Rahvaloenduse andmetel on eestlaste seas 130 000 murrete valdajat. Üle poole neist räägib võru keelt ja kaks kolmandikku võru või setu keelt. „Enam ei ole kuvandi mõttes tegemist vanainimeste, harimatute ja külajoodikute keelega!” rõõmustab Võru instituudi juht murde kõnelemise tunnistajate üle.

Võru murret räägib rahvaloenduse andmetel 87 000 inimest ja setu murrakut 12 500 inimest. See on Võru instituudi direktori Rainer Kuuba sõnul aga eksitav väide, sest kuigi setu murraku kõnelejad on eraldi välja toodud, on nad võru murde osana arvutatud ka selle kõnelejate hulka lisaks ehk tegelik võru keele või murde kõnelejate arv on 74 500 inimest.

Võru keele ja selle kõnelejate hulga seis on Võru instituudi direktori hinnangul suhteliselt hea. Tema sõnul lubasid nende varasemad uuringud kõnelejate arvuks 50 000 – 70 000, seega oli tegemist positiivse üllatusega.

Kuuba tõi välja, et maailmas on küll ka keeli, mille rääkijaid on kümneid miljoneid, aga mille positsioon on ühiskonnas on palju halvem kui eesti või võru keelel.

Võru ja setu keelt nimetatakse küll murreteks ja murrakuteks, küll lõunaeesti keeleks, põhjaeestlased eelistavad ühte ja lõunaeestlased teist määratlust, aga kuidas oleks neid ikkagi õige nimetada?

„Me ütleme siin võru keel ja setu keel. Teooria on see, et kui mingi rahvagrupp ise ütleb, et nad räägivad keelt, siis nii ongi. 1998 sai spetsiaalselt uuritud võrukesi. 80 protsenti ütlesid, et see, mis nad kõnelevad, on võru keel,” selgitas Kuuba.

Enesemääratlusküsimus pole vaid definitsiooni ümber jagelemine. „Tõenäoliselt see, et võrukesed peavad seda keeleks, on ka põhjuseks, miks võru keele kõnelejaid on nii palju võrreldes teistega. Teiste murrete hulgas on keeleks pidajaid vähem, mis iseenesest näitab võru keele prestiiži,” leidis Kuuba.

Võru keele tähtsus tekitab tema sõnul kodutunde, see seob. „See on suurem side kui see, et pangalaenuga ostan mingi karbi ja mind üldse ei huvitagi, kus ma olen ja elan. Sellised inimesed on emotsionaalselt kodutud,” hindas ta.

Võru instituudi töö ongi Kuuba sõnul puhas regionaalpoliitiline töö, et seda sidet tugevdada. „Küsimus on selles, kas sul on juured, mingi emotsionaalne side, kas sa tunned, et sa oled millegi poolest rikas, kas sa oskad keelt, paiga lugusid, rahvalaule. Identiteet on selle asja nimi, võru keeles hindätiidmine. Kui inimesel on juured olemas, on tal kindlam tunne, ükskõik kus ta on,” rõhutas Kuuba juurte tähtsust. Sellised inimesed käivad ja vaatavad maailma ära ning siis ihkab hing tagasi.

Külajoodikust kultuuriuhkuseks
Aegamööda võru keele maine kasvab. Enam ei ole kuvandi mõttes tegemist vanainimeste, harimatute ja külajoodikute keelega, nagu märkis Kuuba rõõmsalt. Põhjustena tõi ta välja võrukeelsed raadiouudised, oma ajalehe, kasvava võrukeelse kirjanduse ja võrukeelse lauluvara. Ka tuhandete osalejatega Uma Pido on oluline keelemaine parandaja.

Siiski ei saa öelda, et võru keelega on kõik hästi. Kuuba ütles, et keeleteadlased on üle maailma kirjeldanud, et keele kadumiseks kulub kolm põlvkonda. „Praegu oleme võru keelega kolmanda põlvkonna faasis. Kui me ei saa praegu neid noori lapsevanemaid kõnelema, siis on probleem, et keel edasi ei kandu. Vaid 20 protsenti noortest vanematest räägib oma lastega võru keelt, kuigi ise mõistavad väga hästi seda,” nentis ta.

Siin peaks justkui vanavanemadki olema kultuuri ja keele edasikandjad. Ent Kuuba möönis, et suurel osal vanavanematest, kuigi mitte kõigil, on nõukogude ajast jäänud külge komme lastega ikka eesti keeles rääkida.

Pealinna poolt oma suhtumine
„Veel 30 aastat tagasi oli setu sõimusõna, aga nüüd mõned tahavad olla setud, kui nad seda isegi ei ole,” nimetas Rainer Kuuba ka naaberkeele kohta välja positiivse muutuse. See, et setud ennast eraldi rahvana defineerivad, on tekitanud kaugemate kantide eestlastes, kes asjasse ei süvene, segadust. Nende rahustuseks ütleb ta, et nii võrukesed kui ka setud igal juhul hoiavad ja kaitsevad oma kodu ja riiki.

Seto instituudi tegevjuhi Ahto Raudoja hinnangul kasutavad iga päev setu keelt 12 500 oskajast vahest pooled ja sedagi mitte kõigiga. 1000–2000 setut kõneleb oma keelt kogu aeg.

Kuvandi parandamist on aidanud see, et kaugemalt n-ö imporditud koolijuhtide ja vallajuhtide asemel on nüüd pukis kohalikud inimesed.

„Positiivne on see, et setodest juhid ja ametnikud ei karda omavahel seto keelt rääkida, selline vallavalitsuste ja koolide eeskuju on oluline,” leidis Raudoja. „Selles osas on 10–20 aasta tagusega julgem kasutamine.”

Murdeks ja murrakuks jagamine on temagi arvamusel definitsiooni küsimus. Raudoja kinnitas, et setod on ikkagi rahvas, kellel on oma keel, sest sellise enesemääratluse on teinud Seto Kongress. Ta nõustus väitega, et pealinna poolt sellesse definitsiooni ei süüvita.

 

 

Autor: AKSEL LÕBU
Viimati muudetud: 20/03/2015 10:03:12