Kerstin Margus oma igapäevase treeningraja nõlval. Talvel on neis paigus suusarajad. Foto: Malle Elvet

Omal ajal Võrus nimekate suusatreenerite Lukinite käe all treenimist alustanud ja NSV Liidu koondisse jõudnud Kerstin Margusele (Kruuda) (50) on suusasport jäänud südamelähedaseks. Eesti vanimat, tänavu 25 tegevusaastat tähistanud Tartu suusaklubi juhib ta juba kümmekond aastat.

Aktiivne liikumine ja sport tuli lapsepõlves Kerstin Kruuda ja temast aasta vanema venna Parri ellu justkui iseenesest. Nad kasvasid Võrus vana staadioni lähedal Roosi tänava äärses vanaisa ehitatud eramus. Vennast sai hiljem tugev võrkpallur.
„Ema töötas lasteaias kasvatajana, Võru KEKis töödejuhatajana töötanud isa oli meil aga üsna spordifanaatik. Talle meeldisid paljud alad, rohkem tegeles ta kergejõustiku ja võrkpallimänguga. Ta võttis meid vennaga sageli spordiväljakutele kaasa, koos käisime ka asutuste võistlustel, kus isagi võistles,” jutustas Kerstin Margus.
„Olin kaheksane, kui minust aasta vanem täditütar Marielle käis juba laste ja noorte spordikoolis Maret Lukini grupis suusatrennis. Tema meelitas mindki sinna. Suusatamine tundus põnevam kui isa soovitatud kergejõustik. Käisin siis trennis koos hilisema tuntud võrulasest tippsuusataja Arne Sireli õe Pireti ja Varje Piiriga (Udras). Mu esimesed isa ostetud suusad olid sinised Visu puusuusad. Kui tulin C-klassis 14-aastasena Eesti meistriks, sain juba spordikoolist Karhu plastikud. Sel ajal alustati ka uisutehnikas suusatamist,” meenutas nüüdne suusatreener, viiekordne Eesti täiskasvanute meister, kel auhinnakapis viis kuld-, viis hõbe- ja kolm pronksmedalit neilt võistlustelt.
Spordihimuline tüdruk õppis 1972. aastast kodulähedases Võru 2. 8-klassilises koolis, mida rahvasuu kutsus Soo kooliks. Lukinite ettepanekul tehti sinna 1970ndate teises pooles spordiklass, seal õppis 16 noort. Nende seas ka Kerstin ja Varje, kellest selleks ajaks olid saanud ka majanaabrid uues paneelelamus.
„Iga päev peale tunde sõitsime koos teiste tüdrukutega liinibussis Kubijale, kus treeningud toimusid. Kui haigla juurde ehitati uus asfalttee, oli seal hea rullidel treenida. Lumetul ajal jooksud, imitatsioon, rullsuusatamine, kuuseokastel suusatamine, rattasõidud, matkad, lumisel ajal suusatamine. Talviti olid üle-eestilised võitlused nii Otepääl, Käärikul kui ka Haanjas,” meenutas Margus, kes tuli 1979. aastal koos Varje Piiri ja Liivia Kiiloga teatesõidus U16 klassi Eesti meistriks. 1983 tõi ta Võru 1. keskkooli abituriendina Eesti juunioride teatenelikus koos Piiri, Kiilo ja Eve Paaboga Liidu meistrivõistlustelt Võrru pronksmedali.
Seitsmekümnendate alguses leidis spordikooli treener Laur Lukin Võrust 16 km kaugusel Haanja kandis vana Jaanimäe talu, mis kohendati spordikooli suusalaagrite kohaks.
„Laagrid oli vahvad, sinna mindi meeleldi. Rohkem oldi laagris suviti. Spordiga tegelejad pidid ka hästi õppima, muidu poleks laagritesse ja võistlustele lubatudki. Mida paremad olid sporditulemused, seda enam tuli aga talviti õppetöölt võistluste tõttu puududa,” rääkis Margus.
Põhikooli lõpetamise järel jätkus hea õppeedukusega Kerstinil, kellele enim meeldisid sportimise kõrval ajaloo- ja keemiatunnid, koolitee Võru 1. keskkoolis. Lõputunnistuse koos tollal kohustusliku õmblejakutsega sai suusapiiga 1983. aastal. Juba edukate suusasportlastena ei tulnud hea õppeedukusega Kruudal ja Piiril lõpueksameid teha, lõpuaktusele mindi treeninglaagri järel.
Sisseastumiseksamid tegi juba keskkoolis õppimise ajal Eesti suusakoondises Mati Alaveri juhendamisel treeninud Kerstin Kruuda ülikooli kehakultuuriteaduskonda.
„Mul polnudki Tartus ühikakohta. Sõit Võrust Tartusse maksis vaid 75 kopikat, käisin ülikoolis loengutel otse kodust,“ rääkis Margus, kel kulus Liidu ametiühingute koondises suusatamisega samal ajal õppides ülikoolidiplomi saamiseks seitse aastat.

