Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Õigus kiirele internetile maapiirkonnas – jätkuvalt paberil unelm

Riigikontrolli äsjane audit tõi välja selle, millest LõunaLeht kirjutas juba aastal 2011: kuigi riik on investeerinud ja investeerib veelgi kümneid miljoneid, ei jõua kiire internet veel sugugi kõigini, kuigi plaan nägi seda ette.

Eesti infoühiskonna arengukava nägi 2009. aastal ette, et kõigil kodudel, ettevõtetel ja asutustel on võimalus liituda uue põlvkonna lairibavõrguga ning kasutada internetiühendust kiirusega 100 Mbit/s. 2013. aastal seda ambitsioonikust veidi vähendati: praeguses kavas on, et 2020. aastaks on kiire internet (kiirus 30 Mbit/s) kättesaadav kõigile Eesti inimestele ja ülikiiret internetti (kiirus üle 100 Mbit/s) kasutab 60% elanikest.

2012. aastal oli ülikiire interneti kasutajate osa vaid 3,6%, toob välja riigikontrolli audit. Euroopa Komisjoni 2014. aasta jaanuari andmetel kasutab kiiret internetti Eesti elanikkonnast aga vaid 5% (18. koht Euroopa riikide seas) ning ülikiiret internetti 1% (14. koht Euroopas). Esikohal ollakse Euroopas aeglaste ehk alla 2 Mbit/s kiirusega ühenduste kasutamises.

Eelmisel nädalal avaldatud audit näitab, et kuigi valitsus plaanib lairiba baasvõrgu arendamise kaudu tagada kõigile ligipääsu kiirele internetiühendusele, ei pruugi see oodatud ulatuses teoks saada, sest on jäänud läbi mõtlemata, kuidas kiire internetiühendus teha kättesaadavaks ka väljaspool kortermajade piirkondi ning väikese tarbijate hulgaga paikades.

Euroopa Liidu toetuste abil ja Eesti lairiba arenduse sihtasutuse (ELASA) eestvedamisel on rajamisel lairiba baasvõrk (fiiberoptilise ehk valguskaabliga), mis on kavandatud nii, et see ei jääks 98% kodudest ja asutustest kaugemale kui 1,5 kilomeetrit.

Algse plaani järgi pidi kogu Eesti olema lairibavõrguga kaetud juba aastaks 2015. Seni on valmis ehitatud 2800 kilomeetrit, kavas on 6600 kilomeetrit kiiret võrku.

Kava, millele on juba kulutatud 28 miljonit eurot ELi toetusi ja kuhu kavandatakse panna veel 41 miljonit eurot, tugines eeldusele, et sideettevõtted ehitavad ise baasvõrgust vajalikud ühendused lõpptarbijateni. See eeldab, et sideettevõtted investeerivad kaablitesse ja seadmetesse, mis ühendavad internetiteenuse lõpptarbijad lairiba baasvõrguga, või paigaldavad mobiilimastidele kiire interneti pakkumiseks vajalikud seadmed.

Tähelepanuta jäeti aga asjaolu, et sideettevõtetel pole selget majanduslikku huvi ehitada tänapäevane valguskaablitel põhinev juurdepääsuvõrk välja isegi suuremate asulate eramajade piirkondades, rääkimata hajaasustatud kohtadest, kritiseerib riigikontroll. Hinnanguliselt on selliseid turutõrkepiirkonna kodusid Eestis umbes 160 000. Riigile heidetakse ette, et turutõrkepiirkondadest ja nende probleemi lahendamise kohta pole põhjalikku uuringutki veel tehtud, eeldatavasti valmib see selleks suveks.

Info kiirtee toob kasu kogu ühiskonnale
Tegemist ei ole vaid tehnikainimeste ambitsioonika plaaniga Eestit veelgi e-riigistada. Audit toob välja Euroopa Liidu hinnangu, et kiire interneti arendamine avaldab positiivset ja mitmekülgset mõju riigi majandusele, looduskeskkonnale ning regionaalarengule. Näiteks nähakse selles võimalusi tervishoiuteenuste arendamiseks, hariduse kättesaadavuse suurendamiseks, ühiskonna paremaks kaasamiseks otsustamisse ning heaoluühiskonna teenuste (televisioon, videomängud jms) parema kättesaadavuse võimaldamiseks.

Lisaks leiab riigikontrolör Alar Karis, et kiire internet aitab ääremaastumise vastu. „See aitaks kaasa, et paljude põhjuste seas poleks vähemalt korraliku internetiühenduse puudumine selleks lisaargumendiks, miks mõnelgi pool ei saa luua kiiret internetti eeldavaid töökohti või miks inimesed oma senise elukoha maha jätavad,” hindas riigikontrolör oma pöördumises.

