Uut aastat enam soovida ei või, küll aga on paslik soovida tegusat muusika-, viu- , rukki-, kukerpuu ja kikkapuu, paepealse mulla aastat! Astroloogiahuviliste rõõmuks tuleb öelda, et Hiina kalendri järgi algab meil 19. veebruaril ka rohelise kitse aasta.

Ilmselt leiaks siia nimistusse tiitleid veel vähemalt mõnekümne jagu, kui rahvusvahelised tähistamised kaasata. Ka tuleb silma peal hoida, mis tiitleid eri kuudele antakse. Uhkete nimedega nädalad on aga juba tiheda sisuprogrammi ja agressiivse suhtekorraldusega. Eestis leitakse taasiseseisvumise järgselt järjest rohkem pealinnatiitleid, mida suuremate ja väiksemate linnade vahel rändama saata – aastaaegadest kultuuritähisteni. Põlva just lõõtsapealinna tiitli saanuna, mis muusika-aastaga kokku langeb, veedab ilmselt oma selle aasta kultuurielu just seda tiitlit tähistades.

See kõik on veel enam-vähem hoomatav. Aga kui siia juurde lisada meie pühad, tähtpäevad, rahvusvahelised ning igasuguste ühingute välja kuulutatud tähtpäevad? Jääb mulje, et januneme nii meeleheitlikult mingisuguse sügavama tähenduse järgi, et ilma nimetusi andmata ei suuda me enam end ümbritsevat väärtustada. Elame tõepoolest erilisel ajal, kus iga päev möödub mingi loosungi all, kui sa vaid vaevud selle tänase hõike üldisest kärast üles otsima.

See kergitab mitmeid küsimusi. Kas meie huvigruppide killustumine on jõudnud tasemele, kus erihuvisid enam mänguplatsile juurde ei mahu (mistõttu tuleb tähelepanu saamiseks appi võtta tähtpäevade loomine)? Või on Eestit haaranud PR-hullus, kus asju aetakse vaid pressiteadete ja promoürituste abil, selle asemel et rohujuuretasandil suhelda (ja nii oma agendat levitada)?

Teema-aastad igast valdkonnast?
Teema-aastate peale võiks öelda: paepealsesse mulda istutatud kukerpuu oksal sädistab viu viisijuppi, silmitsedes rukist. Ministeeriumi poolt korraldatavad teema-aastad on iseenesest tänuväärne tegevus. Meenub väga menukas ja hästi teadvustatud lugemisaasta. Eelmine aasta – liikumisaasta – läks teadvustamise osas küll üsna märkamatult. Sel korral on käsile võetud muusika, mille puhul liigselt pingutada pole vaja, kuna eestlane kipub loomu poolest juba muusikalembene olema.

Eesti Ornitoloogiaühing on valinud 1995. aastast aasta lindu, tutvustades nii linde lähemalt. Ajakirja Eesti Loodus toimetus on valinud 1996. aastast aasta puud. Kultuuriministeerium on korraldanud teema-aastaid 2000. aastast. Eelmisel aastal sai alguse aasta mulla valimine. Rukki-aastaks kinnitas 2015. aasta põllumajandusministeerium koos Eesti Rukki Seltsiga.

Kuid millisel hetkel jõuame sellega absurdini? Kust jookseb piir põhjendatud tähelepanu suunamise ja otsitud tähtsustamise vahel? Kas meil on igal aastal vaja teada, millisele mullale peaksime pühenduma tolle aastanumbri all? 2015 on rahvusvaheline mulla-aasta, Eestis tähistame paepealse mulla aastat. Ehk lisaks rahvuskivile on oluline, mis pinnas seda ka sängitab, nagu välja tuleb.

Ameerika Ühendriikides on Vikipeedia andmetel üle 175 toidu teadlikustamise päeva, osad neist ametlikumad kui teised. Näiteks tähistab Päästearmee 1938. aastast juuni esimesel reedel üleriigilist sõõrikupäeva (National Doughnut Day). See on auavaldus meestele ja naistele, kes Esimese maailmasõja ajal serveerisid sõduritele sõõrikuid. Selle puhul pakuvad paljud poed tasuta sõõrikuid. Kõlab kummaliselt, kas pole?