Kodulinlased juba koondises

Nii Eesti koondises, ülikoolis kui Liidu koondises olid Kerstinil kauaaegsed trennikaaslased ees. „Venemaale minek polnud raske, olime seal nii laagrites kui võistlustel käinud. Uuralites olin lumelaagris juba 6. klassi õpilasena. Varje Piir läks enne mind Liidu juunioride koondisesse. Eesti koondislasena olin Hille Piiri ja Tiia Meldrega (Teppan) käinud Venemaa eri paigus rahvaste spartakiaadidel võistlemas, samuti olime treener Alaveriga Bakurianis laagrites,“ jutustas Margus.
„Olin sprinteri tüüpi. Liidu koondises oli parim 5. koht (uisutehnikas) rahvaste spartakiaadil. Parim oligi mulle koondislasena 1984. aasta. MK-l olen 10 kilomeetri rajal võistelnud kahel korral,“ sõnas ta.
Kuigi Kruuda sai paremaid tulemusi sprindis, pani ta 1985. aasta 17. veebruaril 21. Tartu maratonil suusad alla, et sõita 55,6 km Matult Elvasse. Toona oli nimekirjas 13 200 maratoonarit, neist lõpetas 8715. Kruuda tuli naiste seas võitjaks ajaga 3.16.08,5.
Sportlased elasid neil aastail, mil Kruuda koondisesse kuulus, laagrites küllaltki tagasihoidlikes oludes, kuid sportlasi toideti hästi ja nad said hea varustuse. „Vene ajal oli tippsportlase elu suht lihtne. Endal mainimisväärseid kulutusi sportimiseks teha ei tulnud. Mind oli vormistatud ka 4-5 aastaks Pärnu EPT turbaraba tööliseks, hiljem spordiinstruktoriks. Reaalselt ma neis ameteis ei töötanud, palk kogunes hoiuarvele. Sellest saanuks autogi osta, kuid vene ajal autosid vabamüügil polnud. Polnud ka veel oma elamist, kuhu mööblit osta. Rahareform nullis enamiku hoiusest ära,” heitis Kerstin Margus valgust nõukogude sportlaste rahastamise süsteemile.

MK-etapilt koju … ja nakkushaiglasse

Treenerite vahetus vene naistekoondises pani 1988. aastal Kruuda küsimuse ette, mida edasi teha. „Mul ei klappinud koostöö naistekoondise treeneriks saanud Viktor Ivanoviga, uued tiimikaaslased tekitasid samuti lisapingeid.“ Oli psühholoogiliselt raske aeg.
1988 talvel kõhkles Kruuda koondise jätkamises juba sedavõrd, et soovis kõik sinnapaika jätta. „Olin MK-etapi ajal Kavgolovos, kuhu Eestist tuli palju fänne. Võtsin julguse kokku ja helistasin spordibaasi administraatori telefonilt Mati Alaverile Eestisse ja nutsin toru otsas, et mulle ei meeldi enam elu koondises peale treeneri vahetust. Tulingi koos fännide bussiga Kavgolovost ära koju.“ Kodus selgus, et Kerstin oli haigestunud kollatõppe ja tal tuli veeta pikka aega Tartu nakkushaiglas.
Veel samal talvel üritas ta uuesti jätkata Eesti koondises, kuid immuunsus oli kadunud, bronhiidid kordusid ja sportlikke tulemusi ei tulnud. 1989. aasta talvel, kui tulemused rahvaste spartakiaadil olid kehvad, langetas 25-aastane Kruuda karjääri lõpetamise otsuse. Küsimusele, millist mõju avaldas spordist loobumiseks energilisele Kerstinile tema silmapiirile ilmunud noormees, äsja Riiast sõjaväest naasnud Ilmar Margus, vastas oma esimese juubelini jõudnud Kerstin lihtsa naeratusega.
Mõned kuud enne abiellumist ja nimemuutust kaitses ta ülikoolis diplomitöö. Ta sai spordiõpetaja ja treeneri kutsega kõrghariduse diplomi 1990. aasta suvel.