Karis tõi välja terava võrdluse: kiire interneti võrk jookseb küll asustusest läbi, ent ei ühendu kodudega. „Kui inimesel pole kodus vett, sest tema majani pole tõmmatud veetrassi, lohutab teda vähe teadmine, et ta elupaigast saja meetri kaugusel maa all jookseb uhke jäme veetoru, kus voolab kõigile Euroopa kvaliteedinormidele vastav joogivesi. Mõnevõrra sarnases olukorras oleme praegu Eestile väga vajaliku ja õige riikliku kavaga, mille sihiks on tagada pea kõigile kodudele pääs ülikiire interneti võrku. Küsimus on, kuidas aidata selle riigi abiga rajatava kiirteeni inimesed, kes elavad suuremate asulate eramajade piirkondades ning ka hajaasustatud kohtades,” kommenteeris riigikontrolör auditi tulemusi.

Valdade seis on probleemne
Võrumaa Vastseliina ja Misso ning Põlvamaa Värska vald kuuluvad nende omavalitsuste hulka, kuhu veeti lairibaühendus juba 2012. aastal. See aga ei tähenda, et nüüdseks oleks jõutud arendada välja lairiba baasvõrk. Vastseliina vallavanem Raul Tohv ütles, et vallas on praegu vaid asutustele saadud ühendus uuest lairibavõrgust. Siiani on küll vallaelanikel muidki muresid olnud: hajaasutuse programmi toel saavad elanikud riigi ja valla kaasabil lahendada oma kaevu-, elektri- ja kanalisatsioonimuresid. Majapidamise ühendamist internetiga meede aga ei toeta.

Misso vallavanem Lembit Sikk tõdes, et Leaderi rahastusprogrammi kaudu küll raha saab, aga need summad on puudulikud. „Me otsime mõtteid, kuidas siit edasi minna. Praegu on kuskil midagi jäänud pooleli,” tunnistas vallavanem. Ta lisas, et inimesed ei suuda ise katta võrguga liitumise kulusid. Missos on praegu vaid lairibavõrk, baasvõrk sellele puudub. Kiire ühendus on sealgi tagatud vaid vallamajale ja koolile.

Sikk kinnitas, et vald tegeleb teema uurimise ja pakkumiste võtmisega, sest ka vallale on liiga kulukas tagada inimestele ühendus, aga kindlasti tahab vald ses asjas aidata. Ka Sikk nentis, et valda pöördutakse palju taotlema hajaasustuse programmi raha vee- ja juurdepääsuprobleemide lahendamiseks. Seega paneb riigikontrolör oma metafooriga ka otse võetuna täppi.

Värska vallavanem Raul Kudre kirjeldas, kuidas vallas on kasutatud erinevaid võimalusi, et enamiku inimesteni mingigi internetiühendus tuua. „Umbes seitse aastat tagasi, kui ei olnud mingeid võimalusi, siis viisime kuude-seitsmesse külasse Wifi võrgud antenne püstitades,” rääkis ta. Sellest lahendusest on praeguseks loobutud. Vallas läheb Värskast Elioni valguskaabel sanatooriumini. Ümberkaudsed on ühendatud sealt veetud vaskkaabliga, mis on efektiivne alal kuni 1,5 kilomeetrit valguskaablist, seetõttu nimetatakse seda lõpptarbijani vedamise etappi ka „viimaseks miiliks”.

„See on nii ja naa. On raskeid kohti, kus pole või on väga halb, aga laias laastus on vald kaetud. Hoiame kätt pulsil, aga otsest sellist eraldi toetust vallal ei ole,” hindas Kudre valla internetiga kaetuse seisu. Ta tõi välja, et Värska vald on mobiilse internetiga üldiselt kaetud, aga see ühendus jääb piiratuks ja kõikuvaks. ELASA võiks tema hinnangul lairibaühenduse viia telefonimastideni parema mobiilse interneti saamiseks. Muuseas vallavanema enda majas interneti püsiühendust pole.

Haanja vallas elav Eda Veeroja, Mooska turismitalu perenaine ja õpetaja, rääkis LõunaLehele juba 2011. aastal, et internet nende kodus on kaugeks jääv luksus. Veerojade talu krundilt on lairibaühendus läbi veetud, aga kuna seal pole jaotuspunkti, oleks turismitalul otse lairibaühendusse ühinemine ka väikeettevõtja jaoks küündimatult kallis. Ta mainis, et selleks on võimalik toetust taotleda, aga seegi kataks vaid 40% üüratutest kuludest. Mobiilne internet aga seal, Haanja kuplitest ümbritsetud kandis, väga edukalt ei levi.

