Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Nad sündisid Venemaa avarustel

Inara Luigas (vasakul) venna ja õdedega lähedaste haual Verh-Krasnojarka küla kalmistul. Foto: erakogu

Eile meenutati neid, kes saadeti 25. märtsil 1949 oma kodudest Siberi karmidesse ja tagasihoidlikesse oludesse. Tänases LõunaLehes vaatavad ajas tagasi kolm tuntud kagunurga elanikku, kelle sünnikohaks on võõrvõimu tahtel suure Venemaa paigad: Novosibirski ja Irkutski oblast ning Komimaa.

Inara Luigast teatakse kui riigikogu kahes koosseisus töötanud kagunurga inimeste valitud saadikut. Varem on põllumeeste kõrgkooli zooinsenerina lõpetanud naine töötanud Soomes seafarmis ja pidanud üle kümne aasta Põlvamaa Mikitamäe vallavanema ametit. Loo ilmumise ajal pole veel selge, mida ta lähiajal tegema hakkab.

„Vanaisa pere elas Mikitamäel kahe suurküüditamise vahel tagasihoidlikult. Alles palju hiljem saime teada, et siitkandist ei saadud 1949. aastal küüditatavate arvu täis, ja et see ikka täis saaks, saadeti minu isa vanemate pere Siberisse. Nad sattusid Verh-Krasnojarka külla Severnõi rajoonis Novosibirski oblastis. Ema pere oli varem Lätist Novgorodi oblastisse saadetud, kust nad küüditati taas, seekord samasse kohta, kus meie isagi. Seal mu vanemad kokku saidki ja abiellusid,” rääkis usutletav.

Ta oli vaid üheksakuune, kui tema lätlannast ema Eltvira ja setu juurtega isa Ivan Labe Mikitamäele viimase kodukohta jõudsid. Aasta oli siis 1959. Sugulaste juures leiti ulualune, hiljem asus pere elama Inara isa ristiema majja.

„Vanemad kaasõpilased nimetasid Siberist tulnud lapsi algkooli ajal venelasteks, mõni käskis tagasi minna ja oli neidki, kes lubasid ära tappa. Jooksime vahel teiste eest nurka. Meie pere lapsed ei osanud korralikult ka eesti keelt, sest emaga rääkisime vene, isaga setu keeles,” meenutas Inara Luigas oma varajast kooliaega. Ta lisas, et õpetajad suhtusid Siberist tulnutesse siiski neutraalselt.

Kui ta tol ajal öeldud kurje sõnu ja kiusamist meenutab, lähevad silmad hetkeks veidi märjaks, kuid viha ta ütlejate ega teistegi küüditamise kaasosaliste peale ei kanna.

„Juhtunu meenub vaid siis, kui kellegagi sellest kõneleme. Paljud toonased koolikaaslased ilmselt ei teadnud väljasaatmistest midagi. Mina ei saa kunagi teada, kuidas ma siin sündinuna oleksin Siberist tulnud kaasõpilastesse suhtunud. Meie vanemad ei rääkinud laste kuuldes küüditamisest samuti sõnagi, kartes, et me kogemata ütleme midagi sellist, mis võib kogu perele halba tuua. Nii käituti ilmselt nõukogude ajal paljudes kodudes. Oli ju olukordi, kus võim käsutas eestlast teise eestlase vastu,” arutles ta ja lisas, et järgib ema soovitust kõigile andestada. Andestanu sees ei ole enam vaenulikkust.

Koos õdede Erika ja Viktoria ning venna Jaaniga vaatavad nad kokkusaamisel ka Siberi-pilte ja siis ärrituvad. „Loomulikult ei unune väljasaadetutel see kunagi ja me peame oma ajalugu teadma, kuid enda hingerahu hoidmise nimel ei tasu toimunut iga päev meenutada,” soovitas Inara Luigas.

Ilmselt sai neil kõigil kergem pärast 2008. aasta suve, kui kolm õde ja vend Novosibirski oblastis ära käisid. Verh-Krasnojarka küla kalmistul puhkavad nende Mikitamäelt viidud vanaisa ja kaksikutest õed.

