Hea kodanik tunnetab oma kohta maailmas, teiste inimeste seas ja mõistab, et elusolendid on asjadest tähtsamad. Paljud meie ühiskonna liikmetest on täna tõrjutud, kui mitte öelda hüljatud seisus. Nad on meie hulgast eemale peletatud, sunnitud heitunutena elama nurga taga ja pimedas. Nende jaoks on tekkinud justkui mingi oma, teistsugune olelusvõitluse maailm, kust neil ei ole väljapääsu ja mille olemasolu muu ühiskond isegi tunnistada ei taha. Selles maailmas ei ole lootust ega helget homset ja ainukeseks formaalseks puutepunktiks edu-Eestiga on riigi poolt vastu tahtmist visatav abiraha. Need sandikopikad ei võimalda puuetega inimestele ei toimetulekut ega ravi, rääkimata puuet kompenseerivast integratsioonist meie ülejäänud ühiskonnaga.

Komisjonis esmakordselt töövõimereformist kuuldes oli raske oma kõrvu uskuda. Tavaliselt on nii, et kui miski on liiga hea, et olla tõsi, siis tavaliselt see ka tõsi ei ole. Kuulasin imelist ettekannet koos slaidide ja põhjaliku läbitöötlusega puuetega inimeste küsimustest. Mõtlesin, et Eesti on viimaks suureks kasvanud, me oleme jõudmas järgmisesse arenguetappi. Me ei pea enam vaatama Soomele alt üles ja imetlema, kui inimsõbralikult on seal lahendatud puuetega inimeste küsimused ning kuidas nad on toodud igapäevase elu täieõiguslikeks liikmeteks.

Tänu töövõimereformile oleme astumas Eesti jaoks väga suurt ja olulist sammu. Oleme asunud reaalselt looma sotsiaalselt lõimunud ühiskonda, mis ei sunni osasid meist olema ühiskonna varjatud soppides ja seal oma muredega üksi hakkama saama. Oleme loomas vundamenti ühiskonnale, kus ka tervisekaoga inimesed on oodatud ja maksimaalsel võimalikul viisil meie igapäevastesse tegemistesse ja rõõmudesse kaasatavad.

Nii nagu reform ise on uus kvaliteet meie sotsiaalses arengus, nii näitas oma positiivset palet selle arutelu juures ka riigikogu. Parlament on seda teemat menetledes olnud kõike muud kui kummitempel. 23 sisulist sotsiaalkomisjoni koosolekut koos puuetega inimesi esindavate organisatsioonidega räägib ise enda eest. Riigikogu uksed on lahti ja seaduseandjad võtavad kuulda neid, kes on asjaga seotud ja keda see puudutab. Kedagi ei ignoreerita, kellestki ei „sõideta üle”, kedagi ei „aeta teerulli alla”.

Töövõimereform on mõtteviisi muutus. Selle reaalne elluviimine on kogu meie ühiskonna, meist igaühe muutus. Jah, ma olen nõus nägema karkudega või ratastoolis kaaslast enda kõrval. Olen nõus avama puuetega inimestele uksi ja aitama ratastoolis inimest trepist üles – kompenseerima oma kodanikupanusena seda, mis meie riigil veel tegemata. Näiteks väljaehitamata liikumisteed ratastoolis inimestele. Ma olen valmis seda kõike tegema ja mul on isegi võimatu ette kujutada, et võiksin kuidagi teisiti mõelda.

Töövõimereformi kontekstis vajab vastamist küsimus, et mis ikkagi on kvaliteetne ühiskond. Meist paljud on elanud sellisel ajal ja sellises ühiskonnas, kus kõrge elukvaliteedi tunnuseks oli näiteks transistorraadio. See kvaliteedimärk pidi näitama, et oled jõudnud teistega võrreldes kõrgemale tasandile ja omad midagi, millest paljud vaid unistada said. Tol ajal sai kvaliteedimärke muidugi ka poest paberi peal osta ja neid igale poole kleepida, kuid ega sellest ju midagi sisuliselt paremaks ei läinud.

Täna elame aga teistsuguses ühiskonnas, kus enam paberile trükitud või kummitempliga löödava kvaliteedimärgiga midagi paremaks ei muuda. Vaja on sisulisi lahendusi ja kõigi ühiskonnaliikmete tegelike huvidega arvestamist.

Demokraatiaga kaasnevad tugevad poolt- ja vastuargumendid, emotsioonid ning aktiivne diskussioon ühiskonnas. Keegi jääb konkreetse eelnõu kontekstis kaotajaks ja keegi võidab. Aga hoiame kokku, läheme koos edasi. Edasi selleks, et samm sammult ehitada veelgi paremat ja täiuslikumat ühiskonda, sellist, mida rahvas meilt ootab.

 

Autor: INARA LUIGAS, Riigikogu liige, SDE
Viimati muudetud: 23/03/2017 11:43:26