Aivar Keskpaik, Viljar Repp, Juhan Popman, nende vastas opositsionäär Kaido Mäesalu. Foto: kaader videost

Mõni nädal tagasi kogunesid Võru- ja Põlvamaa piiril tegutseva hinnatud mööblifirma Suwem aktsionärid ja suur osa töötajaskonnast koosolekule, mille ajendiks firma töötajate mure ettevõtte käekäigu pärast. LõunaLeht annab kohtumisel asjaosaliste poolt filmitud video põhjal ilustamata ülevaate seal toimunust.

Ovaalse laua taga istub vasakul Suwemi tegevjuht Aivar Keskpaik, keskel juhataja ja aktsionär Viljar Repp ning paremal aktsionär Juhan Popman. Teisel pool lauda istub rõhutatult liiga lõdvestunud poosis ettevõtte üles ehitanud Kaido Mäesalu, kes mõni aeg tagasi aktsionärina vähemusse jäädes oli sunnitud Suwemi juhi kohalt taanduma. Tema selja taha jäävad firma töötajad, kes on tulnud vastuseid saama.

Mida aga Mäesalust teisel pool istuvad aktsionärid ei tundu teadvat, on see, et kogunenud inimsummas on neid filmiv kaamerasilm. Kellel olid read kõige paremini peas, kellel oli meeles kaamerasse vaadata ning kui edukaks kujunes foorumteatri põhimõte?

Provotseeriv eksjuht
Mäesalu alustab kohtumist, kuulutades, et tal on vahendaja roll. „Ma lihtsalt tulin selleks siia, et teiega juttu rääkida, ja võtsin kaasa inimesed, kes tahaksid teiega juttu rääkida,” sõnab Mäesalu. Peale pausi lisab: „See õigus on mul olemas.”

Kui Repp küsib temalt, kas ta on selles õiguses kindel, viskab Mäesalu esimese süüdistuse. „Absoluutselt. Täpselt nii, nagu sinul on palju kohustusi, mida sa pead täitma ja sa ei täida, ei pea ka mina kohustusi täitma,” läheb Mäesalu mõte veidi hajevile.

Mäesalu ütleb väljakutsuvalt, et aktsionäride koosolekule ta kohale ei ilmunud. „Aktsionäride koosolek on ... seega siis ...” jääb Popman kõhklema. „Ammendatud!” lõpetab Mäesalu ta lause oma sülearvutit kinni lajatades, teades, et see on vaid žest ja et ta kaane peatselt uuesti avab.

Mäesalu kinnitab Keskpaiga küsimuste peale, et tema kui aktsionäride koosoleku kokkukutsuja mingisuguseid ettepanekuid ei tee, et ta selle läbiviimist ei soovi ja et tegelikult ei tulnud ta sinna kui aktsionäride koosoleku kokkukutsuja. Keskpaik ja Repp saavad nende avalduste peale teineteisele nõutult otsa vaadata ja muheleda. Kui Keskpaik püüab rõhutada, et Mäesalu on ikkagi AKTSIONÄRIDE koosoleku kokku kutsunud, leiab Mäesalu, et ülelaudne kirjutagu, mis süda soovib.

Peale mõnda hetke üksteise väljakutsumist asutakse valima koosoleku juhatajat ja protokollijat. Viimaseks pakub Mäesalu kelmikalt kaamerasse vaadates Suwemi töötaja Tauno Eriku. Seejärel selgitab ta kohale tulnud töötajatele, kuidas tema ettepanek maha hääletatakse ja need kohustused teisel pool lauda ära jagatakse.

Mõlemapoolne iroonia
Repp ulatab Mäesalule varem tolle kõrval lebanud kortsutatud ja nüüdseks lahti lapatud paberi, selle väljanägemist teeseldult vabandades, mispeale Mäesalu tänab teda ülepingutatult. Repi ettepanekul ja tema enda ning Popmani hääletusel valitakse koosoleku juhatajaks Keskpaik ja koosoleku protokollijaks Popman, kes oli seda rolli niikuinii juba täitmas.

„Kuna mind valiti koosoleku juhatajaks, siis ma kõigepealt teen teatavaks, et aktsionäride koosolekule on aktsionär Kaido Mäesalu kutsel tulnud juuresolevad isikud ja kuna aktsionäridega koosolek on aktsionäride koosolek, siis ma teen ettepaneku aktsionäridel otsustada, kas nad on nõus, et kas nad aktsepteerivad juuresolevate isikute osalemist koosolekul. See on aktsionäride õigus,” asub Keskpaik ettevaatlikult sõnu veeretama.

Fraas „aktsionäride koosolek” jääb ta päästerõngaks edasistes stseenideski. Loomulikult hääletavad aktsionärid Repp ja Popman, et juuresolevad isikud lahkuksid. Kuna seepeale keegi end ei liiguta, vaatab Mäesalu võiduka naeratusega üle õla ja sätib end veelgi vabamasse poosi istuma. Keskpaik pöördub sõbralikul häälel töötajate poole ja toonitab neile, et aktsionäridel on õigus otsustada, keda nad lubavad koosolekule.

Mäesalu väidab selle peale, et töötajatel on õigus viibida hoones ükskõik kus. „Ei. Töötajatel ei ole õigust viibida aktsionäride koosolekul. Ei ole tegemist koosolekuga, kuhu on kokku kutsutud töötajad või ükstapuha mis põhjusel teised isikud. Aktsionärid otsustavad oma koosoleku küsimused, mida nad otsustavad omavahel. Kui aktsionärid seda ei soovi, siis nad seda ei soovi,” leiab Keskpaik.

