Viktor Janukovitši põgenemisega riigist. Ühtäkki algas kesklinnas tõeline tänavalahing, kus taganevad Berkuti eriüksuslased tulistasid automaatidest plastkiivrite ja puidust kilpidega meeleavaldajaid, kes neile peale jooksid. See oli sünge vaatepilt – meie hotelli fuajee muutus paari tunniga laibakuuriks, kuhu oli kokku toodud kümneid hukkunuid.

Miks üldse sellisesse kohta minna? Ma arvan, et tõelise ajakirjaniku jaoks pole kunagi küsimust, kas tasub minna uudistama. Uudishimu on selle ameti esindaja loomusesse programmeeritud. Kui jääd kartma, siis ei saa ju kodust kaugele välja minna. Hirmu tunnevad kõik, aga mõned peavad selle lihtsalt ületama – olgu see hirm helistada tundmatule inimesele või sõita sõdivasse piirkonda.
Hirmul on suured silmad ainult siis, kui midagi väga ägedat ei toimu. Kui asi läheb tõeliselt kuumaks, siis sa ei mõtle eriti sellele, mis võib asjade halva kokkulangemise korral juhtuda.

Toon paralleeli kaitseliidu õppustelt. Kõige ärevam on varitsuses passimise või vastase otsimise aeg. Niipea kui kontakt tekib, hakkad kohe tegutsema vastavalt oludele ning sul on sada muud asja teha kui karta oma elu pärast. Võtteplatsil pean ma jälgima ja suunama operaatorit, kui ma just ise ei filmi, õppustel pean jälgima mitut jagu võitlejaid, pidama samal ajal sidet ülemate ja alluvatega, tegema plaani, jagama käsklusi.

Erinevalt sõjaväelasest pole ajakirjanikul relva ega samasugust turvavarustust. Mõned küll kannavad kiivrit ja kuulivesti, kuna nende kindlustusleping nõuab seda. Eesti ajakirjanikel omal käel tegutsedes enamasti sellist kindlustust pole, meie toimetustes pole ka kuuliveste, nii et loota tuleb ainult enda hinnangule olukorra kohta ja heale õnnele. Ja ajakirjanikuna tegutsedes on sul palju rohkem nii-öelda pimedaid nurki või halli tsooni, sest sa oled ühelt poolt justkui erapooletu, aga teisalt ei tea kunagi, kes sind ühtäkki rünnata võib. Näiteks Beslani pantvangidraama ajal olin ma olukorras, kus tuli taganeda vihaste pantvangide omaste eest, kes millegipärast otsustasid oma viha just kaamerameeste peale välja valada.

Üldiselt kunagi Beslani sündmuste paiku, mis olid täpselt kümme aastat tagasi, võttis Venemaa lõpliku suuna diktatuuri poole, kui keskvõim hakkas niinimetatud võimuvertikaali tsementeerima, mille tipus oli seesama Putin, kes oli toona juba viiendat aastat võimul ja on ikka veel võimul kümme aastat hiljem.
Beslani sattusingi ma tegelikult sellepärast, et olukord Gruusias oli läinud üsna teravaks. Lõuna-Osseetia piirkonnas käis äge tuletegevus mingite tundmatute jõudude poolt ja ma olin teel sinna. Aga mind ei lastud üle piiri ja pidin naasma tagasi Moskvasse ning Beslan oli sealsele lennujaamale kõige lähem linnake.
Ja seal Lõuna-Osseetia piiril nägin ka seda, et kui mind, vaatamata kõikidele vormistatud dokumentidele, üle ei lastud, siis pidevalt voorisid üle Vene-Gruusia piiri mingid kaetud lastiga numbrimärkideta sõjaväeveokid. Gruusia võimud ei kontrollinud sealset piirilõiku juba toona ning venelased ilmselgelt olid midagi korraldamas, aga pantvangitragöödia ajas plaanid sassi ning Vene-Gruusia sõda puhkes tegelikult neli aastat hiljem, 2008. aasta augustis.

Seda, mida Venemaa oma naabritega korda saadab, on meil ikka kasulik jälgida. Varem või hiljem võime sattuda samasse olukorda. Nagu ma ennist mainisin, siis kõige rohkem teeb ärevaks teadmatus. Aga kui meil on potentsiaalne vastane hästi läbi uuritud ja analüüsitud, siis oskame võimalikuks kriisiks hästi valmistuda.

Venemaale pole ma reisinud aastast 2012, kui Vene eriteenistused korraldasid täiesti lambist minu kinnipidamise Pihkva kesklinnas valimisplakatite filmimise pärast. Tegelikult oli asi selles, et kohalikule Putini partei kontorile ei meeldinud, et ma tegin intervjuud kommunistidega, kellel oli palju fakte ebaausa kampaania kohta. Üldiselt on Venemaa võimud alati püüdnud elimineerida kõiki, kes on neile mingil määral pinnuks silmas. Paari nädala eest sattus sealsamas Pihkvas peamine opositsioonikandidaat kuberneri kohale, Lev Šlossberg, julma peksmise ohvriks, kuna julges tuua päevavalgele Ukrainas hukkunud Pihkva dessantväelaste matused, mida Venemaal üritati kiivalt varjata.

Mõtlesin, et Pihkva kongis istumise asemel on minust palju rohkem kasu, kui töötan Lõuna-Eestis ja käin aeg-ajalt Eestile olulisi sündmusi jälgimas mujal. Teha Võru- ja Põlvamaalt AKsse lugusid, toimetada Setomaa lehte, käia kaitseliidu õppustel ja arendada külaelu tundub kokkuvõttes mõistlikum ja tulemuslikum Eesti tuleviku seisukohalt. Venemaa käitumist naabrite suhtes me tõenäoliselt ei muuda, aga seda, kas meiega raatsitakse tüli norima tulla, saame muuta küll.”

 

Autor: MARIA GONJAK
Viimati muudetud: 18/09/2014 12:44:09