Tähistamiste ja meelespidamiste mõtteline hierarhia
Tähistamisi ja teadlikustamisaktsioone korraldatakse väga erinevatel tasanditel, korraldajaiks riikide ühendused, sõltumatud rahvusvahelised ühendused, riigid, omavalitsused, vabaühendused, õppeasutused, aga ka tasanditud ühe idee taha tekkinud grupid. Nagu oodata võib, on see tinglik hierarhia sageli ka liikumine tõsiduse ja tõsiseltvõetavuse skaalal absurdi poole.

Riikide ühenduste kinnitatud tähtpäevad on kõige kaalukamad, aga nende meelespidamine jääb ka enamasti ametlike ürituste ja leheveergude piiresse. Teisipäeval, 27. jaanuaril oli näiteks holokausti mälestuspäev, mille kinnitas 2005. aastal ÜRO peaassamblee.

Rahvusvaheliste riikidest sõltumatute ühenduste korraldatavate tähtpäevade näitena võib tuua kõigile tuntud Punase Risti humanitaarsuse põhimõtete tähistamise Punase Risti päeval 8. mail. Seda tähistatakse alates 1948. aastast.

Eesti Vabariigil on 2015. aastal 12 riigipüha, 13 riiklikku tähtpäeva, 16 lipupäeva. Lisaks sellele on liigituseta sündmused, mis sageli on värskema päritolu või vähemametlikuma sisuga. Näiteks on 26. november nimetatud 1998. aastal kodanikupäevaks. Eesti pärimuskultuurist ja välismaa populaarsematest pühadest, mida meilgi tähistatakse, saame kokku mahuka rahvakalendri.

Internet on võimaldanud hea õnne korral iga väikestki ideed suurele hulgale inimestele levitada. Viimane variant toodab kõige absurdsemaid „tähtpäevi”, mis vahel juurduvad vaid lühikeseks ajaks või teatud vanusegrupi seas. Näiteks välismaalt pärit idee grab an ass day (kraba-tagumikku-päev) vajadusest ja teised analoogsed seksuaalse alatooniga „tähistamised” on üsnagi küsitava väärtusega. Siiski on selles kategoorias ka täiesti süütuid ettevõtmisi nagu näiteks kleidikandmise päev.

Kodanikuühiskonna vastutus
Internetihullustest on võimalik mööda vaadata, kõige ametlikemate tähtpäeva määrajate osas on vähe teha. Seetõttu tuleb rõhuda vabaühenduste mõistlikkusele. Jah, igal ühendusel on oma agenda, mida paljud organisatsioonid tahavad tutvustada laiemale avalikkusele. Ent möödas on ajad, kus teadlikustamise päeva või teemanädala välja kuulutamine soovitud tähelepanu andis.

Tänased vabaühendused peavad veelgi rohkem rinda pistma ettevõtjate, poliitikute, riigiasutustega, kes kõik tahavad tutvustada oma tooteid, teenuseid ja kampaaniaid, juhtida tähelepanu endale olulistele teemadele. Paratamatult jääb sellises käras miski tähelepanuta, iga sõnum ei jõua oma potentsiaalse huviliseni. Suureneva infomüra probleemi ei põe me ju vaid selle teema puhul.

Kui see ettepanek juba iseenesest nii vastuoluline poleks, soovitaksin meie rahvale üht päeva, mis võiks jääda puutumatuks. Nii öelda tähistamiseta päev. Aga väljaütlemisega on sellest päevast juba poolenisti omaette tähtpäev saanud. Mis siis, et selle korrektne „tähistamine” seisneks mittetähistamises.

Lohutada võib murelikke lugejaid sellega, et õnneks ei ole paljud mitteametlikud tähtpäevad seotud pokaalitõstmisega, seega jääb tähistajaid hinge ka järgmiseks aastaks. Siis saab juba oodata järgmisi põnevaid aastanimetusi!

 

Autor: AKSEL LÕBU, LõunaLehe reporter
Viimati muudetud: 29/01/2015 12:19:35