Anna Rinne peab elu parimaks ajaks esimest iseseisvusaega, kuna oli siis noor. Foto: Mari-Anne Leht

Kuu lõpus 101. sünnipäeva tähistav võrulanna Anna Rinne on oma elus juhtunut kirja pannud juba paar aastakümmet ja saatnud kirjutatu Tartusse kas siis Eesti Rahva Muuseumi (ERM), kirjandusmuuseumi või pealinna pedagoogikaarhiivi muuseumi. Ta pajatab LõunaLehe lugejatele kirjapanekutest, tutvustab oma luuleridu ja jagab mõne elutarkusegi.

Paarkümmend aastat tagasi hakkas 53 aastat Võrumaal õpetajana töötanud võrulanna Anna Rinne oma mälestusi talletama. „Tahtsin, et mu elul oleks sisu,” nimetab ta kiiresti eesmärgi ja selgitab, et kui muuseum kuulutab teema välja, hakkab ta meenutama, mis ja kuidas temaga need asjad millalgi toimusid.

„Viimane töö kajastas minu sünnipäevade tähistamist erinevatel aastakümnetel. See saadeti Eesti Rahva Muuseumi tänavu augustis,” ütleb ta.

Just nimelt saadeti, sest juba kümme viimast aastat ei pane vanaproua enam ise midagi kirja ega saada kirju, sest nagu ta ütleb: „Mulle on kõik üks hämar, vasaku silmaga ei näe midagi, paremaga näen veidi valgust ja varje.”

Töö ettevalmistamise ajal käib tema juures kord nädalas Liili, kellele ta mälus hoitud teksti dikteerib. Kui töö valmis, vaatab Asta keelelise poole üle ja siis trükib Talvi teksti arvutisse.

Kui palju vanaproua 20 aasta jooksul kokku muuseumidele mälestusi on saatnud, on tal raske öelda, seda enam, et esimesed kümme aastat tegi ta kõik ise ega jätnud neil aastail saadetud töödest endale ühtegi koopiat.

1913. aasta oktoobris Neevalinnas sündinud usutletava teadmisel allpool väga kokkuvõtvalt mõned meenutusekillud tema viimasest tööst „Minu sünnipäevi”, mis tänavu augustis ERMi saadeti.

Meenutusekillud sünnipäevadest
1919. aastal 25. oktoobril sai Anna, keda paljud kutsuvad Anniks, kuueseks. Venemaal oli riigikord muudetud, käis kodusõda ja Anna isa Karl oli mobiliseeritud, kuid jäi Neevalinna sõjaväehaigla kööki tööle. Kord nädalas sai ta peret külastada ja tõi koju köögis kõrvale pandud kartulikoori, heeringaluid ja -päid, mille kõik ema pesi ja heeringajäätmed ka puhtaks rookis, ajas heeringaraasukesed ja kartulikoored läbi hakklihamasina, vormis pätsikesed ja keetis pehmeks. Näljaajal maitsesid need hästi.

Anna ja ta õde Aliide said sel päeval maiustuseks isalt suhkrutüki, kuna viimane pani need haigla köögis oma teetassi asemel taskusse tütardele.

Aasta hiljem, tema järgmisel sünnipäeval, ajas isa kodumaale naasmiseks vajalikke dokumente ja perel olid kaasavõetavad esemed pakitud. Seitsmendaks sünnipäevaks sai Anna väheste allesjäänud puhaste lehtedega kunagise kontoriraamatu ja pooliku pliiatsi. Õde joonistas ühele lehele lillekimbu.

13. sünnipäeval oli ta juba Võru ühe kooli kuuenda klassi õpilane, kelle pingil oli sünnipäevahommikul album ja kolm pisikest portselanist elevanti.

Tema poolesajandat juubelit peeti tollases Võru 1. mittetäielikus keskkoolis, kus ta õpetajana töötas. Õpilastel olid sel puhul tunnid lühendatud, saalis peeti tema auks aktus rajooni ja linna haridusjuhtide osavõtul, pidu koolimajas lõppes ühte klassi kaetud sünnipäevalaua taga, millel oli muu hulgas ka ehtsat heeringat.

Poolesajane sünnipäev lõppes sõpradega kodus. Siiani käivad tema pool nii sõbrad kui ka endised õpilased.

80 aasta juubeliks kutsuti endine õpetaja Võru 1. põhikooli, kus õnnitlejate seas oli nii kolleege kui ka maakonna haridusjuhte ning kooli muusikaklassi oli kaetud kohvilaud.

Läinud aastal pidas ta 100. sünnipäeva, juubelit, mille meenutuseks on toa seinal just sel päeval talle ERMi direktori Tõnis Lukase ja peaarhviaari Tiina Taela toodud tänukiri.

Et vanaproual on juba mõnda aega külalisteraamat, kuhu kirjutamata pole kellelgi sünnis lahkuda, siis on seal ka Lukase ja Taela tänusõnad kogutu eest ja muidugi kümnete teiste head sõnad.

Soomlastest sõbrad Kirsti ja Osmo lasid juubilari kümme luuletust trükkida ja köita ja nii näeb iga külaline ühtaegu kena kingitust ja saab võõrustaja loomingut lugeda.

Millalgi on tal valminud järgmised read:

Olen vist sündinud õnnesärgis,
sest kõrges eas magan veel oma sängis.
Paljud minust nooremad on lahkunud siit,
teed nendeni näitab Toonela viit.

