Ehkki laenud ja laenamine on meie igapäevaelu lahutamatu osa ning ka laenuraha saamine pole iial hõlpsam olnud, kipub enamik inimesi kiirlaenudest tekkiva võlakoorma all ägajaile näpuga näitama: ise süüdi! Paraku ei anta sageli aru, et protsessi sekkumata ja hõlplaenajate omavoli ohjamata tõmbub silmus kogu ühiskonna ümber koomale.

Heitkem pilk arvudele. Kiirlaenuvõlad ulatuvad Eestis juba praegu mitmekümnetesse miljonitesse eurodesse. Hinnanguliselt on sellist laenu võtnud üle 100 000 eestimaalase ehk iga kümnes elanik. 35 000 neist elab aga püsivalt aina kuhjuvates võlgades. Andke mulle andeks, aga tegemist on epideemiaga, mille vastu pole seni tõhusat rohtu leidunud: vanade laenuvõlgade tasumiseks võetakse uusi, võlausaldajate eest pagemiseks avatakse arveid laste nimel, ametlikust palgarahast saab ümbrikupalk ... Ning kui seegi ei aita, siis pagetakse Eestist, püüdes võlgade eest varju leida või lootuses võõrsil teenida, et võlg kord kustutada. Justiitsministri kohustus on kaitsta ühiskonna nõrgemaid. Kiirlaenuorjusesse langenute hulk on Eestis ammu liiga suur, mistõttu on üks mu eesmärke ministrina olnud leida võimalusi, kuidas kaitsta inimesi röövellike kiirlaenude eest.

Heameel on selle üle, et tänaseks on mitu tubli sammu astutud ning kaks eelnõud seaduseks saamas.

Juba suvel esitas justiitsministeerium valitsusele eelnõu, mis viib ellu kaks põhimõttelist muudatust. Esiteks, kehtestame krediidi kulukuse määrale ülempiiri. See tähendab, et kui laenust tulenevad kohustused – kas peidetuna lepingutasudesse või üüratult suur intress – teatud piiri ületavad, siis on selline leping tühine. Teadmiseks, täna, reguleerimata olukorras, kõigub osade kiirlaenu pakkujate krediidi kulukuse määr 200st 20 000 protsendini!

Teiseks keelame selle seadusega vahekohtute kasutamise tarbijavaidluste lahendamisel. Pean äärmiselt oluliseks, et vaidlused, mis tekkivad kiirlaenu pakkujaga, lahendatakse erapooletult ja omakasupüüdmatult riiklikes kohtutes. Nõrgema poole õiguste kaitse tagamiseks ei saa anda tarbijakrediidilepingutest tulenevaid vaidlusi lahendada vahekohtutele, kus sõlmitud kokkulepete ebasoodsad tingimused võivad lõpuks avalduda üsna ekstreemselt. Selliste kokkulepete sõlmimine on praegu ohtlikult tõusutrendis.

Antud seaduseelnõu on täna riigikogus esimesel lugemisel. Kuid sellest üksi ei piisa. Nii olen kooskõlastamiseks esitanud teisegi, nn sissenõudmiskulude piiramise seaduse eelnõu, mis aitab nõrgemat poolt kaitsta lepingust tulenevate ja mõneti peidetud kulude eest. Ei ole harvad juhud, mil 4000-eurosele laenule on sissenõudmiskuluna lisandunud 300 eurot. Seda raha on lisaks nõutud pelgalt selle eest, et inimesele on saadetud võlateatis(ed), hoiatus ja lepingu ülesütlemise avaldus. Tulevikus on sellised kulud seaduses selgelt piiritletud ehk näiteks 1000-eurone nõue saab kaasa tuua sissenõudmiskulu maksimaalselt 50 eurot. Need piirangud laienevad ka näiteks eluasemelaenudele, kus võimaliku maksehäire puhul võib võlausaldaja nõuda meeldetuletuskirja eest maksimaalselt 5 eurot lisaks.

Lisaks läheb täpsustamisele viivise regulatsioon, et tarbija mõistaks selgelt, millised on tarbijakrediidilepingust tulenevate kohustuste täitmise viivitamisega kaasnevad tegelikud tagajärjed. Viivise mõistega on hõlmatud ka sellised olukorrad, mida laenuandja seni pahatahtlikult ära kasutanud on. Näiteks reklaamitakse sageli „ilma intressita“ laenu, kuid jäetakse mainimata märkimisväärne lepingutasu, mis olemuslikult on väga sarnane intressiga ja kujutab endast samuti tasu raha kasutamise eest. Võlgnevuse tekkimise korral tuleb aga ka lepingutasu pealt maksta viivitusintressi. Põhjendamatute, kuid seejuures ka väga suurte sissenõudmiskulude ja kõrge viivise nõudmisel pannakse niigi makseraskustesse sattunud tarbija veelgi halvemasse majanduslikku olukorda ning tarbijast võlgniku õigused ei ole seejuures piisavalt kaitstud.

Sama eelnõu pöörab tähelepanu ka järelevalvele, sest keegi peab reeglitest kinnipidamist kontrollima. Nii saab tarbijakaitseamet õiguse teha sissenõudmiskulude regulatsiooni rikkujale ettekirjutuse, nõudes rikkumise lõpetamist ja edasistest rikkumistest hoidumist. Samuti on oluline teada, et krediidi kulukuse ülempiiri või tarbijalt nõutavate sissenõudmiskulude piirangute järgimata jätmine on edaspidi karistatav väärteona.

Kiirlaenuturuga tegelevad ka teised ministeeriumid. Nii on näiteks rahandusministeerium välja töötanud eelnõu, mille kohaselt kehtestatakse tarbijakrediidiettevõtjatele tegevusloakohustus ning sätestatakse järelevalve teostamiseks täpsemad tingimused. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumil lasub aga ülesanne piirata tarbijakrediidi reklaami, seegi eelnõu on praegu valitsuses arutlusel.

Viimaks ometi on jõudnud lõpusirgele üle kümne aasta kestnud vaidlused selle üle, kas Eestis häirimatult tegutsevat kiirlaenuturgu reguleerida või mitte. Ometi kord hakkab siinne kiirlaenu-Eldorado aeg ümber saama.

 

Autor: ANDRES ANVELT, justiitsminister, SDE
Viimati muudetud: 23/10/2014 10:38:38