Feliksi päästja Kalev Kajaste. Foto: erakogu

Möödunud nädalal kirjutas LõunaLeht Võrumaa mehest Feliksist, keda tabas kümmekond aastat tagasi Peipsil kalastades terviserike ja kes pääses sellest eluga vaid tänu heasüdamliku võõra kiirele tegutsemisele. Tänuvõlg on Feliksit piinanud kõigi nende aastate jooksul ning tema suur soov oli elu päästnud mehe kätt suruda ja edastada oma tänusõnad. Nüüdseks on Feliksi elupäästja leitud ning mehed saavad omavahel kümne aasta taguseid sündmusi meenutada ja tänada saatust õnneliku lõpu eest.

Samal päeval, kui ilmus Feliks Kindsigo lugu lehes, kirjutas toimetusse mees, kes kümne aasta taguseid sündmusi samuti väga hästi mäletas ning kellel on Feliksi praeguse käekäigu üle hea meel. Kirjutajaks oli tema elupäästja, Põlvamaa Veriora mees Kalev Kajaste.

Kalev sõnas, et ei teadnud kuni eelmise nädalani Feliksi nime, teadis vaid, et mees, kelle elu ta päästis, oli pärit Võrumaalt Tsolgost. Õnnetusele järgnenud suvel käis Kalev Tsolgos ka Feliksi jälgi ajamas, kuid tulutult. „Mind huvitas samuti, mis temast sai. Et kas ta jäi ellu või kuidas see asi lõppes,“ ütles Kalev.

Kümne aasta tagust sündmust Peipsi järvel mäletab Kalev väga hästi. Ta rääkis, et umbes pool tundi enne Feliksi kokkuvarisemist rääkisid mehed omavahel juttu ja kõik oli normaalne. Ühel hetkel märkas Kalev aga, et Feliks on röötsakil ühes asendis. Sel hetkel viibis tema Feliksist umbes poolesaja meetri kaugusel, aga kuna Feliksiga kaasas olnud sõber paistis rahulik, ei osanud mees Feliksi olukorrast esialgu midagi arvata.

Kuid Feliksi kummaline olek ei andnud Kalevile rahu ning poole tunni pärast läks ta asja uurima. „Feliks oli kontaktivõimetu. Naaber ütles, et tema tervisega on midagi juhtunud,“ meenutas Kalev. Õnneks oli mehel kaasas mobiiltelefon ning esimese asjana helistas ta kiirabisse, kust talle öeldi, et kiirabi tuleb kaldale, kuid mitte jääle.

Kalev ei mäleta enam, kust ta Mehikoorma piirvalve telefoninumbri sai, kuid järgmisena helistas ta sinna. „Piirivalve kauples tükk aega, et kas ma ise ei saaks haiget kaldale viia. Kaldani oli umbes kolm kilomeetrit. Kas ma oleks pidanud insuldihaige selga võtma?“ küsis ta nüüd ja nentis, et kiirabi jõudis kaldale tükk aega varem, kui piirivalve saan jääle saabus.

Feliksi praegusest käekäigust kuuldes on Kalevil hea meel, et mees terve on, ja ta sooviks hea meelega temaga kohtuda.

Kui Feliks kuulis, et tema elu päästnud heategija on välja ilmunud, ei suutnud ta seda esiti uskudagi. Esimesest ehmatusest ülesaanud, kiirustas mees kohe Kalevi kontaktandmeid kirja panema ning lubas otsemaid välja uurida, kus mees täpselt elab, temaga kohtumise kokku leppida ning järgmisel päeval bussiga kohale sõita.

„Mul läks praegu kohe poole kergemaks olemine. Tervis läks ka kohe poole paremaks,“ ütles Feliks naerdes. „Arvasin, et niikuinii ei leia me teda üles, sest nii palju aastaid on möödunud. Mul on nii hea meel, et nii ei läinud. Kohe tõesti on hea meel,“ lisas ta õnnelikult.
 

 

 

 

Autor: MARIA GONJAK
Viimati muudetud: 30/10/2014 09:49:15