Suusataja sukeldus maaellu

EPA lõpetanud noormehega samal sügisel abiellunud Kerstin alustas pereelu Tartu lähedal Tõrvandi alevikus. Aasta pärast sündis tütar Kertu ja paar aastat hiljem poeg Marten. Tütar õpib praegu farmaatsiat ja poeg keskkonnatehnoloogiat. Kertu on edukas sulgpallur, Martenile meeldivad jalg- ja võrkpall.
Pereelule pühendunud Kerstin oli laste kõrvalt abiks ka mehe alustatud talupidamises tema vanaisale tagastatud maadel Pangodi lähistel Oomiste külas. Vanaisa talu vundamendi kohale kerkis noorel perel selleks ajaks, kui vanem laps kooliteed alustas, uus maja.
„Kasvatasime ja turustasime koos mehega varast kartulit, samuti kodumetsas tehtud küttepuid. Kartulikasvatuse saladused olen pikkade aastatega selgeks saanud, see nõuab väga palju tööd ja aega. Kartulikasvatuse ja küttepuudega tegeleme senini,” märkis Margus.

Noori treenima

Üheksakümnendate keskpaiku oli Tiia ja Jaanus Teppani eestvedamisel Tartu vanalinna Kalevi spordikooli all tegutsenud suusaklubi juba tuule tiibadesse saanud. „Võtsin nende kutse suusaklubisse noori treenima tulla 1996. aastal vastu. Olime ise hiljuti valminud maamajja kolinud. Maatöö, kartulikasvatuse kõrvale mahtus ka suusatreeneri töö,” selgitas oma diplomijärgsesse ametisse asunud Kerstin Margus.
Töö sisu oli ju sama, mis Kerstini enda noorusaegadelgi. Tugeva arengu oli teinud aga suusavarustus. Kogu kallis varustus, suusakomplektid, rõivad tuli aga trenniskäijate vanematel ise osta, samuti tasuda igakuine klubimaks.
„Igal sügisel tuli klubisse uusi lapsi. Mõned tahtsid suusatippude eeskujul ise headeks suusatajateks saada, paljusid tõid vanemad, kellele endalegi suusatamine südamelähedane oli või otsisid nad oma lastele sobivat ala treeninguteks. Suure huvi tekitas ka Björn Dahlie eeskuju, Dahliet nägid lapsed Tartus lastemaratoni ajal. Veerpalu ja Šmigun olin need, kelle sarnaseks sooviti saada,” rääkis Margus. Suusatamise huvi kasvas hüppeliselt noortes ka tänu Otepääl 1999. aastal toimuma hakanud MK-etappidele. Tublimad suusaklubi noored käisid Otepääl radu ette sõitmas või kandsid avatseremoonial riikide lippe.
Kui aastaid Tartu suusaklubi tööd juhtinud Tiia Teppanist sai 2004. aastal Aura veekeskuse direktriss, oli loogiline, et suusatamist läbi-lõhki tundvast klubi vanemtreenerist Margusest sai uus klubi juht. Viis aastat tagas avatud maaülikooli spordihoone keldrikorrusele avaratesse ruumidesse kolis laululavalt ka Tartu suusaklubi.
„Treenereid on minuga kokku neli, tänavu hakkas meie klubis treeneritööd tegema ka Tartu suusaklubi kasvandik, karmis kliimas Alaskal Fairbanksi ülikoolis end täiendanud Vahur Teppan. Suusaklubis treenib 120 eri vanuses last, samuti paljud täiskasvanud harrastussuusatajad. Üks meie klubi eripära on, et meil on nüüd ka grupp koolieelikutest, alates viiest eluaastast,” tutvustas Margus klubi tegevust.
Treeningud toimuvad tööpäeviti õhtupoolikutel Tähtveres. Lumetul ajal jooksud, rulluisutamine ja -suusatamine, jõutreeningud, imitatsioonid. Laagrites käiakse nii Otepääl, Käärikul kui Haanjas. Tugevamate sekka jõudnud treenivad ka Soome lumelaagrites.
„Klubis on 19-eurone kuumaks, kuid varustuse peavad treenijad (nende vanemad) ise muretsema. Suusatamine pole odav ala. Meil on just käsil klubile uute esindusriiete tellimine,” tõmbas klubi juht näidisena valminud sooja logodega dressipluusi igapäevase treeningupaiga servas pildistamiseks selga.
Klubi eesmärk pole üksnes tippsuusatajate ettevalmistus, vaid üldiste sportimisharjumuste suunamine-kujundamine ning suusaspordi populariseerimine. „Koolipõlves käiakse aktiivselt treenimas, ka tulemuslikult võistlemas. Eeldused on noortel erinevad, samuti tahe hästi sportida. Paremini läheb neil, kel on tugev kodu toetus, nii moraalne kui materiaalne. Paraku tehakse kooli lõpuklassides või lõpetamise järel elus teisi valikuid. Mitmed edukad suusanoored on valinud õpingud välismaa kõrgkoolides,” rääkis klubi juht.
Suusaspordis jätkavad juba koondislastena tema õpilastest näiteks Vancouveri OMile jõudnud Karel Tammjärv ja Kati Tammjärv. Suurepäraseid tulemusi on näidanud noored suusaneiud Stine-Lise Truu ja Hanna-Britt Laursoo.
Vahelduseks talutöödele, kartulikasvatusele ja suusaklubi tööle käib Kerstin Margus koos perega aeg-ajalt slaalomit sõitmas. Nii kodusel Kuutsemäel kui Soome suusakeskustes. „Viimastel aastatel huvitab mind lumelauasõit rohkem.“

