Hele Mõttus abikaasa Reneega. Foto: erakogu

Ain-Alar Juhanson hüppas uppuvalt Estonialt käsikäes sõbraga tormisesse merre

Spordilembesele inimesele on Ain-Alar Juhansoni nimi tuttav. Korvpalluri kasvu spordimees on elulööke trotsides ja endas tahtejõudu leides pürginud Eesti triatleetide tippu. Kahekordne Lanzarote triatloni võitja on võistelnud paljudel maailma nimekatel pikkadel triatlonidel, 2008. aastal sai ta 13. koha ihaldatuimal, Hawaii Ironmanil. Ta on üks neist 137 inimesest, kes 28. septembril 1994 uppunud parvlaevalt Estonia pääses. Toona 17-aastane noormees tähistab täna 38. sünnipäeva.

Ain-Alar ise tunnistab, et toonane katastroof jättis ta ellu sügava jälje. Laevaõnnetuses merre jäänud spordimeestest kaaslaste ja eeskujude Jaan Pehki ja Kristjan Raiendi mälestuseks ei korraldata mitte üksnes Saaremaa duatlone, kus esimese võidu sai 1994. aasta septembris Juhanson. Oma sisimas tõotas pikaks veninud meeleheitest ja alkoholist lohutust otsimisest tasapisi toibunud Ain-Alar saada tugevaks triatleediks. Ta jõudis aastatepikkuse tööga sihile. Ainuüksi viis Baltimaade suurimat triatloni Pühajärvel rõõmustab peakorraldajat Juhansoni, et tema ja ta sõprade lemmikspordiala kogub hoogsalt populaarsust.
Ain-Alar on palju kordi jutustanud oma pääsemise loo ja kuidas läbielatu on teda mõjutanud. 1994. aasta 27. septembri õhtul oli kogu toonane Eesti triatloni profitiim ja nende sõber Ülle Karu väikeses mikrobussis, mis viimasena sõitis Eesti merelaevanduse auks ja uhkuseks nimetatud Estoniale.
Ees ootas noorte duatlonivõistlus Saksamaal ja Ain-Alaril oli siht sõlmida mõnes Saksa klubis leping.
Saatuslikul ööl äratas tugev raksatus autoteki all kajutis maganud neliku. „Tormasime kähku riietunuina paljajalu koridore pidi läbi viie korruse infoleti juurde seitsmendale tekile. Kajutiseinad muutusid põrandaks. Laevas oli suur segadus. Jõudsime kõik neljakesi üles. Laev vajus kiiresti küljele. Kaotasime Ülle ja Kristjani silmist. Olime Antiga saanud päästevestid. Ma poleks omal jõul üle peale vajuva reelingu suutnud ronida, minust neli aastat vanem ja tugevam Anti aitas laeva küljele jõuda.“
Laev vajus kiiresti. „Võtsime Antiga käest kinni, lugesime kolmeni ja hüppasime koos kõrgelt merre. Pähe välgatas lapsena isa loetu, et uppuvast laevast tuleb kiiresti eemale ujuda. Leidsime veest ühe valge ulpiva puitkasti. Sellele roninud, nägime, kuidas laev otsapidi püsti tõusis ja uppus. Läheduses põlesid päästeparvede tulukesed. Ronisime ühte pooleldi vett täis parve, kus oli juba neli meest,“ avanesid mälupildid Ain-Alari silme ees. „Hirmu, et ei pääsegi, küll polnud. Ümberringi olid tuledes laevad. Sport oli mind karastanud ja pidasin külmas vees vastu.“
Hommikul korjas helikopter mehed parvest üles ja lennutas 40 km kaugusele Utö saarele. Peale arstlikku kontrolli Soome haiglas said Anti ja Ain-Alar tagasi koju. „Haiglast sain emale helistada. Kodus ei teatud, et me valisime sõiduks Saksamaale laeva. Tohutu kurbus ja juhtunu tõsidus tuli kaks päeva hiljem, kui saime teada, et merest on leitud Ülle ja Kristjan, kuid Jaan jäigi teadmata kadunuks.“ Saatusel oli noorele Juhansonile varuks veel valus hoop: järgmisel aastal hukkus tööõnnetuse läbi ta ema.
Tormise mere kartuse vältimiseks läks Ain-Alar kokaks õppima ja pääses praktikale Soome vahet sõitnud Vanale Tallinnale. Ometi tundis noor mees oma hukkunud sõprade ees süümepiina: mulle on kingitud elu, aga mina kulutan seda joomisele. Ta palus end võtta sõjaväkke, kus alustas tagasiteed spordi juurde.
„Õppisin tormisel ööl läbielatuga elama, muutma end paremaks, tasakaalukamaks, merre jäänud sõpradele mõeldes sain motivatsiooni tippu rühkimiseks.“ Ain-Alari kõrval seisab aeroobikatreenerist kaasa Evelin. Nende pisitütar Nora harjutab juba ujumist.

Lapseootus kannustas Hele Mõttust laevahukuööl tegutsema

Mõtliku loomuga Hele Mõttus (43) on üks neist Estonial töötanud naistest, kel oli õnne pääseda uppumatuks peetud Estonialt.