Usutletava sõnul ei kordu ajalugu kunagi täpselt ühtemoodi, kuid mingi muster võib siiski uuesti sündida. „Praegune olukord riigis on paljudele suur kannatuste rada, siin pole välisvaenlast vajagi, kuna toimetulematus eluga surub osa meist nurka. Kel vähegi tervist ja jõudu, lähevad Eestist ära. Olen nüüdses Eestis mõnede inimeste silmis märganud erilist vihatulukest, mis justkui manitseks kaasmaalasi õiglusele. Paljude, eelkõige vanemate inimeste hingesoppidesse on pesitsema jäänud see hirm, millele pole rohtu ja leevendust leitud, ja neid on lihtne heidutada,” mõtiskles ta.

Oma elus peab Luigas oluliseks edasiminekut, mis tähendab enese pidevat täiendamist. Vallavanema ameti ajal hakkas ta Eesti majandusjuhtide instituudis haldusjuhtimist õppima. Sealt saadud teadmised on teda edaspidises töös palju toetanud.

„Suudan paljusid probleeme laiemalt vaadata ja mõista paremini asjade toimimist vallas, maakonnas ja riigis. Instituut andis küll põhiteadmised haldusjuhtimisest, kuid edasiminekuks on tarvis pidevalt lugeda,” lausus ta.

MTÜ Murtud Rukkilill liikmena on ta käinud paljudel koosviibimistel. „Meenutusüritused ei lase minevikul ununeda ja annavad jõudu seista nõrgemate eest. Igal aastal oleme perega 25. märtsi paiku isamajas, kus süütame küünla ja mõtiskleme elu üle,” märkis Luigas.

Komimaal sündinud Võrumaa ettevõtja
Tõnu Jõgi on Võrumaal tuntud: ta on omanimelise inseneribüroo omanik ja linna volikogu aseesimees, varem on ta olnud Võru linnapea, abilinnapea ja volikogu esimees. Vaid tema head tuttavad ja sõbrad teadsid senini, et Tõnu sündis 1960. aastal Inta linnas Komimaal.

„Isa Ülo oli Erna grupi sõjaväeluuraja, kes käis Soomest Eestis toimuva kohta informatsiooni kogumas. Ema Aili, neiuna Jürgenson, osales koolinoorte vastupanuliikumises. Kuna nad nõukogude arusaamade järgi olid poliitvangid, veeti neid kinnivõtmise järel mööda Venemaa vanglaid, et nad uusi suhteid ei saaks luua. Kokku said nad Intas Komimaal,” meenutas ta napilt vanemate noorust.

Vanemad tõid Tõnu ja temast kaks aastat vanema venna Ilmari poiste vanaema juurde Keilasse 1968. aastal. Vanemaid ei lubatud siis veel alaliselt kodumaale ja tema isal oli Eesti NSV lõpuni keelatud elada vabariikliku alluvusega linnades.

„Esimese kooliaasta õppisin Intas venekeelses koolis. Teise klassi läksin Keila keskkooli. Tean, et kooli juhtkonna ja õpetajate seas oli neid, kes soovitasid vanematel panna mind venekeelsesse kooli, kuid ema-isa jäid oma otsusele kindlaks. Oli õpetajaid, kes hoidsid meiega distantsi, kuid meil vennaga kaasõpilastega probleeme ei olnud. Keegi ei sildistanud meid. Koos minuga oli klassis veel üks Intast naasnud poiss,” meenutas Jõgi.

Sünnikohta mees külastanud ei ole, kuigi millalgi oli vennaga selline plaan. Siis jäi plaan katki ja nüüd ei näe ta selleks enam põhjust.

Aastaid hiljem sai Jõgi teada, miks toona võõrvõimude poolt poliitvangideks tembeldatud vanemate lastel Keila koolis vastuolusid ei tekkinud. Kooli direktor oli teeninud Soome armees, kuid osanud seda võõrvõimu eest varjata. Direktoril jagus julgust ja tarkust Venemaa avarustelt naasnud lapsi kaitsta.