Soov oma toas elada
Ehk on heade inimeste külaskäigud üks asjaoludest, miks ta hooldekodusse minna ei soovi. Kuid hooldekodu puudutavale küsimusele annab ta kiire vastuse: „Olen üle 50 aasta üksi elanud ja ei taha kellegagi tuba jagada ega siit ära minna. Mul on vajalikud asjad korteris alati käe järgi pandud.”

Kaks korda nädalas käib tema juures hooldaja, kes koristab ruume, toob rohte ja toidu. Usutletav ütleb, et kuna ta ei näe, siis tulega ta ümber ei käi, kuid suudab valmispandud toidu külmkapist võtta.

Avatud akent nimetab ta oma õueks, sest viimati käis ta väljas aasta tagasi. Kui neljandalt korruselt alla veel kuidagi saaks, siis ülestulemine liftita majas on üliraske ja sellepärast ei võta ta õueminekut ettegi.

Teler on üks tema õhtute sisustajaid. „Kuulan sealt uudiseid ja mitmesuguseid mälumänge, nagu Kuldvillak ja teised. Viimaste ajal saan ju kaasa mõelda. Vahest kuulan ka filme, millele tekst peale loetakse,” kõneleb ta. Loomulikult kuulab ta telerit kõrvaklappidega, et mitte kõvasti kostva tekstiga naabreid häirida, sest kortermaja seinad on õhukesed.

Küsimusele, mida ta praeguses elukorralduses muudaks, annab ta ruttu selge vastuse: „Toas elades on raske mõista, mis väljas toimub, ja mul on oma eluga küllalt tegemist, et väljas toimuva üle õigesti otsustada.”

Kuid sama konkreetne on ta ka vastumeelsetes asjades: „Mulle löövad vastu kadedus ja tülitsemine. Elus peab üksteisega arvestama, aga mitte oma mina esile tõstma. Peaksime leplikumad olema.”

Teda uurimistööde valmimises abistajatega on usutletav samuti konkreetne ja ütleb, et iga töö peab tasutud saama.

Üksijäämise kohta märgib ta, et kui oli kurameerimise eas, haigestusid omaksed raskelt ja paraku ka lahkusid siit ilmast varem: „Pidin raha teenima ja mul polnud muuks aega, kuigi mul austajaid oli.”

Enne Tsolgo koolis laste ette astumist 1933. aastal käis ta viis aastat õpetajate seminaris: kolm Võrus, seejärel kaks Läänemaal. 1964. aastal lõpetas ta Tartu ülikooli eesti keele ja kirjanduse eriala.

Võrumaa Lasva vallas Tsolgo koolis töötas ta seitse aastat ja sel ajal alustas ta päevikupidamist, kuid sõjakeerises läks päevik kaduma.

Üle poole sajandi õpetajaametit pidanud vanaproua ütleb, et ei pannud õpilasi kunagi nurka, kuna sellest polnuks kasu. Tema eelistas pahandust teinule mõne töö anda.

Juba tema töötamise ajal olid ülekaalus naisõpetajad: „Ilmselt ei ole meestel nii palju kannatlikkust kui naistel, sest õpetaja peab kannatlik olema.”

Õpilased oma õpetajast
Võrumaal pensionipõlve pidavad Talvi Onno ja Elvi Sepp on mõlemad olnud 1950ndate lõpul ja 1960ndate alguses Anna Rinne õpilased Võru 1. kaheksaklassilises koolis.

Talvi Onnole oli õpetaja Rinne klassijuhatajaks õppeaastatel 1957–1962. „Õpetaja Rinnega pole side kunagi katkenud. Oleme mõne klassiõega käinud tal külas ja ka kõigil tema juubelitel, sest ta on sõbralik ja avatud olekuga. Üle viie aasta tagasi palus ta mul muuseumidesse saadetavaid tekste trükkima hakata, sest enne mind seda tööd teinu pidi paraku loobuma.

Annas on veel midagi, mis kutsub tema juurde minema, ning me helistame tihti. Tal on palju juhtumeid meeles. Mõtlen, et kuna ta ei näe ega saa sellepärast ka kirjutada, töötab ta mõttes kõik dikteeritava läbi ja nii jääb see kõik meelde,” räägib Onno.

Elvi Sepp õppis samas koolis 1958–1961. „Õpetaja Rinne oli alati rahulik või hoopiski kannatlik ega kõrgendanud kunagi häält. Ta oli ka nõudlik, korrektne ja väljapeetud, kuid sõbralik. Ta õpetas mulle keemiat ja geograafiat. Minu silme ees seisab ta sirgelt kaardi ees, juuksekrunn kuklas, kaardikepp käes ja seletab mandreid ja maid selgel häälel,” meenutab Sepp.

Ta sõnab, et oma osa tema geograafiaõpingutes Tartu ülikoolis oli ka õpetaja Rinnel. „Tulevane õpetaja Rinne õppis minu abikaasa Tiidu emaga koos omaaegses Läänemaa õpetajate seminaris. Õpetajatest kolleegid kohtusid hiljem Läänemaal ja nii olen oma kunagise õpetajaga siiani suhtlema jäänud,” räägib Sepp. Ta lisab, et oleks väga tore, kui omavalitsus leiaks võimaluse tunnustatud kodu-uurijat kirjatööde tegemisel veidigi toetada.

Eile oli eakate ja pühapäeval on õpetajate päev. Kindlasti viiakse Anna Rinnele siis lilli, seejärel saabub tema sünnipäevani vaikus, mida ta ise pärast mullust juubelit iseloomustas järgmiselt:

Möll möödas,
keegi külas ei käi.
Tuba tühjust täis
vaikimine võtab võimust.

 

 

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 02/10/2014 11:26:07