 

 

Teised Kerstinist

Kauaaegne Võru spordikooli suusatreener, võrulaste suusaisa Laur Lukin: „Kerstin oli nii andekas kui ka töökas. Ta jõudis varakult suusaspordi juurde tänu tugeva spordivaimuga isale. Peale Võrus keskkooli lõpetamist jätkas Kerstin edukalt treenimist ja võistlemist Liidu juunioride koondises. Ta valis ka treeneri elukutse. Eks mu abikaasa Maret, kes peamiselt tüdrukuid juhendas, teadis tema loomust paremini. Nad said hästi läbi.“

Klassiõde, treeningukaaslane Võru päevilt ja Liidu koondisest Varje Udras (Piir): „Tunnen teda lapsepõlvest saati. Kerstin oli tore mängu- ja treeningukaaslane. Hästi seltsiv ja sõbralik. Elasime ühes paneelmajas bussijaama kõrval. Kerstinil oli tugev tahtejõud kõike hästi teha. Käisime koos trennides ja laagrites. Kui Kerstin Võrus emal külas käib, saame vahel kokku. Meie jutt läheb tihti ka suusatamisele.“

Treeningukaaslane Võrus spordikoolist Tiia Teppan (Meldre): „Kerstin oli alati lõbus, sporti tegi rõõmuga. Tal oli hea lõtv, loomulik liikumine, oli geneetiliselt andekas. Hiljuti pärisin talt, kuidas läheb Karelil (Tammjärv). Kerstin vastas, et ta pole seganud Kareli loomulikku arengut. Olen ise olnud suusaõppejõud ja Kerstini vastus meeldis mulle väga.“

Tartu suusaklubi liige, TÜ kliinikumi taastusravi osakonna füsioterapeut Livian Laaneots, kelle tütred treenivad suusaklubis: „Hindan teda eelkõige seetõttu, et ta oskab luua lastele sundimatu treeningukeskkonna. Arvestab laste isikupäraga ja otsib võimalusi neid edasi arendada. Ta on alati valmis teistelt erialaspetsialistidelt nõu küsima (näiteks toitumisspetsialistilt, et õpetada lapsi õigesti toituma). See on professionaalse töötaja omadus, et ta ei hakka ise midagi leiutama, vaid julgeb alati asjatundjatelt nõu küsida.“

Tartu suusaklubis treeninud, hiljem Alaskal Fairbanksis suusatamist jätkanud, nüüd Kopenhaagenis tudeeriv Henri Soom: „Kerstin polnud otseselt minu treener, kuid klubis puutusin temaga palju kokku. Mulle meeldib, et Kerstin teeb oma tööd kirega ja hoolib väga kogu klubi ja suusatajate käekäigust.“

 

Autor: MALLE ELVET
Viimati muudetud: 20/11/2014 12:38:48