Presidendi süüdatud võidutule tõid Valgamaale ning andsid maavanem Margus Lepikule üle Toomas Duvin ja Anu Lillipuu-Blank. Foto: Vello Jaska

Võidupühal ning jaanipäeval oli Valga maakond, sealhulgas ka Tõrva linn Eesti vabariigi sinimustvalgete lippude ehtes. Lisaks sellele pillutas kuldkollane Eestimaa päike sügavsinisest taevast üle maa suvesooje lõimi nagu ergavaid lootusesädemeid. Aga muidugi ka vihma, mis kõigele ümbritsevale elujõudu annab. Nüüd tagantjärele mõeldes oli oma tähendus sellelgi. Eks ütle ju vanasõnagi, et kes taunib vihma, see ei näe vikerkaart.

23. juuni õhtupoolikul seisid Tõrva gümnaasiumi pargis kõrguva Eesti Vabadussõja mälestusmärgi jalamil auvalves kaitseliidu Valgamaa maleva kaitseliitlased. Selle vahetusse lähedusse kogunes ka ootuspäraselt palju rahvast, saamaks osa pidulikust võidupüha tähistamisest.

Välijumalateenistuses pöördus kõigevägevama poole Helme koguduse õpetaja Arvo Lasting. Tema palus õnnistust ning austust kõikidele vabadusvõitlejatele. Erilist tänu ning igavest valgust palus kõneleja aga nendele, kes oma elu hinnaga meie maale ja rahvale vabaduse tõid.

Valga maavanem Margus Lepik märkis oma sõnavõtus, et 23. juunil 1919, kui lahingud käisid Võnnu all, oli Eesti territoorium juba vaba. Meie sangarlikud vabadusvõitlejad olid suutnud oma isade maalt venelastest röövvallutajad minema kihutada, kuid purustamist ootasid ka vaenulikud Landeswehri väed. „Ja meie esiisad ning esiemad suutsid seda. Kuigi vaenlaste väed olid meie omadest nii isikkoosseisu kui ka sõjatehnika poolest üle. Aga nad lahkusid sõjaväljalt võitjatena. Tänu sellele, et nendel oli see üks ja ainus, mis neid innustas, mis nendele julgust ning jõudu andis ‒ nendel oli raugematu vabadusiha ja hinge põletav isamaa-armastus,” ütles Margus Lepik.

Samas esitas maavanem retoorilise küsimuse: kas meie oleksime valmis oma maad, oma kodusid ja oma perekonda kaitsma, kui selleks peaks vajadus tekkima?

Võidupäeva tähistama tulnud inimeste ilmed väljendasid üsna ühemõtteliselt, et kui isamaa on hädaohus, tuleb minna ja oma kuulsusrikaste esivanemate eeskujul vaenlased põrmu tallata.
Valgamaa omavalitsuste liidu esimees Agu Kabrits meenutas oma sõnavõtus aastasadade tagust mõttetera, et kui tahad rahu, tuleb valmistuda sõjaks. Ühtaegu toonitas ka tema Võnnu lahingu ajaloolist tähtsust meie väikese, kuid vapra riigi ja rahva ajaloos.

Tõrva linnapea Maido Ruusmann nentis, et juba kolme aasta pärast saab meie vabariik 100-aastaseks. „Arvan, et juba praegu oleks aeg hakata mõtlema, kuidas seda suursündmust kõige meeldejäävamalt tähistada,” leidis Ruusmann. Lisaks toonitas kõneleja, et Eesti riik kestab tänu meie kõikide visale tööle, hoolele ning armastusele.

Austamaks langenud kangelasi, asetasid üldsuse esindajad vabadussõja mälestusmärgi jalamile pärgi ja lillevanikuid.

Presidendi süüdatud võidutule tõid Kärdlast Valgamaale, esmalt Tõrva linna, kaitseliidu Valgamaa maleva kaitseliitlased nooremleitnant Toomas Duvin ning nooremveebel Anu Lillipuu-Blank ja andsid selle maavanemale üle. Sellest tulest süttisid kõikjal üle Valgamaa jaanituled, mille soojust ja lembust on põhjust meenutada veel pikka aega.
 

 

Autor: VELLO JASKA
Viimati muudetud: 02/07/2015 11:16:29