Sel ajal oli Keilas võõrriigi tankiväe osa. Jõgi lausus, et tänavakaklusi tuli eesti ja vene poiste vahel ette ja temagi ei jäänud pealtvaatajaks. Ebameeldivusi koolis nende löömingute pärast ta ei mäleta, ammugi ei olnud neid tehnikumis ega tehnikakõrgkoolis.

„Eestisse jõudes olid meil seljataga karmides oludes veedetud lapsepõlveaastad ja ilmselt selle tõttu tundusid siinsed eakaaslased eluvõõraste ja lapsikutena. Mõni aeg hiljem oli mul raske aru saada, miks lääne inimestele oli mõistetamatu küüditamine,” rääkis Jõgi. Lapsepõlves kogetu, vanemate elukäik ja nendelt kuuldu on temas suurendanud tolerantsust inimeste suhtes. Ta ei rutta iga eksimuse eest kaasinimestele nii-öelda pitserit otsa ette lööma, ka neile, kes ajas paremuse suunas ei muutu.

Olukord maailmas on praegu ärev. Kas massiline juuni- ja märtsiküüditamine võib korduda?

„On neid, kes on kindlad, et sellised asjad ei saa korduda. Kui väljasaatmised korduksid, leiduks eestlaste seas küllalt neid, kes oma naabri üles annaksid kas siis kättemaksust, kadedusest või muul põhjusel. Minu isa ja tema saatusekaaslased olid noored, kui nad Soomest kodumaale luurama tulid. Nad uskusid, et nende seljataga on Eesti liitlased. Toona ei mõistnud noored luurajad veel, et igal riigil on oma huvid, mille nimel riik tegutseb,” arutles usutletav. Ta lisas, et nüüdki võivad liitlased meid kaitsta ajani, kuniks see on neile kasulik.

Memento liige Tõnu Jõgi ei ole. Aeg kulub perele, oma tööle, tööle linnavolikogus, lugemisele, surfamisele ja mägedes suusatamisele. Memento ettevõtmisi peab ta vajalikuks, nii nagu ka Siberist naasnute mälestuste kirjapanemist.

„Siberist tagasi jõudnutest on praegu ülekaalus eakad, kellest osa on erinevatel põhjustel jäänud üksi. Nende kõikide argiellu toovad saatusekaaslastega kokkusaamised ja väljasõidud vaheldust. Mälestustega on see lugu, et inimesed on aastakümnetega palju unustanud, räägivad seda, mida usuvad, ja meenutustes on palju emotsioone. Arhiivides töötavatele ajaloolastele on mälestustest palju abi. Oluline on ka see, et inimene saab oma loo ära rääkida,” arutles ta. Jõgi lisas, et tema arhiivides töötanud isa Ülo sulest on ilmunud mitu Erna temaatikat käsitlevat teost ja raamatusse „Viie võimu all” pani ta kirja oma pere loo.

Irkutski oblastis sündinud aselinnapea
Enno Kase on väikese vahega olnud Valga aselinnapea ligi 19 aastat. Varem töötas ta ökonoomika alal Valga rajooni agrotööstuskoondises. Kase on kaks aastat õppinud tehnikakõrgkoolis, seejärel ökonoomikat ja organiseerimist põllumeeste kõrgkoolis, kus lõpetamisest jäi puudu vaid mõni eksam ja diplomitöö, sest mees sukeldus laulva revolutsiooni, muinsuskaitse liikumise, kodanike komiteede ja rahvarinde tegemistesse Valgas. Siberist naasnud tunnevad teda kui Memento Valgamaa ühenduse asutajat, kauaaegset juhatuse liiget ja viimased aastad ka kui juhatuse esimeest.

Kase sündis Ust-Orda alevikus Ehirit-Bulagatski rajoonis Irkutski oblastis 1953. aastal. Koos isa Valduri ja ema Hildaga võinuks nad kodumaale tulla juba 1958. aastal, mil paljud küüditatud tulidki.