„Ei saa, kui ähvardatakse”
Selle jutu jooksul valgub tasapisi minema kuus kuni kaheksa inimest. Keskpaik jääb peale oma sõnavõtu lõppu niisama vaatama ja näpib korraks kohmetult arvutit. Siis manab näole lõbusa ilme ja vaatab kohalejäänud töötajate poole. „Ja teie? Kas te jääte? Või lahkute?” küsib ta ilmekalt, oma hääletämbri ja -tugevusega iga küsimuse juures mängides. Mäesalu poetab ebaharilikult vaiksel ja madalal häälel, et ei saa, kui ähvardatakse.

Keskpaik kinnitab, et ta ei ähvarda ja et tema ei rakenda kellegi suhtes sundi. Seejärel küsib ta uuesti, kas töötajad jäävad koosolekule või ei jää, mispeale lahkub veel paar inimest. Meelekindlamad aga hakkavad pommitama küsimustega, millal tehakse töötajatega koosolek, kus räägitakse, kuidas firmal läheb. Repp vastab rõõmsalt, et ikka saab. Mäesalu utsitab näpuga vehkides töötajat, et too küsiks üle, jäädes korrutama: „Küsi konkreetselt!”

Seepeale võtab initsiatiivi naishääl. „Mitte kirja teel, mitte postkasti, vaid näost näkku, ja mitte ka eraviisiliselt, et peaks tulema kabinetti, vaid terve firma töötajad on kõik koos. Küsime, arutame, teeme mingeid otsuseid või mingeid asju, sest meile lubati, et tulevad koosolekud. MEILE LUBATI! Aga mitte ühtegi koosolekut pole olnud ja kirja teel on suht nõme asju ajada. See on ainult meie soov, töötajate soov, see pole mingi pahatahtlik soov,” kõlavad kindlameelsusest kahtlusesse vajuva hääle sõnad.

Repp nõustub, et soov on täiesti arusaadav, ent jääb lakooniliseks. Kõhklevad töötajad asuvad edasi uurima, viidates murelikele külajuttudele. „Kas külajutud juhivad ettevõtet või kas külajuttude järgi te oma elus käitute?” küsib Popman. Kui talle öeldakse, et inimesed ei saa vastuseid, ütleb ta vaid, et külajuttudest ei saagi.

Ühele vanemale meesterahvale sõnab Popman aga üleolevalt: „Kas sinu otsene ülemus ei ole üldse öelnud, mis tööülesandeid sa peaksid tegema või mis ruumis paiknema?” Töötaja satub segadusse ja küsib, mis vahet sel on.

„Ma eraldan sulle täpselt nii palju aega, kui sul vaja on, kas või 47 tundi,” pöördub Popman teise töötaja poole. Repp poetab malbelt, et ka tema ukse taga pole just palju inimesi käinud.

Mäesalu vihahoog
Kaido Mäesalu, kes on püüdnud vagusi seda laveerimist kuulata, kaotab kannatuse. „TE OLETE ASJAD PERSSE KEERANUD SIIN OMA KURADI JUHTIMISEGA!” lajatab ta kurjalt. Popman on kivistunud kramplikku poosi. „Vabandage väljenduse pärast?” sõnab ta. „Tõesti, vabandage väljenduse pärast,” jätkab Mäesalu kurjal häälel.

Vanem härrasmees asub nüüdseks ka juba tigedalt pärima, mis on firmal maha müüdud, kas on, mida on renditud. „Sina, Viljar, lubasid tööriided. Kus tööriided on? Mh, mis vabandust? Lubati aasta tagasi? Õhku jäi. Söökla lubati käima panna? Õhku jäi,” hakkavad tal järjest keelele tulema firma lubadused. Repp ei mõista, öeldes, et oligi lubanud, aga mis sellest.

Tauno Erik räägib, kuidas kirjutas päris suure küsimustiku. „Antud momendil ma nägin ainult seda, et sa vastasid ainult nendele küsimustele, mis sulle (Repile – toim) meeldisid,” ütleb ta ja leiab, et seepärast ongi üldkoosolekut vaja. Teiselt poolt lauda kõlab jätkuvate küsimuste peale „hiljem”. „No seda jäädki ootama!” kostub vastu. Repp on väljakutsuv: „Aga kui ma ei ütlegi sulle seda. Mis siis?”

Töötajad räägivad küsimise peale, et ülejäänud töötajad ei julgenud tulla. Sõnakam naistöötaja arvab, et võib-olla neid ootab ka koondamine või vallandamine. „Kaidol oli see plaanis küll. Tal oli nimekirigi valmis,” viitab Popman endisele juhile. „Ta plaanis seda teha, kui ta veel juhtis ettevõtet, aga siis võeti ta ootamatult maha.”

Mäesalu naerab absurdselt, siis vajub korraks näost ära. Seejärel aga manab taas näole naeratuse ja pöördub töötajate poole: „Kas te kujutate ette, need valed?” Kuna tõendada Popman oma väidet ei suuda, käsib Mäesalu tal korduvalt „mitte haukuda”.

Töötajate taaskordse küsimise peale lubab Repp, et töötajatega koosoleku toimumise aja teatab ta järgneval nädalal, misjärel lahkub ruumist kümmekond töötajat. Erik jääb veel kohale ja kuigi Mäesalu väidab, et tegemist on tema esindajaga, on lõpuks ka tema sunnitud lahkuma. Mis suletud uste taga edasi toimus, me ei tea.

LõunaLeht esitas Suwemi juhatajale Viljar Repile kirjalikult mitmeid küsimusi firma käekäigu kohta, lehe trükkimineku ajaks ei olnud Repp neile vastanud.
 

 

Autor: AKSEL LÕBU
Viimati muudetud: 23/04/2015 10:01:08