Õpilasfirmade laat tõi Värska kultuurimajja kümneid ettevõtlusteel esimesi samme astuvaid noori ja hulga uudishimulikke. Foto: Aksel Lõbu

Nädalavahetusel võis Põlvamaal Värska kultuurikeskuse uste vahelt sisse-välja sagimas näha harjumatult palju noori. Juba reedel osalesid kokkutulnud Eesti, Läti ja Venemaa noored ettevõtlusteemalisel konverentsil. Laupäeval peeti aga rahvusvahelist õpilasfirmade konkursslaata „Üle piiri turundus”.

Setomaa valdade liidu ja Värska orienteerumisklubi Peko korraldatud ning piiriülese koostööprojekti „Kultuuripärandi kasutamise edendamine tootearenduses – Heritage Business” toel korraldatud üritusel osales mitukümmend õpilasfirmat ja minifirmat, kokku sadakond noort.

Keskpäevaks, kui avamisärevus oli möödas ja rahvas asunud liikuma, valitses väikeses bokse täis paigutatud kultuurimajas õnnis elevus. Kooli- ja kultuurimajadele omase mikrofonide jupsimise saatel said õpilasfirmad enda ettevõtmisi kordamööda laval tutvustada. Korraldajate jutust jäi kõrvu, et oli ka väike segadus tekkinud, sest üks minifirmaks märgitu osutus hoopis õpilasfirmaks.

Oma toote esitlemise oskust said noored ettevõtlushuvilised mitmeti proovile panna. Korraldajad käisid boksist boksi, esitasid inglise keeles küsimusi ja kommenteerisid tooteid. Peaaegu märkamatult liuglesid žüriiliikmed märkmeid tehes malbehäälsete küsimuste ja kiituste-laitustega õpilaste vahel. Nagu sellest veel vähe oleks, käisid telekaamerate, digipeegelkaamerate, diktofonide ja varesejalgu täis märkmikega ringi ka ajakirjanikud. Kui ametlikud tutvustused läbi olid, tekitati jõulueelsele ajale sobivat meeleolu maheda džässiga.

Noored müüjad said kogeda tõelist vaateaknapoodleja tekitatud frustratsiooni: paljud käivad uudistamas ja küsimas, ent ei tunne huvi osta. Sellegipoolest pidid innovaatilisemate ideede autorid veel enne laada lõppu hakkama kordama, et oma näidiseksemplari nad ära müüa ei saa ja kõik koopiad on juba maha müüdud või kinni pandud.

Ehted, aksessuaarid ja meened
Esimesena satun Ape põhikooli õpilasfirma For Heppiness ette. Eestikeelse tervituse peale lähevad lõunariigist pärit neiude silmad suureks ja suud paotuvad. Inglise keelele üle minnes saan teada, et nende ettevõtmisesse kuulub kuus õpilast, kellega nad kokatunnis teevad huvitava välimusega maiuseid.

Tillukese toodetega täidetud esitlusboksi taha on paigutunud Otto, Kaisa, Egne ja Mihkel. Põlva ühisgümnaasiumi õpilasfirma Pocky tegijad on spetsialiseerunud nutitelefonide kottide tegemisele. Telefonikotid on valmistatud huvitavatest riidejuppidest, aga mis eriti põnev, ka vanadest kasukatest. Nagu noored olid ka valmis agaralt näitama, kasutavad nad ise kõik selliseid telefoniümbriseid. Eritellimusena on nad juba teinud ka e-lugeri jaoks sangadega koti ja just selles suunas plaanivadki nad oma toodetega edasi laieneda. Kasukaülejäägid olid neil aga leidnud rakendust karvase pastaka tegemisel, selle toote nimi on tutt.

Räpina ühisgümnaasiumi õpilasfirma Sära liikmed Kelli, Eleri, Annali ja Kati tõdesid, et laadaks ettevalmistumisega läks neil kiireks. Käsitööga rahvapärastatud helkuritele lisaks müüvad nad küünlaid, prosse ja ehteid. Ühe helkuri valmistooteks muutmine võtab noortel aega pool tundi. Edasise arengu kohta ütlesid nad, et neil on vaja kõikidele toodetele leida ühendav teema, mis on seotud säraga, sest küünlaid teevad ju teisedki õpilased. Ka samal laadal oli Ape põhikooli minifirma Flames väljas isetehtud küünaldega.