Eriti probleemne on autentimisega e-teenuste kasutamine. „Aga paberil enam riigiga arveldamist ei tihka teha,” lausus Veeroja. Siiski jääb ta positiivseks, öeldes, et vajaduse korral saab 1,5 kilomeetri kaugusele Haanja keskusse jäävat kaugtöö kohta kasutada.

Riigikontroll küsitles kõnealusel teemal 21 omavalitsust. 90,5% küsitluses osalenud 21st omavalitsusesindajast leidis, et inimesed ei ole tõenäoliselt valmis panustama juurdepääsuvõrgu rajamisse. Ka ei näe omavalitsused võimalust toetada nende ehitamist oma eelarvest. Samuti ei plaani küsitletud omavalitsustest enam kui pooled otsida rahastamisvõimalusi juurdepääsuvõrgu arendamiseks (52,4%). Aga on ka selliseid omavalitsusi, kes on koostöös kohalikega osalenud võrkude rajamises.

Kõrge hinna tingivad ka SA hinnad
Eesti infotehnoloogia ja telekommunikatsiooni liidu uuringu järgi ulatuks ühe majapidamise rahaline panus võrgu ehitamisse erinevate mudelite korral 2500-st kuni 11 000 euroni.

Lahendusena viidatakse tarbijatepoolset võrguühistute loomist, mille tegevusele aitab omavalitsus kaasa hangetega. Eeskujuks tuuakse Viljandimaa Suure-Jaani valda, kus võrguühistu ja valla koostöös ehitati valguskaabliühendused kolme küla majapidamistele ja seda liini ka jätkatakse. Ehkki elanikud kaevasid ise trassigi ja vald aitas, kujunes maksumuseks majapidamise kohta ikkagi 1000 eurot.

Odavama ja pikema perspektiivi soovitusena on infopäevadel välja käidud idee, et omavalitsus peaks elektrikaablite ja veetorude paigaldamise projektides nõudma arendajatelt, et selle kõrvale paigaldataks ka tühi kaabeltoru (10 senti meeter), millesse saab hiljem vajaduse korral lükata internetikaablit kuni 6 kilomeetrit. Üksikutel juhtudel on seda ka juba rakendatud.

Lairibaühenduse rentija ELASA kodulehelt leiab teenuste hinnad majapidamisse ühenduse loomiseks, need varieeruvad vastavalt oludele paarisajast eurost kuni üle tuhande. Ka riigikontroll viitas auditis, et need hinnad vajavad ülevaatamist ja võimalikku reguleerimist.

Hiljutisel Saaremaa infopäeva arutelul valgustas Jaanus Kokk ASi Elioni Ettevõtted püsivõrgu arengu osakonnast teenusepakkuja kulusid interneti viimisel lõpptarbijani. „Kui tahame rajada kaablivõrku kohta, kus seda ei ole, siis maksab uue optilise kaablivõrgu rajamine keskeltläbi 2000 eurot inimese kohta ja sedagi juhul, kui ELASA kaabel on kusagil lähedal. Elion küsib selle osa, mis jääb tasuvuspiirist välja, klientide käest liitumistasuna. Ka sel juhul on liitumistasu ligi 1000 eurot või enam ja seda ei ole Elion läinud enam klientidele pakkuma, kuna kogemused näitavad, et 300 eurot on kliendi lagi, millest rohkem ei tasu teenusepakkujal küsida,” toetus Kokk senistele kogemustele. „Lisaks liitumistasule küsitakse kliendilt üks kord sisse tehnilise valmiduse loomise tasu, hiljem kui liituja vahetub, siis seda enam ei küsita. Kui see tasu ületab 300 eurot, ei ole teenusepakkujal mõtet nii kallist teenust enam kliendile pakkuda.”

Ametlikult väljatoodud turutõrkepiirkonnad ei ole aga ainsad kohad, kuhu kiire interneti viimiseks peab riik lahenduse leidma. Isegi pealinnas leidub kesklinnas ja selle lähedal kortermaju, kus on võimaldatud vaid kiirusega 12 Mbit/s internet. Lõpptarbijani toodav vaskkaabel võimaldab küll andmeedastuskiirust kuni 100 Mbit/s (mis täidab kiire interneti nõude), kuid varem paigaldatud vaskkaabli kvaliteet on väga kõikuv, mistõttu vajaksid ka paljud linnade ja teiste suuremate asulate lõppvõrgud väljavahetamist. Ka neid investeeringuid ei tõtta teenusepakkujad praegu ise tegema.

 

 

Autor: AKSEL LÕBU
Viimati muudetud: 26/03/2015 11:11:47

Lisa kommentaar