„Ust-Ordast lahkus enamik eestlasi ja leedulasi, mille järel minu isale pakuti saekaatri juhi kohta, see tähendas suuremat palka ja väikseid rahavarusid enne kojusõitu. Viivituse olulisemaks põhjuseks oli siiski nõukogude võimu laastamistöö ema ja isa suguvõsas, mis raskendas elukoha leidmist kodumaal. Mu vanavanematest kolm saadeti samuti Siberisse. Emapoolne vanaisa Kusta Kuks arreteeriti 1944. aastal, kahe aasta pärast ta suri Tšeljabinski vangilaagris. Tema naine Anna-Rosalie Kuks tuli Novosibirski oblastist meie pere juurde mind hoidma. 1960. aasta kevadel sõitis ta Eestisse. Jõudsime koju 1962. aasta augustis, vanaema oli surnud sama aasta veebruaris. Isa vanemad Marie ja Mats Kase küüditati meiega samal ajal, kuid Novosibirski oblastisse, kus nad surid 1952. aastal,” jutustas ta lühidalt oma suguseltsi saatusest.

Kuigi Valgast palutud perel kolme päeva jooksul lahkuda, elasid nad illegaalselt linnas kolm-neli kuud, enne kui õnnestus leida sissekirjutus ja elukoht Läti NSVs. Esmalt elati sealauda kojast elamiseks kohandatud ruumis, pooleteise aasta möödudes saadi eesti-läti segapere juures tuba ja pime köök.

Kuu pärast kodumaale jõudmist alustas Enno Kase kooliteed Valga 1. keskkooli kolmandas klassis. Õpetajate täienduskursused enne väljasaatmist lõpetanud ema hakkas pojale ladina tähestikku õpetama pool aastat enne naasmist, õpikuks 2. klassi eesti keele õpik.

„Õppisin hästi. Koolis huvituti Venemaa elust, üksikuid konflikte tekkis ka. Klassikaaslastele oli vastuvõetamatu minu venepärane harjumus ohtralt küüslauku tarvitada ja seda hommikuti,” meenutas ta.

Kase pere sai Eestis elamise loa alles 1971. aasta alguses, kui Valga ehituse- ja remondivalitsuse juhataja pakkus seal töötanud Enno isale ametikorterit ja tegi eeltöö kohalikus julgeolekuametis.

Tema vanemate talud Koikkülas, praeguses Taheva vallas asusid kõrvu. Isa kodumaja oli akendeta, uuemad kõrvalhooned äragi tassitud, ema kodumajas elasid majandi töölised, pooled hooned siis veel alles. „Ema talu olen tagasi võtnud, hoonetest on alles vaid katuseta aida varemed. Metsa ja maaga majandan tasapisi,” ütles ta.

Läinud sajandi väljasaatmistes näeb ta süüd ainult võõrvõimul. Jutud, et oli ka häid küüditajaid, tunduvad talle lapsikud. „Kremli eesmärk oli eestlaste vastupanu murda, nii väljas- kui ka seespool klassivõitluse imitatsiooni tekitamine. On neid, kelle sõnul eestlased ise saatsid oma kaasmaalased Siberisse. Kuidas meie, lätlased, leedulased, ukrainlased ja teised järsku oma kaasmaalasi pärast Venemaa-poolset okupeerimist ja lisaterritooriumide haaramist järsku oma inimesi sinna saatma hakkasime? Arvud anti Kremlist ette ja julgeolek koostas nimekirjad. Kurja juur on ikkagi okupatsioon, mitte käputäis kohalikke kaasajooksikuid,” rääkis Kase. Ta lisas, et talle on jätkuvalt oluline eestlaste priiks rääkimine küüditamisele kaasaaitamise süüst.

Eestlastest Siberis on ta kuulnud vaid head. Seal aitasid nad üksteist, kuidas oskasid ja millised olid võimalused.

Kuigi ta tuli Siberist üheksa-aastasena, on ta sealt ja elust Lätimaal saanud kaasa hea suhtlemise lähemate naabritega ning õppinud neid paremini tundma.

Ust-Ordad ta külastanud ei ole, kuid ei pea seda võimatuks, seda enam, et seal lähedal puhkab tema 11-kuuselt surnud õeke Milvi, keda vend ei ole kunagi näinud.

Mementolaste üritused, nagu küüditamise aastapäevad, eriti mitu päeva kestvad ekskursioonid, on inimestele vahelduseks ja liidavad neid.

 

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 26/03/2015 10:14:41

Lisa kommentaar