Läti Gaujiena koolist pärit minifirma Varaviksne keskendus taaskasutatavatele kingipakenditele, mis olid tehtud paberist, papist ja riidest. Minifirma tegijate sõnul tundus jõulude eel kõige sobivam mõelda lisaks kingitustele ka kinkide pakkimisele. Boksilauda kaunistas nende oma küla ja kooli kujutav riie, mille märkamise peale rääkisid noored lätlased, kui ilusaks ja armsaks nad oma kodukohta peavad.

Läti Siksna koolist pärit minifirma neiud ei varjanud, et ega neil muud põhjust Värskas olemiseks pole kui õpetaja tahe. Müügiks olid vanadest lipsudest tehtud mobiilitaskud, isetehtud ehted ning väga detailsed ilusad postkaardid. Sellise postkaardi tegemiseks kuluvat mitu tundi.

Energiat täis minifirma Kuldne Kolmik (ja tõepoolest kolm neid oli – Anita, Keidi ja Erna-Marie) oli tulnud Misso koolist. Nad olid näinud pulmas kingina omatehtud ehtekarpi ja ei näinud põhjust, miks ei võiks seda ise teha. Leidsid endale sobivad materjalid ja nii see alguse saigi. Ehtekarbid on valminud väga korralikult papi peale kleebitud tapeedist. Algul kulus ühe tegemiseks kolm tundi, töö käigus omandatud vilumusega läheb aga nüüd aega poolteist kuni kaks tundi. Laadal suutis Kuldne Kolmik müüa üheksa karpi, viimast, kümnendat hoidsid nad laada lõpuni näidisena. Ehtekarp tuleb ehetega ise täita, kuid ostja leiab karbist väikesed paberirullid positiivsete aforismidega. Järgmiseks plaanivad Misso noored proovida teha sahtlitega ehtelaegast, selle keerukam ehitus on uueks proovikiviks.

Traditsioone hoitakse hinnas
Petseri koolist pärit õpilasfirma Golden Cockerel häbelikud esindajad meisterdavad käsitsi kenasid postkaarte ja õnnitluskaarte, mille puhul on kasutatud vene kultuurile omaseid motiive või kujundusstiile. Välja oli pandud nii pulmadeks, sünnipäevadeks kui ka jõuludeks sobivaid kaarte. Firma nimi on tulnud Puškini jutustusest „Kuldne kukk”. Petseri noortel oli laadal ka nii-öelda diilipakkumine: kaks postkaarti tagab kinkekotiga kaasa kuldse kukelutsukommi. Edaspidi plaanivad nad ka kingikarpe teha.

Petseri kooli õpilaste tõlgina oli kaasas inglise keele õpetaja Irina, kes oma tulekust ja üldse sellisest üritusest vaid kaks nädalat varem teada sai. Tema sõnul meeldivad nende kooli direktorile sellised uued ideed eriti, kuna too on majandusharidusega.

Läti Ape põhikoolist pärit minifirma Any Vitamine neiud tundsid samuti muret traditsioonide pärast. Nad on võtnud oma eesmärgiks säilitada vanaemade moosikeetmise tava ja soovivad, et ka nende põlvkond seda oskaks. Selle tarvis keedavad neiud oma kooli köögis ise moose ja marmelaadi, kuigi hoiustamisega on neil seal juba kitsaks läinud. Algsest viieliikmelisest seltskonnast on praeguseks raske köögitöö tagajärjel alles jäänud kolm. Müügil on nad oma toodetega olnud kodulinnas ja laatadel. Neiude suvikõrvitsa-sidrunimoos osutus väga meeldivaks maitseüllatuseks.

Ühte boksi olid paigutatud minifirmad Stuff ja Kocins. Kahest poisist ja kahest tüdrukust koosnev seltskond oli eelmisel aastal vedanud ühist ettevõtmist, ent otsustanud tänavu eraldi teid pidi minna. Tülli nad siiski ei läinud, sattus lihtsalt ideede poolest nii. Stuffi kaup on armsa välimusega vannisoolatabletid, mille tegemist õppisid neiud internetist. Nende boksinaabrid aga näitasid oma oskusi puutöös ja treipingi kasutamisel, meisterdades küünlajalgu ja võtmehoidjaid.

