Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

„Kompuutris avastati, et mul olid korraga infarkt ja insult mõlemad.”

Feliks Kindsigo. Foto: Mart Siilivask

Kümmekond aastat tagasi tabas Võrumaa meest Feliksit õnnetus, mis muutis tema elu. Feliks pääses halvimast vaid tänu võõrale mehele, kes kutsus abi ning hoolitses tema eest meedikute saabumiseni. Sellest ajast saati on Feliksil olnud hingel suur tänuvõlg elu päästnud võõra ees ning ta ainuke soov on leida üles see heasoovlik mees, suruda tema kätt ning tänada oma elu päästmise eest.

Feliks Kindsigo ei mäleta enam päris täpselt, kas tema elu muutnud sündmus toimus aastal 2003 või 2004, kuid teab täpselt, et tegemist oli märtsikuu 30. päevaga. Tol päeval läks Feliks ühes naabrimehega Peipsile kalale ning Feliks mäletab, et kalaõnn oli tol korral erakordselt hea. „Kalalkäik läks väga hästi, mul oli kalakast ääreni täis,“ meenutas ta.

Mõne aja pärast nägi ta kaugemal eemal mingit kogu ning pidas seda kalameheks. „Millegipärast hakkasin teda enda juurde kutsuma. Ma kade mees pole, ta niikuinii otsis kalaparve ja mul seal kala võttis hästi. Jätkuks temale ka,“ rääkis Feliks.

Mehe sõnul oli võõras esialgu väga häbelik ega tihanud alguses Feliksi augu kõrvale enda oma puuridagi. Lõpuks sai mulk siiski valmis ja kalaõnn naeratas ka võõrale.

Korraga vajus Feliks aga kokku, teadvus kadus ning sündmuste edasist käiku teab ta vaid kaasas olnud naabrimehe kirjelduste järgi. Sõber selgitas, et seltsiks kutsutud võõral oli kaasas mobiiltelefon, ta teadis ka piirivalvurite numbrit ja kutsus kiiresti abi. Kuni abi saabumiseni püüdis võõras Feliksit toibutada. Üsna pea olid tulnud piirivalvurid mootorkelguga, millel saan taga. Järve äärde randa jõudes ootas mehi ees juba Tartu kiirabi ning Feliks viidi Tartusse haiglasse. „Sealt sain esimese abi ja hiljem olin Meegomäel,“ sõnas Feliks.

Mehe maha murdnud terviserike oli tõsine. „Tartus kompuutris avastati, et mul olid korraga infarkt ja insult mõlemad. Selline asi juhtus minuga siis,“ lausus Feliks.

Ta mäletab, et Tartus teadvusele tulles tabas teda metsik peavalu ning tohutu külmatunne. „Olgugi, et ma olin tugev viinamees ja esines igasuguseid peavalusid, siis sellist valu pole ma elus tundnud. Ja veel oli metsik külmatunne. Nagu oleks külmkambris olnud,“ kirjeldas Feliks. Paari Tartus veedetud päevaga ravisid arstid Feliksi peavalust ja külmast terveks ning ravi jätkus Võrus.

Taastusraviarst lubas Feliksile, et ta hakkab veel ise kõndima, kuid mees arvas, et arst püüab teda vaid lohutada. Siiski tegi Feliks kõik vastavalt arsti soovitustele ning katsus õppida kõndima ilma kepita. „Kui juba jalad natuke kandma hakkasid ja raami vahel käia sain, oli hea meel. Aga kui omal jõul hakkasin koridoris kõndima, tulid mul rõõmust pisarad silma,“ rääkis mees. „Ma ei tahtnud isegi magama minna, sest kartsin, et jalad-käed lähevad kinni ja ma ei saa liikuda. Mind aeti vägisi voodisse!“

Ehkki õnnetus muutis Feliksi töövõimetuks, on ta õnnelik, et on elus ning saab omal jalal, ilma kepi toeta liikuda. Õnnetuse järel tegeleb mees viinavõtmise asemel võimlemisega, kuid kalalkäimist naudib endistviisi.

Feliksi õnnetusest on nüüdseks möödas kümmekond aastat ja kogu see aeg on teda vaevanud küsimus, kes oli see hea võõras, kes ta elu päästis. Naabrimehe sõnade järgi teab Feliks vaid, et tegu oli Põlvamaa Veriora mehega, kuid abistaja nime ja kontaktandmete osas valitseb teadmatus.

Feliks loodab, et ehk tunneb keegi end selles loos ära ja annab endast märku. „Tahan teda tänada ja tänutäheks ka meelehead kinkida,“ ütles Feliks.

Kui keegi tunneb end selles õnneliku lõpuga loos ära või teab, kes võiks olla Feliksi elu päästnud mees, palume sellest teada anda LõunaLehe toimetusse.
 

 

Autor: MARIA GONJAK
Viimati muudetud: 23/10/2014 12:24:50

Lisa kommentaar