Aktiivselt suusaspordi ja orienteerumisega tegelenud Hele oli tol aastal suvel abiellunud ja Rootsi mineku õhtul teda sadamasse saatnud kaasale Reneele just avaldanud, et perre on oodata esiklast.
Laeva õõtsumine tormistel lainetel ei lasknud Helel kaheksanda teki kajutis uinuda. Töökaaslased tähistasid läheduses ühisruumis sünnipäeva ja ta mõtles viivuks, et läheks nende seltsi. Tugev prõmakas ajendas Helet narilt alla ronima ja riietuma. Raputavas kajutis kukkus ta esmalt pikali. Nöörinud botasepaelad kinni, laskus ta korrus madalamale, kus teadis olevat päästeparved.
Hele sai päästevesti ja üks mees aitas naisel, kes oli asunud võitlusse enda ja oma üsas kasvava beebi elu eest, ronida üle kiiresti peale vajuva reelingu. Hele jooksis koos teistega märga libedat laevakülge pidi laeva otsa poole päästeparvedeni. Neid köitest lahti pusinud olid hädas. Ühtäkki haaras suur laine inimgrupi öisesse mäslevasse süngesse merre kaasa. Hele vajus tormistes lainetes vee alla. Ta jäi varsti jalgapidi laevakonstruktsiooni külge kinni, õnneks tuli botas jalast, mis oli obaduse saanud.
Hele ei tea täpselt, kui kaua ta vees ujus, enne kui teda aidati päästeparve, kus oma edasist saatust oodati poolenisti külmas vees istudes seitsmekesi. Kella nelja paiku hommikul võttis merehädalised peale Viking Mariella. Tugevasti alajahtunud ja paistetava jalaga Helet raviti Stockholmi haiglas, kuhu talle jalaoperatsiooni eel jõudis toeks abikaasa Renee.
Nüüd Sangaris projektijuhina töötav kolme lapse – 19-aastase „Estonia lapse“ Robin Moosese, 16-aastase Eliise Mai ja 8-aastase Iiris Marii – ema Hele Mõttus on oma pääsemise lugu jutustanud paljudele väljaannetele ja vabandab nüüd, et ei soovi enam rohkem intervjuusid anda, sest kahe aastakümne eest juhtunu elustab olnut, puudutab arme.
Küll tunnistab ta, et ta ei käi karmi aastapäeva tähistamise üritustel. Ja seda, et merereisile läheb ta perega vaid suviti ilusa vaikse ilmaga. Ta pelgab tormist merd, kõrgeid laineid ja maalgi sügiseti puhuvaid rajutuuli. Aastaid laevõnnetuses viga saanud jala tõttu sportimisest eemal olnud Hele käib taas perega suusatamas, Kuutsemäel slaalomit sõitmas ja vahel ka orienteerumisradadel.

Emaüsas Estonialt pääsenu ei pelga vett ja lainetavat merd

Maaülikoolis tehnika ja tehnoloogia eriala esimesel kursusel õppiv uje noormees Robin Mooses Mõttus (19) pidi eelmisel nädalal vastama korduvalt välisajakirjanike pärimisele, mis tunded tal on, kui teda nimetatakse Estonia lapseks.

„Ma ei oska sellele otseselt vastata,“ tunnistas maaülikooli tehnikamajast teisel pool maanteed asuva spordihoone juurde jõudnud Robin Mõttus, omade seas Robiks kutsutav noor mees. Nelja-viieselt sai ta vanemate jutust ja kodu külastanud ajakirjanike vestlustest aimu, et ta on miskitpidi seotud õnnetusega merel. „Mooses tuli läbi vee. Emme oli vapper, ujus laevalt välja. Estonia uppus siis ära,“ seletas rüblikueas Robin Mooses oma teise nime tähendust niimoodi. Ta oli elava loomuga poiss, kes purskkaevusid, järvi, jõgesid märgates vette kibeles. Mis sest, et vesi oleks talt peaaegu elu röövinud. Lapsel polnud veekartust. Tänu sportliku taustaga vanematele, vanavanematele ja Urvastes noorena sportimist alustanud vanavanaisale Osvald Mõttusele sai ta kiiresti veega sõbraks.
Lapsepõlves meeldis Tartumaal Uhtis elanud Robinil veeta aega ja koolivaheaegu vanavanaisa Ago juures Viljandi lähistel Vana-Võidus, kus sai ninapidi olla tehnika juures ja käia järves ujumas. Ujumistehnikaid õpetas Robile vanavanaisa.
Orienteerumist alustas poiss koolieelikuna nöörirada pidi. Ta on harjutanud ka karated. Nooremas koolieas õppis Robin Ülenurme muusikakoolis saksofonimängu. „Hakkasin seitsme aasta eest koos vanematega isa eestvedamisel käima Kuutsemäel lumelauaga sõitmas. See on nii äge ja köitev ala. Paari aasta eest läksin ujumistrenni, et osata hästi ujuda. Jätsin muusikaõpingud pooleli,“ rääkis noormees oma harrastustest.
„Ema kardab tormist merd. Mina naudin harrastusi vees ega tunne merel sõites hirmu. Sel suvel hakkasin koos sõpradega käima Rahinge järvel veelauaga trikitamas. Suurem osa mu vabast ajast kulubki nüüd uuele hobile. Ma ei treeni kõrgete sihtide nimel, meeldib sportlik eluviis,“ jutustas ta.
„Mu vanad sõbrad teavad seda lugu Estoniaga. Ise ma ei kipu seletama, et olen see poiss, kes sündis peale suurt laevahukku. Kui mu teine nimi tekitab küsimusi, siis vastan. Mu uued sõbrad ei teagi, et olen nn Estonia laps,“ lausus ta.

 

 

Autor: MALLE ELVET
Viimati muudetud: 02/10/2014 11:11:23