Kohaliku Värska gümnaasiumi minifirma Setovärk neli liiget olid ette võtnud väga ajamahuka töö: Buratino siluetiga mänguasja tegemiseks kulub neli tundi. Mõnusad pakendid meenutavad väikesi kartulikotte. Järgmiseks plaanivad nad kohal olnud Vaiko ja Andrese sõnul hakata pudeliavajaid tegema.

Meremäe kooli esindasid kaks minifirmat. Esimene neist, põneva nimega Pärlipüüdja, oli veinipudeli korkidest helmeste lisamisega teinud kõrvarõngaid ja võtmehoidjaid. Boksis tooteid esitlenud Elis ja Siret ütlesid, et ühe eseme tegemiseks kulub neil 10–20 minutit. Edasi plaanivad nad rohkem keskenduda mitmesugustele kõrvarõngastele.

Teise Meremäe minifirma Kuldvõtmekese väga noored esindajad Karl, Anete, Mathias ja Elisabeth olid koolidirektor Mainer Järvelille valvsa, ent muheda pilgu all. Koolijuht selgitas, et see minifirma keskendub laserdisaini toodetele. Lapsed teevad visandi, kunstiteose, mis seejärel kantakse võtmehoidjale, tulevikus lõigatakse ehk ka pusleks. Teistpidi saab nii aga ka laste enda puutööd kaunistada.

Kääpa põhikooli minifirma T.A.S.C poisid olid oma boksi seadnud üles arvutitehnika ja lasid väikese tasu eest tuntud automängudes ringikese sõita. Suurem eesmärk oli siiski tutvustada minifirma kaudu omaenda programmeeritud mänge, millest esimene oli ka sellel laadal tutvumiseks kaasas.

Justkui laiskusega ühendatud kavalusega särasid Värska gümnaasiumi õpilasfirma Elf kohvikupidajad. Nagu kohalolnud turundus-, reklaami- ja finantsjuht ning firma president selgitasid, on nende koolis kümnendal klassil traditsioon pidada koolikohvikut, mille nad otsustasid laadale tuua. Korraldajatepoolse eraldi kosutusnurga puudumise tõttu oli nende idee vägagi mõjus. Teistele õpilasfirmade laatadele pole neil sellisel kombel siiski plaanis minna.

Oli näha, et paljudele Venemaalt ja Lätist tulnutele oli ettevõtmine juba idee poolest võõras. Paljud neist nõjatusid mornilt oma boksidele ja ootasid laada lõppu. Siksna kooli mornide nägudega tüdrukud ütlesid, et on kohal õpetaja tahtmist mööda ja ega neil vaimustust selle asja vastu pole. Nii mõnegi teise õpilase puhul jäi aga mulje, et neile ei ole kogu ettevõtmist väga hästi selgitatud. Siiski särasid suuremast osast boksidest vastu siirad naeratused ja huvi oma toodet ja tegemisi tutvustada. Kindlasti saadi ka mõistmine sõna teel leviva reklaami väärtusest ja turundusest. Paljudel olid valmis visiitkaardid ja tegemisel Facebooki lehed oma toodete tutvustamiseks. Energiline ettevõtluslaat ilmestas unist väikeasulat ja tundus olevat jõukohane alustuspunkt nii väga noortele kui ka välismaalt tulnud kooliäride eestvedajaile.

 

Mis on õpilasfirmal ja minifirmal vahet?
Minifirma on lihtsustatud variant õpilasfirma programmist, mis on mõeldud ettevõtliku mõttelaadi arendamiseks ja ettevõtlusalaste põhiteadmiste andmiseks 7.–9. klassis. Programmi eesmärk on aidata õpilastel tutvuda väikeettevõtte loomise, juhtimise ja lõpetamisega. Minifirmad on üldjuhul seotud huvitegevusega koolis. Minifirma peab olema tihedalt seotud õppekavaga, et tagada õpilastele piisavalt tegutsemisvõimalusi hariduseesmärkide saavutamisel. Minifirmad osalevad Eesti laatadel, kuid ei võistle.

Õpilasfirma luuakse gümnaasiumiastme majandusõppe programmi osana selleks, et paremini omandada äritegevuse põhimõtteid, arendada õpilastes algatusvõimet ja soovi ise probleeme lahendada. Tõelisest ärifirmast erineb õpilasfirma selle poolest, et see on õppeprotsessi osa. Õpilasfirma programm on ehitatud üles väikefirma tegutsemise põhimõtetele. Õpilased loovad oma firma, valivad toote, jagavad ametid ja tööülesanded. Alustamisel koostatakse äriplaan, mida tegevuse käigus järgitakse. Õpilased toodavad ja müüvad oma tooteid või osutavad teenuseid.

Allikas: www.ja.ee

PitsiAEG
Õpilasfirma Värska gümnaasiumist. Eelmisest, pitsiliste valgustite ideest, millega tegeles Laura, sündis uus idee sama motiivi sisekujunduses kasutada. Seekord võeti ette seinakellad. Kasutusse on läinud kodust või taaskasutusest saadud linikud. Klient saab anda ka oma liniku. Need tärgeldatakse PVA-liimi kasutades. Kellamehhanismid on tellitud, kokku panevad noored ise.
Laura ütles, et kui huvi jätkuvalt kasvab, peavad nad linikute saamiseks pöörduma mõne käsitöölise poole või ise näputöö meistritaseme omandama. Pakutavad kellad on väga erineva suurusega, ühe- ja mitmevärviliste linikutega. Kellade kaasapakkimiseks on neil vanadest kalendritest tehtud kinkekotid.

Sablette
Õpilasfirma Põlva ühisgümnaasiumist. Toodab pastillisuuruseid käsitööseepide komplekte. Haarava müügiinimese olekuga Maris Lutsari sõnul tekkis idee sellest, et ta koolisööklasse jõudes kippus pidevalt avastama, et kraanikausside juures pole seepi kätepesuks. Tooraine seepide tegemiseks noored tellivad, aga seebi segavad kokku ja annavad vajaliku vormi ise. Firmasse kuuluvad peale Marise veel Marge Käis ja Sirje Maria Lehestik.
Klientidel olla toote vastu tõsist huvi, lapsed pidavat seda küll tahtma kommiliku välimuse pärast. Õnnetuste vältimiseks on aga toote pakendil vastav hoiatus olemas. Praegu on noortel pakkuda mangolõhnalisi helkivrohelisi miniseepe. Järgmiseks plaanitakse tooteskaalat laiendada, jõuludeks on neil kindel plaan teha piparkoogilõhnalised seebid, millele piparkoogiliku tekstuuri andmiseks kaalutakse kohvipuru kasutamist.

Vigurvänt
Minifirma Värska gümnaasiumist, neljaliikmeline. Maia Mustimets selgitas, et nad on teinud „Musta notsu” kaartidest oma versiooni, millel on Setomaale iseloomulikud elemendid. Teada-tuntud kaardimängu loomise taga on soov tuua inimesi kokku ka väljaspool internetis istumist. Kaardipaki tagaküljel on seto lipumuster, esikülge kaunistavad andekad loomajoonistused seto- ja eestikeelsete sõnadega.
Joonistused tegi nende kooli abiturient Jane Vakko, kes sel hetkel parajasti ka boksi juurde ja pildile sattus, firmas ta ei osale. Käsitsi joonistatutena näivad kaardid on tegelikult skaneeritud joonistused ja prinditud õhukesele papile. Paksemat nimelt ei võimaldanud kooli printer. Senise korduva mängimise järel oli näidispakk aga seto neidude sõnul oma vormi säilitanud. Kaasasolevad 10 kaardipakki said nad laadal maha müüdud. Järgmiseks tahavad noored toodet müüa näiteks turismipunktides ja laiendada kaardipakkidel olevaid nimetusi muudessegi keeltesse.

Style of Seto
Petseri kooli õpilasfirma Style of Seto valiti Värskas parimaks õpilasfirmaks. Toodetakse traditsioonilisi jõulukaunistusi, ühendades jõuluvärve ja -motiive hästisobivate seto omadega, ka kolm tegijat on ise setod. Juhendaja nimetas seda ettevõtmist sotsiaalseks ettevõtluseks, sest osa müügitulust läheb orbude toetuseks, samuti käiakse nende toodetega lasteaedades lastele rõõmu toomas. Plaanis on suur inimmalenditega malemäng kodulinna väljakule, ürituse tulud suunatakse samuti vanemateta laste aitamiseks.

 

 

Autor: AKSEL LÕBU
Viimati muudetud: 27/11/2014 10:28:16